27.11.15

Mida peaks tegema enne ... eluaastat?


Blogipuus oli vahepeal märgata hulka postitusi sellest, mida peaks tegema enne 30. eluaastat, mõnes variandis ka enne uut aastat. Kadestusväärne teema, sest tulevasel 30aastasel on enamasti veel nii pikk elu ees, et kui miski sellest loetelust tegemata jääb, jõuab seda teha, noh, ütleme enne 40. või 50. eluaastat. Kõik on valikute küsimus.

Minu eluiga on sealmaal, et seda 30aastase postitust ma enam kuidagi teha ei saa. Juba praegu on mu vanuse eesotsas kolmest väga palju suurem number, mis poole aasta pärast veelgi kopsakamaks muutub. Aga kui ma hakkan mõtlema, mida peaks tegema enne 70. eluaastat, jään hätta. Nii palju on juba tehtud, aga millegi päris uue ettevõtmiseks näikse aega nappima hakkavat. Tervis ka enam kõike ei võimalda, benji- ja langevarjuhüpetele ei mõtle.

Üks mu tuttav hakkas umbkaudu selleealisena hoolega oma asju sorteerima, peamiselt selle mõttega, et mida neist jätta lastele, mida muuseumeile. Seda peaksin ehk juba ammugi tegema?

Teine tuttav laskis kodus kõik kõrgemad riiulid maha võtta ja asendas kapid madalamatega, kus see võimalik oli. Sest ega vanuigi enam ikka kepsutades kõrgele ei roni ja kõrgelt on ka valus kukkuda. Selle mööbeldamise peaksin ehk ette võtma?

Kolmandast tean, et ta asendas vannitoas vanni dušikabiiniga, sest äkki põlved enam ei luba vanana vanni ronida. Paraja jalutuskepi otsis ka, kuigi tal seda veel vaja ei lähe.

Neljas võttis ette suhtlusvaldkonna, vähendas otsustavalt oma seniste kirjasõprade hulka, otsustas pühendada allesjäänud aja loomingule ja perele, mitte lävida inimesteringidega, kellega ta seda varem teinud oli. Looming toob kuulsust ja nime on vaja jäädvustada, arvas ta. Võib-olla oli õigus temal.

Viies otsustas kogu oma rahaga lõpparve teha, et järglastel ei tekiks pärimistülisid, ja suundus kauakestvale ümbermaailmareisile. Seda probleemi mul ei ole, pensioniga ümbermaailmareisile ei lähe, isegi mõni Eesti ots tundub kulukana.

Kuues, seitsmes ja kaheksas tegid oma otsustused: mõni kirjutab raamatut, mõni käib tantsutrennis või joogas, mõni kantseldab lapselapsi, igasuguseid asju üritatakse veel teha, aga kuskil hinges kripeldab neilgi tundmus, et mida siis õigupoolest ikkagi oleks vaja vältimatult teha.

Üks mälestus tuli meelde. Kui 2000. a käisin leheloo jaoks usutlemas tollal 84aastast teadmameest Gunnar Aarmat, ütles ta, et tahaks veel 200-300 raamatut läbi lugeda, aga selles elus vist enam ei jõua. Ei jõudnudki. Minul just kahtsada raamatut praegu lugemiskavas pole, kuigi ma pole veel Aarma-vanune, aga lugemine on küll üks niisuguseid asju, mis järjest enam meeli köidab ja mida tahaksin teha, kuni silm seletab. Kirjutamine muidugi ka. Aga veel...

22.11.15

Veel üks foto lapsepõlvetrammist


Leidsin täna FBst juhuslikult veel ühe foto minu lapsepõlvetrammist. Pildistatud on see minu arvates umbkaudu 1955. - 1960. a Pärnu maanteel (aga on võimalik, et ka varem). Foto peaks olema pärit mingist Eesti arhiivist, aga millisest täpselt, seda ma ei tea.

Varem olen trammist nr 20 kirjutanud siin.

Vaata ka: Reisisaatja ja konduktor.

21.11.15

Segadused nimekaimudega

Paar päeva tagasi helistas mu lapsepõlvesõbranna, et ühes ajalehes olevat minu nimega surmakuulutus. See olevat teda väga ehmatanud.

Rahustasin teda, et kuna mul on üsna tavaline nimi ja palju nimekaime, siis on mul elus ka varem ette tulnud oma nimega surmakuulutusi näha ja üldse on olnud igasuguseid juhtumisi. Kirjutasin neist 2002. a ka ajakirjas Elukiri ja panen selle tookord veidi lühendatuna ilmunud teksti nüüd ka siia. Kirjutamise ajendiks oli see, et ajakirjas alustati siis uut, nimekaimudega seotud rubriiki ja paluti mult sellesse kaastööd.

NIMEKAIMUD
N x Linda Järve


Lapsena elasin Nõmmel Metsa tänaval. Vastasmajas elas kaks Järve nimelist perekonda: Liina, Luule, Eduard, Leida, Ivi, Harald… Kõik nad olid toredad inimesed, lastest said mulle head mängukaaslased, aga mitte mingil juhul poleks ma tahtnud tulevikus Järve nime kanda, sest sellenimelisi oli lähikonnas liiga palju.

Armudes ja abielludes aga unustasin oma kindla otsuse, sest vahetasin oma ilusa neiupõlvenime nagu saatuse pilkeks just Järve vastu. Hiljem olen küll mõelnud, et pärast lahutust võinuksin neiupõlvenime tagasi võtta – seda kannab praegu vaid paar vanemat inimest ja paarikümne aasta jooksul hääbub see tõenäoliselt. Aga poolel teel hobuseid ei vahetata… 

Ootamatu kiri
1973. aasta veebruaris “Noorte Hääle” toimetuses töötades sain ootamatu kirja Tallinnast Vase tänavalt. Kirjutas nimekaim. Olen seda kirja nüüd juba ligi 30 aastat alles hoidnud. Kiri oli selline:

“Lp Linda Järve!
Tunnen lausa kohustust Teile kirjutada – olete minu nimekaim, õigemini kannate minu nime. Soov Teile endast märku anda tekkis juba paar aastat tagasi, kui märkasin Tartu “Edasis” sõnumit oma allkirjaga. Aga nagu selliste asjadega ikka on, mis ei ole just argivajadus, lükkuvad nad edasi paremate päevade peale. Aastavahetusel silmasin “Noorte Hääles” Teie ridu Lahemaa looduskaitsealast ja mõni nädal tagasi ilmus samas lehes jutuke koos pildiga. Selles sisaldunud andmed lubavadki mul väita, et kannate minu nime: mina, Linda Järve, olen sündinud kümmekond aastat enne Teid. Kogu kooliaja ei ole mind teisiti kui Järve Lindaks kutsutud, ehkki igakord teist Lindat kõrval polnudki, kellest eristamiseks oleks tulnud lisada perekonnanimi. Abielludes loobusin oma perekonnanimest ja nagu võis järeldada Teie kirjutisest, omandasite Teie minu nime abielludes. Muidugi, nimi on vaid sõnade kombinatsioon, mis aitab inimesi süstematiseerida ja käesoleval juhul üks leidis selle, mille teine kaotas. Aga teisest küljest nimi muutub sageli mingi kindla inimtüübi sünonüümiks või sümboliseerib mingit kindlat eluperioodi. Minule mu neiupõlvenimi tähistab kõigepealt kooliaega, tõekspidamiste kujunemist, sõpruse ja tutvuste sõlmimist,muretust elukorralduse suhtes, kavatsuste ja täitumiste ühtsust, tembutamist kuskil hea ja kurja piiril. Koos nimega muutus ümbruskond (õigemini vastupidi) ja tuli selga võtta rakend, mis üsna mitmeti hõõruma hakkas.
Miks ma Teile õieti kirjutan? Lootuses, et nimi, mis möödunud aastates tähistab minu jaoks vaba tahet, ka oma praeguses elus omab sama tähendust. See on rumalus, muidugi, ka praegusel Linda Järvel on oma rakmed, mis hõõruvad, nagu minulgi, ükskõik kas ma oleksin säilitanud oma neiupõlve nime või mitte. Inimesed ja ajad muutuvad, mina aga soovin, et midagi püsiks.
Lugesin läbi eelneva ja pole põrmugi rahul: olen püüdnud siin vett vahule peksta. Iva vast on selles, et endine Linda Järve oli iseseisev piiga, kellele elu siiski rauad suhu surus ja nüüd püüan end meelitada mõttega, et kuskil Linda Järve veel ilma raudadeta ringi käib. Lootusetu, eks?
Aga võib-olla Te siiski tahate mulle kinnitada, et Linda Järvel on tuul tiibades ja neli ilmakaart valla?
02.II 1973.a.
Teie L.Järve.”

Noorele ajakirjanikule tundus see üsnagi filosoofiline mõttekäik toetusena. Mäletan, et saatsin vastuseks postkaardi tänusõnadega. Rohkem ei tea ma selle kirja saatjast midagi, aga olen vahel tema peale mõtelnud. Loodan, et ta pole minus pettunud.

Rohked nimekaimud
Vahel tundub, et Eesti lausa kubiseb mu nimekaimudest. Kunagi 1980ndate aastate alguses panin näiteks ajalehest tähele, et Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja sai ühe Lõuna-Eesti postkontori ülem Linda Järve.

1987. aasta alguses avaldas “Looming” mõne mu luuletuse. Tollal registreerisid usinad bibliograafid kõike, mis kirjandusajakirjades ja lehtede kirjandusnurkades ilmus. Mulle “Nooruse” toimetusse helistanud bibliograaf  küsis ootamatult, kas ma lisaks “Loomingule” ka “Eesti Kirikus” luuletusi avaldanud olen.  Mõne aja pärast, kui selle küsimuse juba unustanud olin, päris mu kolleeg Rudolf Rimmel, miks ma oma luuletusi “Nooruses” ei avalda, vaid “Eesti Kirikus”. Aga minu luuletusi pole “Eesti Kirikus” kunagi ilmunud – seegi oli üks teine Linda Järve. Mulle tundus, et ega Rimmel seda nimekaimuvarianti hästi uskunud.

Vist oli see 1989. aasta, kui juhtus kummaline lugu, mis ühegi elava nimekaimuga seotud polnud, aga kujuteldavaga küll. Nimelt oli vabariiklik valimiskomisjon valimisprotseduuri tutvustamiseks valinud välja mitte  üldised nimed, nagu näiteks kod. Mets, Puu, Jõgi, vaid konkreetsed, sealhulgas ka Linda Järve. Nii ilmuski kõikvõimalikes lehtedes näidisvalimissedeleid, kuidas hääletada ja õpetusi, kui palju kellelegi nimetatutest, ka Linda Järvele nende hulgas, hääli anda või nende nime taha kriips tõmmata. Üks tuntud kirjandusteadlane kirjutas mulle seepeale, kas ma ei tunne end solvatuna, et minu nime niimoodi ära kasutatakse, seda enam, et see tundub õelalt leiutatud võttena minu poliitiliseks hävitamiseks ja võib tulevikus kahjustada minu võimalusi mõnda valitavasse organisse kandideerida. Tänasin ja vastasin talle, et ei kavatse kuhugi kandideerida. Pigem tegi see juhtum mulle nalja, usutavasti ka teistele lindajärvedele, keda näiteks Tallinna telefoniraamatutestki üsna mitu leida võis.

Tervitus paradiisist
1987. aastal käisin Austraalias. Sain sealt palju toredaid tuttavaid, teiste hulgas ka kohaliku eesti kirikuõpetaja ja raadioajakirjaniku Lembit Peipmani ja tema perekonna, eesti kultuuriloos tuntud Palm-Peipmanid. Tänu neile nägin Sydney ümbruses palju keni eestlastega seotud kohti ja nautisin külalislahkust ka nende kodus.  Hiljem olime hr Lembituga aastaid kirjavahetuses, kuni tema aadress muutus.  2000. aasta saabumise puhul aga otsustasin oma kaugeid tuttavaid üllatada. Küsisin nende siinselt sugulaselt Mati Palmilt hr Peipmani aadressi ja saatsin teele inglitega postkaardi.
 

Sellele tuli Austraaliast rabav vastus. Kirjas seisis, et kogu Palm-Peipmani pere oli suures hämmingus, kui minult kaardi sai, sest nemad olid juba peaaegu aasta mind leinanud. Nimelt oli keegi hr Lembitu sõpradest Eestis näinud ühes siinses ajalehes Linda Järve surmakuulutust ja sellest ka Austraaliasse teatanud. Hr Lembit oli palunud lahkunu kogudusest järele küsida, kas tegemist on selle Linda Järvega, kes on olnud ajakirja “Noorus” peatoimetaja (tähendab mina), ja küsija oli saanud vastuseks, et jah, see ta oli. Kuigi tegelikult oli oma maise tee lõpetanud üks teine Linda Järve. Minult saadud postkaart oli leinajatele jahmatavaks tervituseks.

Nii olen tänu nimekaimudele elanud läbi mitu huvitavat segadust. Kui nüüd tuletada meelde 30 aastat tagasi saadud kirja, siis võib-olla on nii, et ühel Linda Järvel võivad küll hõõruvad rakmed olla, aga kõikidel rohketel lindajärvedel kokku on tuul tiibades ja neli ilmakaart valla.


© Linda Järve. Ilmunud (lühendatuna) Elukirjas (nr 3/2002).

Lihtsalt märkusena lisan, et (mulle teadaolevaid) nimekaime on aastate jooksul järjest vähemaks jäänud, praegu tean neid olevat vaid Tartus ja ühes USA linnas.

19.11.15

"Ljudmila Gurtšenko" (2015)


Minuvanused mäletavad Ljudmila Gurtšenkot juba tema esimestest sammudest kinolinal - kuulsaks laulmisest komöödiafilmis "Karnevaliöö" (1956, pilt ülal), millele järgnes vähem menukas olnud "Tütarlaps kitarriga", siis aastaid unustust, mida kuulujutud põhjendasid näitlejanna alkoholilembusega, aga mille põhjuseks nüüd on pakutud seda, et Gurtšenko keeldus saamast KGB informeerijaks ja KGB maksis talle kätte. Seejärel uued filmid, kontserdid, lemmiklaulud, populaarsus, uued kuulujutud, rohked abielud, teeneliseks ja rahvakunstnikuks nimetamised jne. Pidev sära ja särts kuni surmani 2011. a.

Tänavu 12. novembril oleks Gurtšenko saanud 80aastaseks. Selle tähtpäeva märkimiseks alustas Venemaa telekanal Rossija1 9. novembril režissööride Sergei Aldonini ja Aleksandr Imakini vastvalminud filmisarja "Ljudmila Gurtšenko" ("Людмила Гурченко")  näitamist. Filmisari on vaatamiseks väljas ka YouTube'is jm internetis.

Olen nüüdseks ära vaadanud selle kõik 16 osa. Filmisarja nimetatakse melodramaatiliseks eluloofilmiks ja see hõlmab viitkümmet aastat Ljudmila Gurtšenko elust alates sünnist 1935. a ja lõpetades rahvakunstnikuks saamisega 1980. aastatel. Aluseks on tema autobiograafiad "Minu täiskasvanud lapsepõlv" ("Мое взрослое детство" 1982), "Aplaus" ("Аплодисменты" 1987) ja "Ljusja, stopp!" ("Люся, стоп!" 2002).

Eesti juurtega noorel näitlejannal Julia Peresillal on raske roll. Pihkvast pärit Julia Peresild (s 1984) on sel aastal mänginud juba kaheksas filmis ja filmisarjas, ta on Venemaal ülinõutud näitlejanna, saanud palju tunnustusi nii riiklikul kui ka rahvalikul tasandil. Ljudmila Gurtšenko osa ei tahtnud ta kohe kuidagi vastu võtta, kuni lavastajad talle selgeks tegid, et nad ei otsi välist sarnasust, vaid asetavad rõhu peategelase iseloomule, tema ettearvamatusele, tulisusele, sagedastele kapriisidele ja kahjatsemistele. Kui Peresild Gurtšenko eluloo ja loominguga põhjalikult tutvus, sai ta aru, et tahab seda osa, et näidata, kui vähe oli Gurtšenkos iseloomujooni, mida rõhutas viimaste aastate kõmuajakirjandus, ja kui suureks ja raskeks tööks oli ta valmis oma rollide nimel.

Võib ette ennustada, et vaatajaskonnas põhjustab see üsna huvitav filmisari tohutult palju vastakaid arvamusi. Juba on leitud, et Julia Peresild kohe üldse ei sobivat Ljudmila Gurtšenkot kehastama. Ei ole sarnane, ei laula nii hästi, ei ole nii elegantne ja maagiline, ei piisa temperamenti, ei säravat... Samas on ka neid, kes on veendunud, et ta saab sellega üle ootuste hästi hakkama.

Toitu jätkub ka kõmuhuvilistele, sest käsitletakse nii Gurtšenko rohkeid abielusid kui ka lahkhelisid tütrega. Ka on Venemaa lavastajad, näitlejad ja lauljad alailma andnud põhjust igasugusteks kuulujuttudeks, aga selles filmis on niihästi Gerassimov, Makarova, Mihhalkovid, Eldar Rjazanov, Mark Bernes kui ka paljud muud kultuurielust teada nimed ja tegelased. Mõned neist ei ole filmis oma pärisnimedega, aga Gurtšenko eluloo tagamaade teadjad mõistavad väga ruttu, kes on kes. Nii et intriige on filmis palju.

Ljudmila Gurtšenko kandis alati väga silmapaistvaid rõivad, olles nõukogude ja hiljem vene naiste jaoks omamoodi moeikoon. Sarjas saab näha ligi 80 täpset koopiat tema kleitidest ja esinemisriietusest, sealhulgas ka "Karnevaliöös" tuntuks lauldud kleidist ja muhvikesest.

Filmitud on Moskvas ja Peterburis. Gurtšenko lapsepõlvelinnas Harkovis ei olnud seoses Ukraina sündmustega võimalik filmida, sestap "mängib" Harkovi osa Viiburi.

Aldonin on öelnud, et on valmis oma sarjale osaks saavaks kriitikatulvaks, aga tahtis seda teost luua kiiresti, et olla esimene, kes teeb Gurtšenkost filmi - nii olevat ta lauljannale lubanud veel tolle eluajal. Peresild omakorda on öelnud, et tahab Gurtšenkot mängida nii, nagu lauljanna ennast oma raamatutes kirjeldas, ja loodab, et telepublik ja kriitika teda selle eest lõhki ei kisu.

13.11.15

Blogirännud - 3: aitäh Andrisele, et Blogirull.ee olemas oli

Seekord jäin kiitmisega hiljaks. Tahtsin oma blogirändude rubriigis kiita blogide agregaatorit Blogirull.ee, mille Andris Reinman neli kuud tagasi tegi, ja mis kuvas huvitavamate kohalike teemablogide viimaseid postitusi. Selle alajaotusteks olid arvamus-, foto-, kultuuri-, tehnika-, tervise-, toidu- ja isiklikud blogid.

Mulle meeldis Blogirull rohkem kui viimasel ajal väga laialivalguvaks muutunud Blogtree just seetõttu, et sellest sai näha sisuliselt huvitavaid blogisid asjalikes kategooriates. Kõik, mis neis blogides kirjutati, ilmus Blogirullis kohemaid.

Päris iga päev ma Blogirullis ei käinud, nädalas paar-kolm korda. Miks ma seda kiitust nüüd siis minevikuliselt kirjutan? Aga paraku, kui täna Blogirulli lingi panemiseks ja muidugi ka selle vaatamiseks, mida vahepeal huvitavat on blogitud, sellele leheküljele läksin, võttis vastu teade, et Blogirull on suletud.

Andris, kes muide on ka üks Blogtree kunagistest loojatest,  kirjutab lühidalt põhjustest, miks otsustas Blogirulli kinni panna. Praegu leiab Blogirull.ee leheküljelt ka sellel saidil listitud blogid kategooriate kaupa.

Minul on Blogirulli kinnipanekust küll kahju, aga selle eest, et see olemas oli, aitäh Andrisele, kohe suur-suur aitäh.


Blogide lugemissoovitusi ma seekord ei anna, järgmisel korral jälle.

12.11.15

Ja tarkadest inimestest heameel

Telekat ei ole mul juba hulk aastaid ja arvutist vaatan ainult neid telesaateid, mille kohta eeldan, et ma neis pettuma ei pea. Viimased kaks "Plekktrummi" saadet just niisugused olidki - tarkadest inimestest heameelt tekitavad. Hea esinejate valik, tuleb saatejuhi kiituseks öelda.

Tõnu Õnnepalu jutt paelus esimesest hetkest, kuigi võinuks ju eeldada, et mida on maailma asjadest uut rääkida mehel, kes juba maikuust alates uudistevaatamist ja -lugemist vältida püüab ning meediapaastu ka pikemalt järgida tahab.

Aga maailm voogab temas eneses, märkamised on ja jäävad, väljaütlemised panevad kaasa mõtlema. Eriti kõik see, mida Õnnepalu arvab ajast kui inimese olemasolu vormist, selle lühi- ja pikaajalisusest ning hingelisusest. Saade oli suurepärane.

Mõned tsitaadid ERR-i portaali vahendusel:

"Me oleme hästi kahemõttelises olukorras. Siin me istume ja me räägime Euroopas, aga samas me räägime Euroopast, mis on kaugel. Me ikkagi lähme Euroopasse ja see võtab kaks-kolm tundi lendamist. Kus me siis oleme?"

"Prantslane ja sakslane ei saa öelda, et ma lähen Euroopasse. Aga meil on see võimalus tulla ja minna ning näha Euroopat ka natuke väljast ja samas ikkagi seest. See on selline spiooniroll, me saame sinna sulanduda. Euroopas peetakse meid kohalikuks, eriti kui sa natuke keelt ka oskad. Omandada need koodid ja käitumine on lihtne."

"Sest kindlasti ei ole inimene kuskil rahulolematum kui paradiisis. Põrgus pole inimene rahulolev, aga tal pole aega, et olla rahulolematu, ta peab tegelema ellujäämise ja hakkama saamisega. Aga paradiisis on küllaga aega, et nuriseda ja kõigega mitte rahul olla."


Saadet saab vaadata siit.

Jaak Jõerüüti mäletan üsna hästi keskkoolipäevilt, sest tema ja ta sõbrad olid must klassi võrra taga, ja mul on alati olnud huvitav võrrelda tollast noorukit  praeguse tuntud kirjaniku ja suursaadikuga, kelle maailmapilt on nüüd muidugi tunduvalt laiem, kui oli kunagise Nõmme koolipoisi oma.

Tema arvamuste tasakaalukus läheb mulle korda, neis tundub olevat see miski, mis paneb teda uskuma. Jaagu sõnadevalik on alati väga kaalutletud, et neis väljenduv mõte lugejale, kuulajale või vaatajale selgena kohale jõuaks. Olen seda tajunud nii temaga oma tööaastate jooksul intervjuusid tehes kui ka nüüd, mil olen võimaluse korral vaadanud tema esinemisi.

Tsitaadi, mis justkui neid kaht "Plekktrummi" saadet ajateljel ühendab, panen seekord siiski mitte saatest, vaid Jaak Jõerüüdi esseest "Paus ja punkt": "Kui mõne aasta eest peatas Islandi tuhavulkaan Euroopa lennuliikluse mitmeks päevaks, siis vaatasin ma keskpäeval Riia linnas kaua taevasse ja tajusin hetkeks lausa ilmutuslikku ajanihke tunnet, mis mind haaras üleni. Oli olukord teispool atmosfääri kihte milline tahes, aga Maale lähemates kihtides ei lennanud mitte ainsatki lennukit – ja ma mõistsin äkki, et esimest korda selles ajalikus elus nägin ma oma silmadega Goethe ja Dante taevast."

Saadet saab vaadata siit.

Varem olen kirjutanud "Plekktrummist" seoses Lembit Petersoniga.

6.11.15

Vaatamisi ja lugemisi: armunud vanapaar, diplomaatia, litsid...

Kaks mu viimati vaadatud filmi on Hispaania/Argentina "Elsa ja Fred" ning Prantsuse/Saksa "Diplomaatia". Noppisin need järelvaatajana arvutist, esimese ETV+ ja teise ETV2 kaudu, kust neid saab vist ka praegu veel vaadata.

"Elsa ja Fred" (2005) oli lahe film luiskamishimulisest 82aastasest vanadaamist, kes püüab endast veidi noorema hiljuti leseks jäänud Alfredo armastust võita, sest elus on tähtsad unistused, naer ja armastus - ükskõik, kui vana ollakse. Ja nii tahabki Elsa elus läbi elada kuulsa Trevi purskkaevu stseeni Fellini filmist sel lihtsal põhjusel, et ta olevat noorena sarnanenud selles filmis mänginud Anita Ekbergiga. Muidugi ei tohi selle unistuse teostamiselt puududa ka kassipoeg... "Elsa ja Fred" olevat 2006. a PÖFFil mingi preemia saanud, aga mul oli see veel nägemata.

"Diplomaatia" (2014) on tõsieluaineline ajalooline draama, mille tegevus toimub Pariisis 1944. a augusti lõpul, mil linna on ähvardamas kõigi ajalooliselt ja kultuuriliselt olulisemate ehitiste õhkimine ja sellega kaasnev katastroof, milles hukkuks miljoneid inimesi.

See film on kahe eaka mehe dialoog. Üks neist on kutseline diplomaat - Rootsi konsul, teine kutseline sõjaväelane, Saksa garnisoniülem. Kumma veenmisjõud ja valikud jäävad peale on selge vist juba sellest, et Pariisi süda on alles. Mõlema mehe kehastajad mängivad hästi.

"Diplomaatia" on üks neist Prantsuse filmikunsti uuematest teostest, mida ETV2 novembris kolmapäevaõhtuti näitab. Kavatsen neid kõiki vaadata. ERRi pressiteate kohaselt on 11. novembril teleris komöödia "Kõrvalehüpe" ("La Ritournelle", Prantsuse 2014), mille peaosas Isabelle Huppert; 18. novembril järgneb eluloodraama "Saint Laurent" ("Saint Laurent", Prantsusmaa/Belgia 2014) kuulsa prantsuse moelooja elust ja 25. novembril pakutakse erootilist draamat “Noor ja ilus” ("Jeune & jolie", Prantsuse 2013).

Niisama kirevad ja seinast seina, nagu on praegu mu filmivaatamised, on olnud ka raamatulugemised. Mainin ainult kaht raamatut. Üks neist on vist kõigil ammu loetud, sest see on olnud maailmas esibestsellerite nimistus juba 25 aastat, aga mul oli veel lugemata. Coelho "Alkeemik". Teine aga hoopis teistsugune - nimelt veetsin hingedeajast mõne päeva "Litsidega".

Kaks Marti on mardikuu lähenedes raamatukirjutamises usinad olnud. Mart Kadastikul on ilmunud neli romaani, millest olen lugenud ainult esimest, mis mulle üldse ei meeldinud ja seetõttu ei kavatse ma tema asju rohkem lugeda. Mart Sanderi "Litsid" on seevastu põnev lugemine ja paneb lubatud triloogia järgmisi osasid ootama. 

Ajaloosündmused pikitud Härrasteklubi naiste eluseikadega, 1939. ja 1940. aasta Tallinn kõigile keerdkäikudele taustaks. "Naiste sõda" on kirja pandud ootamatult taktitundeliselt, bordellidaamid on ehk isegi liiga nutikad oma arusaamiste poolest, aga nendega juhtub nii mõndagi. Nad on nagu omamoodi Mata Harid ajalootõmbluste keskel.

1.11.15

Tänavakunst: silmarõõmu kooli juurest

Oktoobri lõpus sai seni üsna koledate kritseldustega kaetud majake mu kodulähedase kooli juures uue kunstipärase kuue. Teemaks on mereelu ja majake on nüüd lausa kiiduväärselt ilus. Fotod blogi jaoks said tehtud täna hommikul.






Tallinna Saksa Gümnaasiumi kodulehelt selgus, et vana alajaamahoone sai mereteemalise väljanägemise 11.a klassi õpilaste Katarina Klaamase ja Eneli Tordiku töö tulemusena. Idee põhinevat Valdur Mikita teoorial, et meie energia tuleb põlevkivist, mis on vanade süvamere elukate kivistunud setted, ja need loomad "pesitsevad" nüüd igal pool: trolliliinides, elektripirnides, kodumasinates ja mujal. Tööd juhendas kooli arendusjuht Erik Joasaare ja koostööd tehti Elektrilevi OÜga.
Related Posts with Thumbnails