25.10.16

„Sovetistan“


„Sovetistan: teekond läbi Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani“* on olnud mu selle sügise haaravamaid lugemiselamusi.

Olen käinud selles kirjeldatud viiest riigist kolmes siis, kui need alles Nõukogude liiduvabariigid olid (mõnenädalastel teekondadel tollases kirjapruugis Turkmeenias, Kirgiisias ja Usbekistanis) ning kahes ülejäänus (Kasahstanis ja Tadžikistanis) oli mul hulk sõpru üliõpilaste ehitusmaleva päevilt ja kolleegidest tuttavaid. Eesti taasiseseisvumisest alates aga tean neist kaugetest maadest napilt, ka pole mul aimugi, kuidas elavad mu kunagised tuttavad nüüd, mil mõnigi neist riikidest suhtub oma kodanike sidemetesse välismaalastega kriitiliselt ja takistavalt.

NLiidu ajal teadsid eestlased Kesk-Aasia vabariikide kohta palju, nende kohta sai rohkesti loetud ja sageli sinna nii töö- kui puhkereisidele sõidetud. Seepärast on kummastav, et kogu see teadmine on üsna tühja jooksnud. Meil ei ole oma kirjarahvalt viimasel ajal (minu teada) ilmunud ühtki arvestatavat teost nende riikide kohta. „Sovetistani“ autor, norralanna Erika Fatland (sünd 1983) on lugejate, eriti noorema põlvkonna jaoks suure töö ära teinud ja väljaõppinud antropoloogina ka väga hea tulemuse saanud.

Raamatus on eksootikat ja seikluslikkust, aga ka palju sügavat kaastunnet keeruliste inimsaatuste suhtes. On ajaloo keerdkäike vanadest aegadest tänapäevani välja. On juttu lausa uskumatust julmusest ja Kesk-Aasia riikide elanike imepärasest külalislahkusest. Huvitavam kui põnevuslood ja krimkad, ehmatavam kui see, mida arvame end telesaadetest nähtu põhjal teadvat. Rabav kontrast kunagise ja praeguse vahel. Norra keeles ilmus raamat 2014. aastal, olles igati nüüdisaegne ja läbinisti paeluv.

Kuigi tahaksin kiita ka kirjastust hea raamatuleiu eest ja tõlkijat, kelle jaoks see olevat esimene tõlge norra keelest, jään kiidusõnadega kitsiks. Vaatamata sellele, et raamatul on kaks toimetajat, on selles kohutavalt palju trüki- ja keelevigu, kohati lausa piinlikke totrusi. Ei klapi ainsus ja mitmus, käänded ja pöörded, laused on lõpetamata... Lugesin e-raamatut ja lootsin salamisi, et ehk on paberväljaanne vigadeta. Aga vist ei ole.

„Sovetistani“ soovitan lugemiseks siiski.

* Erika Fatland „Sovetistan: teekond läbi Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani“. Tlk Tiina Axelsen. Tänapäev, 2016.

21.10.16

Mainimisi


Tänases Õpetajate Lehes ilmus mu kirjutis "Haridusnoppeid ajakirjast Noorus", ajendiks see, et kui Noorus ka praegusel ajal ilmuks, saaks ta novembri alguses 70aastaseks. Ja muidugi ka see, et ligi kümme aastat Nooruses töötasin.

Lugu ise on ühest kitsast valdkonnast, millest teemade poolest mitmekesises noorteajakirjas ikka ja jälle juttu oli.

Lugeda saab siit - http://opleht.ee/38180-haridusnoppeid-ajakirjast-noorus/ - ja ka Digarist.

20.10.16

Rabakribulised viivud


Tookord läksime, et vaadata sügiskirevust, aga eelmise õhtu tuuled olid peaaegu kõik kirjususe puude otsast maha toonud. Nautida sai oksastiku ja kõrte kribulisi mustreid ja vee tuulelaineid. Peotäie pohli saime ka, aga need rändasid enne suhu, kui pildistamine meelde tuli.

Sellest rabaskäigust sai täna kaks nädalat, aga pildid jõuavad blogisse alles nüüd.

Ilus oli. Täna on kindlasti kõik jälle teistsugune, kuigi raba ise on vaatamata kõiksugustele muutustele alati üsna püsiv ning kindla iseloomuga. Ja elagu tookordsedki viivud siin piltidel oma elu edasi.







Fotod: 6. okt 2016, Pääsküla raba.

16.10.16

Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4.

Kursuse* viimane, kuues nädal. Kirjandusest on kõne all eelkõige Shakespeare'i draama „Kuningas Lear“ ja Melvyn Braggi romaan „Grace ja Mary“.   Sellest johtuvalt olid siin pikad videointervjuud kuningas Leari mänginud tuntud näitleja sir Ian McKelleniga tema tegelaskuju tõlgendamisest ja kirjanik Melvyn Braggiga tema ema Alzheimeri tõvest.

/Postituse juurde valisin  fotoks siiski meie enda Jüri Järveti, kes mängis kuningas Leari 1970. a Lenfilmis tehtud samanimelises filmis (rež Grigori Kozintsev) ja on minu jaoks olnud parim nähtud Learidest. Soovi korral võib seda filmi ka internetist leida!/


Kursuse* ühe koostaja, eelkõige Shakespeare’i loomingu uurija prof Jonathan Bate’i arvates on „Kuningas Lear“ huvitav näide sellest, mis saab eakast inimesest, kui ta annab oma töö kellelegi üle ja läheb ise n-ö peansionile. See on ühtaegu draama isiksusest ja ühiskonnast, perekonnapea vananemisest ja hullumeelsusest, võib-olla ka dementsusest, kuigi seda näib välistavat Leari tahte pöörane jõud.

Meedik Simon Curtis meenutab oma videovestluses Melvyn Braggi sõnu, et dementsuse on inimkond saanud tänuks pika elu eest. Mõiste „dementsus“ on nagu vihmavari, mis hõlmab Alzheimeri ja Parkinsoni tõbesid jpm. Sageli kaob eakatel lühiajaline mälu, samas on meeles kauged asjad nagu lapsepõlves õpitud laulukesed ja luuletused; siiski esineb sageli „unustamist“, kust ollakse pärit ja kes ollakse. Vanade laulude ja luulega, mis on inimesele lapsepõlvest meelde jäänud, võib inimese (aju) taas elavaks muuta, temani tee leida ja temaga ühendust saada. Tähtis on suhtlemine teiste inimestega, sageli saab seda just muusika ja luule abil. Aju kahjustumata osades elavad mälestused ja rütmid, mis aitavad inimesel olla inimene. Ka siis, kui kaugelearenenud dementsusega inimene ei räägi, võivad muusika ja rütm temani jõuda. Mitte alati ei kaasne dementsusega depressiooni, haige võib tunda end õnnelikuna.

Elu lõpus võib mõninga dementsuse all kannatada üks inimene kolmest, kuid igatahes mitte kõik. Mitte alati ei pruugi eakate mäluviperus (sõnade unustamine, prillide otsimine jne) olla dementsuse ilming, vaid on täiesti normaalne eakusega kaasnev nähtus.

Selle kursuse jooksul rõhutatakse sageli, et dementsuse all kannatajale võib näiteks millegi ettelugemine või muusika ette mängimine mõjuda kasulikumalt kui ravimid, mis võivad teda muuta apaatseks ja võõrandunuks. Näiteks on brittide hooldekodudes palju niisuguseid lugemisgruppe ja muusikakuulamise võimalusi, mille eest sageli kannab hoolt The Reader Organisation. Kuidas aga on nendega lood meil?

Rõhutatakse vajadust jääda kehaliselt ja vaimselt aktiivseks ka pärast pensionilejäämist ning soovitatakse endale leida huvitavaid tegevusi. Nende hulka võiks kuuluda ka online-kursustel õppimine.

* FutureLearn'i tasuta online kursus vaimsest tervisest ja kirjandusest (Literature and Mental Health: Reading for Wellbeing).

Vaata ka: 
Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1.
Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2.
Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3

13.10.16

Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“


Mart Kadastik
„Nüüd ma siis kirjutan“

Elutööraamat.
Kirjastus Varrak, 2016.

See ei ole arvustus.

Elulooraamatuid (eelkõige autobiograafiaid) ja antud juhul koguni elutööraamatut arvustada on minu arusaamist mööda tänamatu tegevus. Neis on ju inimese elu ja kuidas siis ikka kõrvaltvaatajana kellegi kohta öelda, et see või too elu või elutöö ei ole õnnestunud või et on osaliselt viltu läinud või midagi muud sellist. Igaüks ise teab, mida ta oma eluga teeb ja kuidas elab oma parima äratundmise järgi, kui elu ise selleks võimaluse annab. Küllap on elutööga samamoodi.

Sel põhjusel on allpool lihtsalt mõned mu mõtted selle raamatu läbilugemise järel.

Mart Kadastiku romaanid mulle ei meeldi. Aga tema elutöö ülevaadet lugesin huviga. Esiteks sellepärast, et ajaperiood, mida see hõlmab, on mulle hästi tuttav, läbi elatud.

Teiseks sellepärast, et enamik raamatu tegelasi on mulle ühe või teise kandi pealt elust tuttavad, paljud on kolleegid või olen nendega muidu kokku puutunud. Mõnda neist iseloomustab Kadastik mulle ootamatust või uuest küljest, teiste puhul tundsin äratundmisrõõmu.

Kolmandaks sellepärast, et niisugust mahukat ajakirjanduse ajalugu on huvitav lugeda ka siis, kui enam ise otseselt sellega kokku ei puutu. Pealegi on see periood Eesti ajakirjandusest juba ammu kirjapanijat oodanud ja Kadastik oma kogemusega sobib selleks ideaalilähedaselt. TÜ ajakirjandustudengid võivad küll Kadastikule pahased olla, et ta nii paksu raamatu kirjutas – nende jaoks kujuneb see kindlasti oluliseks õppevahendiks.

Neljandaks sellepärast, et kui 1982. aasta lõpul ja 1983. aasta alguses Edasile Ilmar Rattuse Tallinnasse tuleku järel uut peatoimetajat (toona nimetati ajalehtedes neid küll toimetajateks) otsiti, tehti sellesse ametisse astumise ettepanek mitmele inimesele Rahva Hääle toimetuses, kus toona töötasin, sealhulgas ka mulle. Ütlesin ära, sest  mitmesugustel põhjustel ei tahtnud ma Tartusse elama minna. Ka teisi soovijaid polnud.  Kadastiku memuaare lugedes aga oli mul huvitav neile kaasa mõtelda mängulise hinnanguvõimalusega, et kas ma oleksin Edasi toimetuse juhtimisega üldse hakkama saanud. Kokkuvõttes usun, et Kadastikul õnnestus see märksa paremini, kui mina olnuksin suutnud – ta rajas endisest rajoonilehest, mis küll erakordselt populaarne oli, selle Postimehe, mida praegu tunneme. Raamat pulbitseb tema ettenägelikkusest ja ärivaistust, heast orienteerumisest muutlikus ajas ja oludes, samuti oskusest leida rahakaid ja mõjukaid sõpru ning koostööpartnereid.

Võiksin loetleda veel hulga punkte, miks „Nüüd ma siis kirjutan“ mulle huvitav on. Ärisaladusi ma sellest ei otsinud, kuigi mõnda mulle saladuseks olnud asjadekäiku või toimunud sündmuste tausta oli päris põnev teada saada.

Aga plussiks ei pea ma seda, et Kadastiku raamat on suures osas solvumisest – kuigi just see solvumine raamatu kirjutamise ajendas, nagu Kadastik mitu korda väitnud on. Jah, inimesel on õigus oma elus kibestuda. Aga paraku on nii, et kui me elus ühe või teise ameti maha paneme või omanikuõigusest loobume, tulevad uued tegijad, kes ei toimi enam meie, vaid enda arusaamise järgi. Rong sõidab meieta edasi, kõik elavad edasi uutes rollides. Lugeja armastab intriige ja müüginumbritele tuleb neist kirjutamine igati kasuks, aga samas paneb ainult aja kulg niisugused hiljutised sündmused hoopis kunagi hiljem õigesse mõõtkavasse.

Kadastiku elutööraamatu kujundus mulle esialgu ei meeldinud, aga hetkest, mil hakkasin kaaneümbrise pildil nägema „Kadastiku vaimu Postimehe kohal“, asi muutus. Sobib küll.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

9.10.16

Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3.

Kursuse* viies nädal käsitleb biblioteraapia võimalusi depressiooni ja bipolaarse häire puhul. Sel nädalal oli mitu minu jaoks huvitavat videovestlust. Alguses kursuse õppejõudude omavaheline jutuajamine. Professor Jonathan Bate on kirjutanud 19. sajandi luuletaja John Clare'i  (1793–1864) elulooraamatu. Clare kannatas bipolaarse meeleoluhäire all ja kirjutas maniakaalses faasis oma seisundist, n-ö laevaõnnetusest, ja sellega kaasnevast hingelisest üksindusest väga häid luuletusi.

Winston Churchill olevat oma depressiivsust nimetanud „mustaks koeraks“, laenates seda metafoori 18. sajandi kirjanikult dr Samuel Johnsonilt, kelle ajal depressiooni kui kliinilist diagnoosi veel polnud. „Must koer“ (the Black Dog) aga kirjeldas kurva- ja pimemeelset seisundit kõige paremini, näidates ka, et depressiivsus (melanhoolia, kurvameelsus) on sõnakuulmatu ja keeldub lahkumast. Edasi on see sõnapaar jõudnud paljudesse teostesse, nii luulesse kui ka proosasse, ja rohketesse kõnedesse.

Kursus rõhutab kirjutamise ja lugemise suurt osa depressiooni ärahoidmisel või leevendamisel. Minu jaoks on olnud mõnevõrra ootamatu, kui tähtsaks peavad britid luuletuste valjuhäälset lugemist, mille puhul avanevat rütm ja riimid, kõik see, mida värsiehituseks võib nimetada, täiuslikumalt ja – kursuse aspektist vaadelduna –  tervendavamalt.

BBC saatejuhina tuntud kirjanik Melvyn Bragg räägib videovestluses enda jõudmisest kirjanduseni ja kahest depressiivsuse episoodist, mis ta on läbi põdenud. Tema jaoks oli olnud suureks kergenduseks lugeda, et ka teised on olnud „mustas augus“ ja sealt välja tulnud. Samas ei pruugi depressiivses seisundis inimene alati lugeda suuta, ta ei jaksa raamatut kätte võtta, tal on tegemist, et saada hakkama oma eluga. Lugemine muudab inimese kujutluse aktiivseks, toetab teda, treenib mõistma ja kasutama sõna jõudu.

Mitmekülgne mees, kirjanik ja näitleja Stephen Frey rääkis samuti üleelatud depressioonikogemustest. Jutuajamised temaga ongi minu jaoks selles kursuses kõige huvitavamad olnud, arvatavasti vaatan neid veel mõnikord üle, samuti on põnevad teiste õppurite kommentaarid nende kogetust.

Seekord on olnud kõne all ka uuema aja kirjandus. Kirjanik Rachel Kelly depressioonikogemusel põhinev raamat „Black Rainbow: How words healed me: my journey through depressioon“ (2014) näib olevat Suurbritannias väga soovitatud lugemine sellest, kuidas luuletused aitasid noorel naisel üle saada raskest seisundist siis, kui kõik muud raviviisid ennast ammendanud olid. Bipolaarsest häirest kirjutas ka Mark Haddon oma palju tähelepanu äratanud näidendis „Polar Bears“.

Järgmine, kuues ja viimane biblioteraapiakursuse nädal käsitleb vananemist ja dementsust. Võib-olla kirjutan sellest siis, kui kursus läbitud on.

* FutureLearn'i tasuta online kursus vaimsest tervisest ja kirjandusest (Literature and Mental Health: Reading for Wellbeing).

* * *
Lisan siia paar päeva tagasi tehtud fotod, mis seostuvad hoopiski eesti kirjandusega. Nõmmel raba ääres on pink, mis pandi sinna austusavaldusena, kui kirjanik Heljo Mänd sai 90aastaseks. Kena koht, kus istudes ja metsakohinat kuulates kurbi mõtteid ja hingehaavu leevendada saab.




Vaata ka:
Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1.
Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2.
Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4.
Veel kirjanikele pühendatud pinke, sedapuhku Mustamäel Männi pargis.

1060.

6.10.16

Ehitus- ja lammutusvõbelusi Mustamäelt


See roheluse ja punaste torude kooslus oleks justkui pärit mõnelt Toomas Vindi maalilt. Aga ei ole. Meie kandis paigaldatakse juba kümmekond päeva torusid kinnisel meetodil. Need pikaks venitatud punatorukesed aetakse mõnest august vupsti maa alla, vaja läheb oskust, masinaid ja mehi.


Aeg-ajalt on majades väike vibratsioon, minimaavärin, kilisevad gaasipliit, vannitoa metallkaadervärgid, aknalauad... Esimestel päevadel oli niisugune pidev vaikne võbelus harjumatu, nüüdseks on ka organism võdisevi olekuga harjunud, aga tööd vist varsti otsakorral.


Mõne kilomeetri kaugusel lammutatakse Mustamäe polikliinikut. Erilist nostalgiat mul selle hoonega ei seostu, vereproovide andmised ja paar EKGd tulevad siiski kohemaid meelde.


Kui see polikliinik 45 aastat tagasi avati, oli see Eesti NSVs suurim.


Nüüd lubatakse, et lammutamine võtab aega kaks kuud, misjärel aastaga ehitatakse suur tervisekeskus.


Siinsed fotod on tehtud 5. oktoobril 2016. Kes tahab fotode kvaliteeti kritiseerida, võtku arvesse, et tehtud on need moblaga ja endale mälestuseks Mustamäe muutuvast ajaloost.
Related Posts with Thumbnails