Nädala naerukoht: nõiapiiga Lenini voodis

Hulk aega ei ole ma nii südamest naernud, kui eile Venemaa "Selgeltnägijate tuleproovi" vaadates. See oli tõeline nädala naerukoht!

Tegevus toimus Moskva lähistel Gorkis, endises miljonär Savva Morozovi majas, kus oma elu viimastel aastatel elas poolhalvatud Lenin ja kus ta ka suri 21. jaanuaril 1924. Sensitiivid viidi majja ühekaupa, silmad olid kaetud ja nad ei teadnud kus ja kelle ruumides viibivad, vaid pidid selle ära arvama ja asjaoludest võimalikult palju rääkima. Muuseumitöötajad valisid igaühele neist välja erineva toa - kellele kabineti, kellele raamatukogu, kellele vannitoa, aga Marilyn Kerro viidi tuppa, kus Lenin suri.

Kaetud silmadega neiu keeras end peaaegu kohe surivoodi poole ja moondus haigeks inimeseks, kelles nii televaatajad kui ka muuseumitöötajatest ja ajalookirjanikust eksperdid Leninile omaseid jooni nägid. Marilyn elas oma nägemusse nii sisse, et kui tal silmadelt side eemaldati ja ta voodit nägi, heitis ta sinna pikali.

Naerukrampides olid nii üliehmunud eksperdid, kes rõõmustasid siiski peagi, et nõid nii habras on, et voodit ära ei lõhu, kui ka kindlasti suur osa saate vaatajatest. Marilyn ei teadnud, kelle voodis ta on. Alles hiljem, transist väljununa, kui talle selgitati, et lauakesel on surimaskid, arvas ta ära, et tegemist on Leniniga, kellest ta oli koolis õppinud.

Nõukogude võimu aastatel olnuks Lenini voodisse (ja eriti surivoodisse, mis muuseumieksponaadina püha oli, kuigi tegelikkuses kes teab mitmes voodi koopia) pikali heitmine olnud väga rangelt karistatav. Seda nii kriminaalselt kui ka poliitiliselt vaadates, suure pühaduse rüvetamine. Aga ajad ja olud on väga palju muutunud ja nüüd ajab kogu seik oma ootamatusega vaid naerma (kuigi võib arvata, et Lenini fännklubi, kes Venemaal rohkearvuline on, oli eesti nõia peale väga tige).

Nõukogude Liidus oli omal ajal liikvel palju anekdoote sellest, kuidas Leniniga kohtunute arv pärast tema surma iga aastaga suureneb. Kuigi inimesed vananesid ja surid, rohkenes nende hulk, kes väitsid, et nad on Leninit tema eluajal näinud, temaga rääkinud. Keegi ju seda kontrollida ei saanud ja inimesed olid varmad niisugustest olematutest kohtumistest pajatama, arvates, et see neile kasu toob. Kuid anekdoote sellest, et keegi oleks Lenini voodis lamanud (noh, kui Krupskaja ja Inessa Armand välja arvata), ei olnud. Sellest ei juletud isegi mõelda.

Nüüd aga oli kogu seik lihtsalt väga koomiline puänt ühe kunagise suurriigi tõekspidamistele, Marilyn Kerro aga sellega kindlalt ajalukku sisenenud.

Maadlen panniga...

Kadripäeva hommik. Maadlen panniga. Sõna otseses mõttes. Eile õhtul tuli tuju pannkooke teha. Aga pann arvas teisiti ja koogid kõrbesid panni külge kinni. Tulemuseks olid mingisugused koogikauged nässakad.  Needki suure vaevaga panni  pealt kätte saadud.

Mõtlesin siis, et hommik on õhtust targem. Pesin panni puhtaks, et hommikul uuesti alata. Tainas ootas külmkapis oma võimalust. Aga hommik ei toonud targemat midagi - pann tahtis jälle ainult nässakaid toota. Pesin panni uuesti puhtaks. Varsti lähen uuele katsele.

Eile ei olnud ka muidu kõige parem päev...

Sügisepimedusele on värvi lisanud mu online-õpingud. Augustis alustasin hispaania keele kuueosalise programmiga (iga osa kestab neli nädalat), praegu on käsil neljas osa, seejärel tuleb jõuluvahe sisse ja jaanuaris ning veebruaris läheb edasi. Veel olen läbi võtnud kaks neljanädalast inglise keele kursust ja samuti kaks kursust psühholoogiast ja kirjandusest. Neist ühest, kuuenädalasest,  olen blogis ka mitu postitust kirjutanud. Lingid:

Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/stress-ja-murtud-sudame-sundroom.html

Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/lein-ja-posttraumaatiline-stress.html

Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/depressioon-ja-bipolaarne-haire.html

Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/vananemine-ja-dementsus-motisklused.html

Kellel nende teemade vastu huvi on, neil tasub vaadata seda linki: FutureLearn'i tasuta online kursus vaimsest tervisest ja kirjandusest (Literature and Mental Health: Reading for Wellbeing) - https://www.futurelearn.com/courses/literature
Kursus tuleb vist peagi uuesti kordamisele.

Tõstsin praegu pilgu arvutiklahvidelt ja lapike sinavat taevast vaatas halli seest vastu. Parem tunne hakkas. Küll kõik laabub...

Agatha Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ I osa

Agatha Christie
„Uurivad Tommy ja Tuppence“ I osa
Tõlkinud Ralf Toming, Maia Planhof, Karin Suursalu.
Kirjastus Varrak, 2016.

Detektiivipaari seikluste esimesse ossa on kokku pandud kolm neljast romaanist, milles sündmusi uurivad Tommy ja Tuppence. Esimese neist romaanidest – „Salavastane“ (The Secret Adversary) –  kirjutas Agatha Christie 1922. a, teise – „N või M“ (N or M) – 1941. a ja kolmanda – „Pöial sügeleb kui hull“ (By The Pricking of My Thumbs) – 1968. a. Neljanda avaldab Varrak koos hulga juttudega Tommy ja Tuppence seikluste teises osas ja sellel ma praegu ei peatu.

Niimoodi järjest ja korraga ei olnud ma nutika paari seiklustest lugenud, aga nõnda on lihtne mõista Tommy ja Tuppence’i erilisust Christie’ loomingus. Nad vananevad neis romaanides koos autoriga. Kui kuulsad Poirot ja miss Marple on enam-vähem kogu aeg ühevanused ja ühesugused, siis Tommy ja Tuppence muutuvad ajas. Esimeses romaanis on nad paarikümnesed, teises neljakümnesed, kolmandas kuuekümne ringis – koos kõigi nendest vanustest tulevate oludega: algul vabad ja vallalised, siis abiellunud ja lapsi kasvatavad, seejärel täiskasvanud lastega vanapaariks kujunenud.

Samas on nad põhiolemuselt ikka niisugused, nagu Christie neid „Salavastases“ iseloomustab. Panen Tuppence’i mõttekäigu siia tekstimaitseks:

„Harjunud küll algatust enda peale võtma ja oma kiire taibu üle uhkust tundma, oli ta tegelikult rohkem Tommyle toetunud, kui oli ise sellest aru saanud. Tommys oli midagi nii tasakaalukat ja mõistlikku, tema praktilisus ja selgepilgulisus oli nii kõigutamatu, et ilma temata tundis Tuppence end triiviva laevana.  /---/ Ta oli süüdistanud Tommyt pessimismis, ja oli tõsi, et Tommy nägi alati ebasoodsaid asjaolusid ja raskusi, mida ta ise optimistina kaldus tähele panemata jätma, kuid tegelikult oli ta suurel määral arvesse võtnud Tommy hinnanguid. Tommy võis olla aeglane, kuid ta oli väga kindel.“

Mõned Agatha Christie’ loomingu uurijad on arvanud, et Tuppence’il on teistest tegelastest hulga rohkem autori enda omadusi, et Tuppence (Prudence Beresford, neiupõlvenimega Cowley) ongi suurel määral Agatha Christie kujutlus iseendast.

Üks tore arenev ja vananev tegelane on Agatha Christie’l Tommy (Thomas Beresford) ja Tuppence’i seiklustes veel – ustav ja uudishimulik Albert, kelle käekäiku on läbi romaanide põnev jälgida.

„Salavastane“ olevat väga populaarne lugemisvara Soomes ning soomlased olevat üliõnnelikud, et pooltõsi-poolnaljameelses võistluses Eestiga on nad selles teoses tugevamini esindatud. Nimelt mainitakse romaanis paar-kolm korda Eesti klaastooteid, aga märksa olulisemal kohal on üks peategelastest, neiu, kelle perekonnanimi on Finn.

Veel on Christie’ loomingu uurijad väitnud, et kahes esimeses selles kogumikus olevas romaanis avab autor oma poliitilisi tõekspidamisi rohkem, kui tal oma loomingus tavaks on. Arvestades neist esimese sündmustiku seost esimese ja teise puhul teise maailmasõjaga, võib see tõesti nii olla.

Väidetavalt olevat Christie ainult kaks korda alustanud oma teoseid  pühendusega raamatu lugejatele – „Salavastane“ olevat üks neist teostest. Ma ei ole seda väidet kontrollinud, aga Tommy ja Tuppence’i esimene seiklusromaan on tõepoolest lugemakutsuva pühendusega: „Pühendatud kõigile neile, kes elavad oma ühetoonilist elu lootuses, et kaudsel teel avaneb neil võimalus kogeda seikluste naudinguid ja ohte.“ Teades, et Christie suudab ükskõik millise koha – tavalise maa- või linnamaja, hooldekodu, ärikeskuse, advokaadibüroo või miski muu – ohtlike seikluste paigaks kirjeldada, on seda pühendust väga mõnus tema romaanide lugemissoovitusena võtta.

Christie’ vilkaid dialooge ja mõttekäike ei ole nende näilisele lihtsusele vaatamata kerge tõlkida ja kogumiku kolme romaani tõlked ei ole ühevõrra head, „N või M“ sisaldas mõningaid lausekohmakusi ja keelevigu.

Raamatu kaanefoto on küll märgitud Agatha Christie Productions’i omandiks, aga kuivõrd tegemist on konkreetsete inimeste fotoga, olnuks minu arvates korrektne lisada kuhugi ka märkus, et pildil on näitlejad David Walliams (Tommy) ja Jessica Raine (Tuppence) BBC sarjast „Partners In Crime“ (2015).

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vaata ka:  Igaühel meist on võimalus saada detektiiviks ehk Agatha Christie' „Uurivad Tommy ja Tuppence“ II osa

Kas meie president ikka on urkast pärit?

8. novembril pakkus Delfi lugemiseks Eesti Ekspressi artiklit „President Kaljulaidi tundmatu minevik“. Tasulisi lugusid ma reeglina ei loe. Üldse olen seda meelt, et mõnede üldtähtsate artiklite puhul ei peaks neid tasuliselt lugeda pakkuma, vaid tasuta ja terviklikult, sest riigi igal kodanikul on õigus lugeda sellest, mida teevad tema president ja valitsus, missugused on olulised tervisenõuanded jne.

Täna leidsin sama artikli venekeelsest Delfist, kus see üleeilsest saadik ripub ja täielikult loetav on. Peakiri on teine, irriteeriv: „История „Золушки“ Керсти Кальюлайд: из мустамяэских трущоб в президенты Эстонии“.

Üks võimalik pealkirja tõlge on: „„Tuhkatriinu“ Kersti Kaljulaidi lugu: Mustamäe urgastest Eesti presidendiks“. Üks võimalik sellepärast, et трущоба'l on tõlkes palju vasteid. Üks parematest vene-eesti sõnastikest (Pravdini omana tuntud) pakub vasteteks näiteks: tihnik, padrik; mahajäetud nurk; urgas, pesa, salamülgas; kelmikõrts... Teisal on трущоба tõlkevasted slumm ja favela.

Artiklis endas Mustamäed urkaks ei nimetata, mitte kummaski keeles. On lihtsalt öeldud: „Eesti esimene naispresident on pärit Mustamäelt, tüüpilisest nõukaaegsest magalarajoonist. Ta elas kogu lapsepõlve viiekorruselises paneelmajas...“ – „Первая женщина-президент Эстонии родилась в типичном спальном районе Таллинна – Мустамяэ. Все свое детство она прожила в двухкомнатной квартире пятиэтажного панельного дома..“

Sellest järeldub, et трущоба on Delfi pealkirjameistrite leiutis. Väga kahtlase väärtuse ja küsitavate taotlustega.

Lisan siia ka viited Wikipedia venekeelsele artiklile трущобы ja eestikeelsele artiklile Slumm. Otsustage ise, kas Mustamäe трущоба'ks nimetamine on põhjendatud või mitte.

Praegu jääb Delfist venekeelse variandi lugejatele pealkirja tõttu mulje, nagu oleks president Kaljulaid ise oma lapsepõlvekodu asukohta urkaks või slummiks nimetanud.  Igatahes on venekeelse Delfi kommenteerijad solvunud – Delfi peale, presidendi peale. Mõned näited:

- Жители Мустамяэ, слышали? Оказывается, вы все живёте в трущобах (хорошо, не в фавелах). Так Дельфи считает.

- Как некрасиво. Сотни тысяч и сейчас в такмх же условиях живут.Зачем же так всех нас УНИЖАТЬ?

- В мою молодость трущобами считались скорее Копли, район Вана-Каламая.
Надеюсь,следующий президент будет именно оттуда?

- Прочитала про трущобы и слеза скатилась. Как же там до сих пор живут в трущобах-то? И сколько те трущобы стоят?

- Из каких таких это она трущоб то? В 80 годы жить в отдельной 2 комнатной квартире в Tаллинне в новeньком панельном доме - это была мечта каждого.

- Песня была - elan nuud Mustamael korter on suur ja aus..... это про те самые трущобы?

Mina juba ligi pool sajandit Mustamäe elanikuna arvan, et solvujatel on selleks tuline õigus. Ja ma millegipärast ei usu, et meie presidentki nõustuks väitega, et ta lapsepõlv möödus urkas või slummis.

Tallinna koduleheküljelt loen: „Mustamäel elab 01.11.2016 seisuga 67 801 elanikku, siin on kodu 86 eri rahvuse esindajatel.“ Wikipediast saab teada, et 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mustamäe linnaosas 62 255 elanikku, neist eestlasi 37 657 (60,49%).

Ja nad kõik on Delfi arvates slummielanikud.

Ma ei taha Delfile aktiivset otselinki panna, aga artiklid leiab siit: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/president-kaljulaidi-tundmatu-minevik?id=76160121 ja
http://rus.delfi.ee/daily/estonia/istoriya-zolushki-kersti-kalyulajd-iz-mustamyaeskih-truschob-v-prezidenty-estonii?id=76211441

Lugemisi: suurelt mõtlemisest ja täiega panemisest

Kuigi tänu elukogemusele oskan mõnegi sündmuse toimumist ette aimata, ei mõelnud ma seitse aastat tagasi  Donald Trumpi (ja Bill Zankeri) raamatu „Think Big and Kick Ass in Business and Life“ eestikeelset tõlget (kirjastus Pegasus) toimetades, et kunagi võin öelda, et olen USA presidendi raamatut toimetanud.

Toonastest mõtetest seoses raamatuga, mis eesti keeles sai pealkirjaks „Mõtle suurelt ja pane täiega nii äris kui ka elus“ olen kirjutanud siin:
http://iltaka.blogspot.com/2009/06/miks-minust-miljonari-ei-saa.html
ja siin: http://iltaka.blogspot.com/2009/12/trump-joudis-poodi.html

Neist esimeses olen lühidalt refereerinud Trumpi tegevuspõhimõtteid.  Tõenäoliselt samu, mis teda ka presidendivalimistel võitu saavutada aitasid.

Olen tookord ühele kommentaarile vastates kirjutanud: „Omadega toime tulek on tema jaoks ilmselt elus olemise miinimum. Aga ta on maksimumi mees.“

Tänaseks on ta maksimumi saavutanud. Elule ja ärile lisandus poliitika. Kuhu suurelt mõtlemine edasi viib ja kuidas toimib, ei oska vist hetkel keegi ennustada, ka mitte Trump ise.

Postituvi eksitus

Murphy seadus: kui ümbrikule on kirjutatud Järve, siis on ilmselge vajadus see toimetada Kohtla-Järve suunas.

Igatahes jõudis mulle täna, 8. novembril kohale kaugelt maalt kuu aega tulnud Tallinnasse adresseeritud kiri, mille tagaküljel olev Tallinnasse saabumise tempel kandis kuupäeva 6. november ja selle kõrval olev Jõhvi kandekeskuse tempel oli dateeritud 7. novembriga.

Nähtavasti märgati Jõhvi kandekeskuses viga nii kähku, et suudeti sealt kiri Tallinnasse ülikiirelt tagasi toimetada. Mida mõtles aga selle sorteerija 6. novembril, et ta kirja Jõhvisse laskis viia, kes seda teab. Tõenäoliselt ajas teda segadusse mu perekonnanimi.

Aga võib-olla oli kõik hoopis teisiti?

PS Ma ei saa ka aru, kuidas oskab lennuposti kiri Austraaliast Tallinnasse tulla kuu aega - vanasti sai nädalaga kätte. Eelmine kiri tuli kahe nädalaga. Ja üle-eelmine oli teel olnud ligi kolm kuud.

"Rops"

Leidsime kapinurgast tualettseebi karbikese. "Rops", umbkaudu 1978. aastast, hind 33 kopikat. Sees kaks pruunikaslillat seebitükikest.

Võtsime kasutusele. Vahutab imehästi. Toonased lasteseebid olid üldse väga heade pesemisomadustega.

Kui keegi ehk ei tea, siis selgituseks, et robotipoiss Rops oli Boris Kaburi ulmenäidendite "Rops" (1964) ja "Rops aitab kõiki" (1965) ülipopulaarne peategelane. keda teatrilaval kehastas Salme Reek. Arvata võib, et määrdunud poisikesed pesid end Ropsi-seebiga meelsasti.

Minu fotod, okt 2016.