29.5.15

Andrus, kursusekaaslane

Eilne hommik tõi surmasõnumi. Andrust pole enam.

50 aastat tagasi suvel sõitsin rongiga Tartusse ülikooli. Olime kolmekesi jaamas kokku saanud, tuttavad juba sisseastumiseksamite algusest: Andrus, Eha ja mina. Sealtpeale ühel kursusel. Tore rongisõit oli, täis tulevikulootusi ja suuri ootusi eesolevatele ülikooliaastatele.

Andrus on meie kursust ja ülikooliaega üsna hiljuti meenutanud siin: "1970nda aasta lend, mis astus ülikooli aastal 1965"


Foto 1970. aastal ülikooli lõpetanud ajakirjandustudengitest on samuti pärit selle meenutuse juurest. Foto tagarida on nüüdseks teispoolsusesse astunud: Andrus, Peeter, meie Juhan, Toivo, Leili. Mind sellel fotol pole, lõpetasin aasta hiljem.

Andrus õppis ülikoolis ajakirjandust ja sotsioloogiat. Sai tuntud sotsioloogiks, oma sotsioloogiafirma juhiks, hinnatud õppejõuks ja arvestatud ütlemisega targaks meheks.

Minagi õppisin ülikoolis ajakirjandust ja sotsioloogiat, aga hakkasin tööle ajakirjanikuna. 

1981. a olime Andrusega koos suures eesti kultuuri tutvustavas grupis, mis kuu aega sõitis kultuurirongiga mööda BAM-i vastavatavat läänelõiku. Kirjutasin sellest reisist väikese raamatu, milles on ka foto vatijopedes ehitajatele loengut pidavast Andrusest. Mäletan, et siis arutles ta, et ei saanudki täpselt aru, kas pidas nüüd loengut komsomoli löökehitajatele või vangidele, keda samuti BAM-i ehitusel palju töötas.

Eriti tihenesid meie kokkupuuted 1990ndatel aastatel, mil Õhtulehe jaoks tihtipeale kirjutasin ülevaateid Saar Polli küsitlustest, mida Andrusel oli tavaks Rahvusraamatukogu ruumides ajakirjanikele ja muudele huvilistele tutvustada.

Üks puutepunkt oli mul Andrusega veel. Olin hulk aega selle noorteajakirja peatoimetaja, mille üks asutajaid ja paar aastat ka peatoimetaja oli olnud Andruse isa Ants Saar.

1999. a kirjutasin Andrusest pikema loo "Õpetajate Lehele": "Andrus Saar teab, mida ühiskond mõtleb".  Kui 2008. a panin omakirjutatud isikulugudest kokku raamatu "Eestimaa ilu", jõudis lugu Andrusest ka selle kaante vahele. Kui Andruselt raamatu jaoks fotot küsisin, tunnistas ta mulle esmakordselt, et ega tal vist kuigi kauaks enam elupäevi pole. Aga oli veel, kuigi haigusega võideldes, siiski mitu pikka aastat.

Varsti on meie kursuse kokkutulek, viiskümmend aastat ülikooli astumisest...

* * *

Panen selle kunagise "Õpetajate Lehele" kirjutatud loo ka siia:

ANDRUS SAAR TEAB, MIDA ÜHISKOND MÕTLEB

Andrus Saar on Eesti tuntumaid sotsiolooge, firma Saar Poll asutaja ja juht. “Ma tean, millises riigis ma elan ja millised protsessid siin toimuvad,” on ta enesekindel. Eesti edukad inimesed peavad Saart parimaks Eesti eliidi tundjaks, sest tema firma uuringud kirjeldavad sageli inimesi, kes langetavad otsuseid.

Mees, kes teab, mida ühiskond mõtleb, alustas kooliteed Tallinna 17. Keskkoolis ja läks 46. keskkooli uue hoone valmides sinna üle. Käis tavalises, mitte kunstikallakuga klassis. Peab tollast Mulla tänava kooli piisavalt vabameelseks ja uuendustele pürgivaks.

Koolis köidavad uuendused

“Meid hariti ikka kõvasti. Mitte igas koolis ei õpetatud esteetikat, häid kombeid, kunstiajalugu ja muud eluks vajalikku, et teha meid haritud inimesteks. Legendaarne Urve Buschmann andis ajalugu. See oli mu edaspidise elu jaoks hea kogemus, kui ta klassis valitseva korralageduse kohta ütles nii, et see mul tänini meeles on: “Mul on tunne, et ma tõstan praegu laudas sõnnikut.” Klass ehmatas vaikseks, sest meil õppisid ikkagi väga nutikad inimesed,” meenutab Saar.

Tema kõige ahistavamad ja kõige meeldivamad mälestused on seotud matemaatikaga, mis polnud kaugeltki ta lemmikaine.

“Mulle hakkas tohutult vastu niisugune formaalne lähenemine, kus ülesande lahendust üldse ei vaadatudki, vaid hindamise aluseks sai hoopiski lahenduse lõpust puudunud punkt. Hinne võeti alla sõltumata töö sisust.

Mu pinginaaber oli matemaatikas väga tugev. Kord lahendasime ülesandeid kiiruse peale ja mina sain kõik esimesena õigesti valmis. Õpetaja süüdistas mind sellest hoolimata pinginaabrilt mahakirjutamises. Püüa siis tõestada, et sa pole kaamel,” on Saar praegugi veel õpetajale pahane.

“Kaheksandas klassis tuli meile pooleks aastaks asendusõpetaja. See oli fantastiline. Ta oli väga innovaatiline inimene ja tegi matemaatika äärmiselt põnevaks. Oma ebatraditsioonilise lähenemisviisiga suutis ta meid kõiki tööle panna. Kui ma tema käest matemaatikas “kolme” sain, siis olin lausa õnnelik,” kirjeldab Saar kogemust, mida nimetab äärmiselt meeldivaks.

Õpetajaks ei tahtnud, õppejõuks oli

Andrus Saar pole kunagi tahtnud õpetajaks saada. Et ta pärast keskkooli läks Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda eesti filoloogia osakonda, siis tuli ka pedagoogikapraktika läbi teha. “Õnneks oli see klassiväline töö. Sõitsime õpilastega suusatama. Pärast seda tundus mulle, et saan lastega päris hästi hakkama. Aga teaduskonna valikuks sain impulsi vist väga põnevalt eesti keele õpetajalt Viive Ruusilt ja erakordselt inglise keele õpetajalt Kuljuselt,” ütleb Saar, kellest hiljem sai sama teaduskonna ajakirjandusüliõpilaste koolitaja.

Tema kursusel õppisid Hans H. Luik, Aimar Jugaste, Margus Mets ja Margot Visnap – kõik tänased tegijad. Kateedri juhtkond vähendas aga aasta-aastalt raadiotunde ning Saar jõudis lõpuks äratundmisele, et kahe tunni pärast nädalas pole mõtet Tartu vahet sõita.

Tema kunagised üliõpilased meenutavad, et õppejõud Saare leivanumber oli diktsiooniharjutus “mi-ma-mo” pudelikorgiga suus. Eriti noris ta nende kallal, kelle “s” susises või “r” põrises. “Te näite olevat väga rumal,” ütles ta mõnele naistudengile otse välja.

“Aga olen püüdnud kõigest väest erineda oma keskkooliaegsest joonestusõpetajast. Mul oli standardkiri väga kehvake. Üle kolme ma sellega välja ei pingutanud. Ükskord lasksin kirjutada klassi priimusel, kes tavaliselt sai “viie”. Mulle pandi jälle “kolm”. Eks siis käis hindamine vist küll rohkem näo järgi: see inimene ei saagi teist hinnet,” meenutab Saar.

Klassijuhatajalt oodatakse tuge

Lapsevanemana, praegu 22-aastase poja isana, peab Saar oma koolikogemusi äärmiselt vastikuteks: “Õpetaja võis olla oma aines hea, kuid tundus, et lapsed polnud tema jaoks mitte keegi. Keskkooli halb õpetaja mõjutab noori väga palju, kuid algklasside halb õpetaja paneb inimese kogu elule väga negatiivse aluse,” kritiseerib sotsioloogia esinumber.

Tavaliselt küsitleb Saar Poll 15– 74-aastaseid inimesi. Kolmandik küsitletutest on mures üksinda koju jäänud lapse pärast. Seetõttu arvab Saar, et koolis peaks lastel olema rohkem tegevust ja just see muudab algklasside õpetaja rolli eriti vastutusrikkaks.

“Ülikoolis esmakursuslasi kureerides tunnetasin väga hästi, missugusest perest keegi on ja millise pagasiga kõrgkooli tuli. Nii noortes inimestes avalduvad vajadused kogemuste, käitumismallide ja eeskujude järele väga selgesti. Praegu näen sotsioloogina, et koolilaste vahel valitseb äärmiselt suur majanduslik erinevus. Just seda erinevust peaks aitama leevendada ja tasakaalustada klassijuhataja oma toetava suhtumisega,” arvab Saar õpetaja ülesandeks.

Ühiskond on pinnaline

Firma Saar Poll kliendid on valitsus ja Riigikogu, Eesti Telefon, Soome tööministeerium, Ameerika firma Intermedia ja mitu Norra ülikooli. Väga mahukad on uuringud koondnimega “Eurobaromeeter”, mida tellib Euroopa Komisjon.

Paljude uuringute põhjal järeldab Saar, et alates stagnaperioodist 1970-ndate aastate alguses on iga aastaga järjest suurenenud perekonna roll Eesti ühiskonnas. Mitte asjatult ei väida paljud inimesed, et perekond on ainus koht, kus tunned end kindlalt.

Samuti on Saar seisukohal, et tänapäeva ühiskonna trend on pealispinnalisus. See ilmneb nii õpi- laste kui ka akadeemikute juures. “Kui õpetaja on klassijuhatajana pealispindne, siis on see katastroof. Noored tahavad rääkida kõigest ja õpetaja peab suutma olla nende seisukohtadest huvitatud. Olgu siis tegemist arvuti või märulifilmiga. Vahel peab julgema öelda, et õpetajagi ei tea üht või teist asja. Noored seletavad neid talle meelsasti. Julgus öelda “ei tea” ei tule õpetaja autoriteedile kahjuks,” ütleb ta.

Saare arvates peaks õpetaja suutma olla tolerantne. Aga ta usub, et teatud konservatiivsust ja järjest suurenevat vabadust on koolis raske ühendada. Õpetaja peab jaksama metsikult palju tööd teha ja seda omadust ka õpilastesse sisendada. “Pole kerge anda õpilasele pagasiks kaasa vajalikku faktide, teadmiste ja väärtuste baasi. Eesti ühiskonnas on väga tähtis leida üles, milles on laps tark, tabada tema originaalset mõtlemisviisi ja seda unikaalsust igati toetada. Meie rahvaarv on nii väike ja protsentuaalselt on meie hulgas nii tark- kui lollpäid sama palju kui suurtegi rahvaste seas. Mina tahaksin väga, et andekate võimalused ei sõltuks ainult nende vanemate rahakotist, vaid ka ühiskonna toetusest.”

Harimatus toodab harimatuid

Ühiskonna tähtis omadus on inimeste õpivõime. Vähese haridusega inimeste jaoks on nende haridustase kõige väiksem mure.

“Harimatus toodab harimatuid,” kordab Saar klassikapärandist tuntud sõnu. Ka täiskasvanud peavad olema (ümber)õppimisaltid. Nõukogude ajal said diplomi terved armeed insenere. Kus nad nüüd kõik on? Edukamatest on saanud müügi- ja ärimehed, osa aga ründab prügikaste, kirjeldab sotsioloog äärmusi.

Järsku juhtub midagi ootamatut. Istume Andrus Saarega tema töökabinetis kollases tornikesega kivimajas Rahvusraamatukogu taga. Saarel on seljas laitmatult valge särk. Ta hakkab nihelema ja võtab selle rinnataskust välja sama valge ja väga sileda visiitkaardi ning hakkab südamest naerma. Küsin, kas tuli midagi meelde. Saar ütleb vastuseks: “Näe, visiitkaart käis koos särgiga pesus ära.”

Ei särgil ega visiitkaardil ole vähimatki viga. Usutleja sai kinnitust, et Saar on kohati professorlikult hajameelne.

“Olen jah,” nõustub sotsioloog. “Mul on vahel sokidki eri värvi. Aga sellega on nii, et kui sa käitud sellisel kombel, nagu sulle on loomulik, siis ei vaata sind keegi selle pilguga, et mis see siis nüüd olgu. Ka selles osas liigub ühiskond järjest suurema sallivuse suunas. Ja sellele lisandub ka mõistmise probleem, mille on väga ilusti sõnastanud Paul-Eerik Rummo: kerge on hukka mõista, raske on mõista.”

Taas võtab Saar teemaks õpivõime: “Kui ma juba ise kõrgkoolis õpetasin, tekkis mul tohutu tahtmine õppida. Ma arvan, et olen praegugi väga õppimisvõimeline, kuigi üle viiekümne. Ühiskond eksib, kui arvab, et selles vanuses inimesed ei oska olla paindlikud, õppimisvõimelised ja uuele vastuvõtlikud. Väga meeldiv muudatus on, et taas hakatakse rohkem hindama kogemusi ja teadmisi.”

Keskeas saab veel kõike õppida

Keskeas õppis Saar sukelduma ja vaimustus vee all tehtud piltidest. Tänavu suvel innustus ta aga jalgrattasõidust. “Võidusõidurattaga, millega pole varem sõitnud,” kuuldub tema hääles innukust. “Sõitsin suve jooksul 4500 kilomeetrit ja käisin võistlustel. Sain oma vanusegrupis kolmanda koha. Võin öelda, et olen oma sportimisega tugevasti edasi läinud. Eelistan värske õhu alasid, higilõhna ei taha. Veel sel nädalavahetusel sõitsin maal 140 kilomeetrit. Ehkki olen üsna kõrges eas, saab veel kõike tehtud,” usub Saar.

© Linda Järve. Ilmunud Õpetajate Lehes (12. nov 1999) ja raamatus "Eestimaa ilu" (2008) lk 19-23.

Siinsed fotod endast andis Andrus Saar mulle 2008. a raamatus "Eestimaa ilu" avaldamiseks, üks neist jõudiski raamatusse. Fotod olid pärit tema erakogust.

24.5.15

Rohelust vähemaks


11. mail piirati Mustamäel Sütiste tee 21 kinnistu tasuline parkla sellele laienduse tegemiseks taraga, mille sisse jäid ka Sütiste parkmetsa kümmekond puud. Kartsin, et tara sisse jäänud ilusad tugevad metsamännid võetakse parkla laiendamiseks maha, aga praeguse seisuga on need alles, kuigi parkla serv ulatab nii kaugele, et nende juured võisid kannatada saada.

Põõsaid - suurt seltskonda maadjaid mände, mis esimeselt fotolt veel hästi näha - aga teisel pildil enam ei ole. Samuti ei ole ka kunagise sööklapoole aknaaluses kasvanud põõsaid. Need võeti armutult maha. Nii see on: aastaid tagasi haljastati mõttega, et kõik kaunis ja roheline oleks, aga nüüd sirutab asfaldiväljak end laiemaks...


Parkla laienduse tellijaks on paigaldatud siltide järgi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, peatöövõtjaks Verston Ehitus OÜ. Ehitusperiood on maist juulini.

Sütiste tee 21 hoone kuulus veel paar aastat tagasi (enne kui haigla omaks sai) TTÜ-le, enne seda oli selles hotell Hermes ja millalgi ka majandusjuhtide instituut. Haljastus elas kõik varasemad muudatused üle, aga seekordset enam mitte.

Kaks esimest fotot: 11. ja 24. mai 2015.

Foto: 9. juuni 2015.

EDIT: 3. juuli 2015: Tegijaid tuleb siiski kiita. parkimisplats on peaaegu valmis - asfalteeritud ja joonedki peal. Aga tore on see, et äärtesse on istutatud mõned puud ja kaugemal on vist ka põõsaid istutatud. Neile tuleb siis head kasvulusti soovida.

10.5.15

Mustamäe mai


Ma ei mäleta, kas need kirsipuud juba ka siis olemas olid, kui mu ema veel elas. Vist mitte. Aga nüüd õitsevad need poeteel suurte paneelmajade vahel igal kevadel just maikuu suurte tähtpäevade ajal. Tänasel emadepäeva hommikul samuti.

7.5.15

"Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse"


See ei ole raamatuarvustus, vaid sisaldab peamiselt mu enese jaoks tsitaate Michael A. Singeri raamatust "Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse".*

Päris alguses ütleb autor: "Kuid pärast nendesse peatükkidesse kätketud teekonna läbimist ei ole enam segadust, võimetust ega teiste süüdistamist, vaid sa tead täpselt, mida on vaja teha. Ning kui sa siis peaksid otsustama pühenduda kestvale eneseleidmisteekonnale, areneb sinus välja tohutu lugupidamine tolle vastu, kes sa tegelikult oled."

Alustasin selle raamatu lugemist mitu korda, kuid jätsin kohe katki - ei haakunud, tundus lihtsalt sorava kirjapanekuna, mille taolisi nn eneseabiraamatud täis on. Eneseabiraamatuid aga loen ma väga valikuliselt: enamasti kordavad need üht ja sama, erineb vaid kirjutaja meisterlikkuse aste.

"Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse" allus mulle kolmandal katsel, õigupoolest ei saagi rääkida allumisest, vaid see pani minus midagi liikuma, paelus, oli omane ja viis endaga kaasa.

"Kui sa kulutad aega lootmisele, et äkki homme ei saja, siis sa raiskad oma aega. Sinu mõtted ei mõjuta vihma. Ühel päeval sa mõistad, et sellel lakkamatul sisemisel lobal ei ole mingit otstarvet, ja et ei ole mingit põhjust pidevalt asju selgeks mõelda üritada."

"Su meel kajastab ainult seda, mis sulle mingil põhjusel korda läheb." 

"Maailm oli siin tükk maad enne sinu tulekut ning maailm jääb siia kauaks peale sinu lahkumist. Sa arvad, et sa takistad oma mõtetega maailma kokkukukkumist, kuid tegelikult üritad üksnes enda kokkukukkumist ära hoida."

"Ära lase millelgi, mis elus juhtub, olla nii tähtis, et sa lubad selle pärast oma südamel sulguda."

"Elusse klammerdumise ja selle eemaletõukamise alternatiiv on elu nautimine. Kui suudad nii elada, siis iga moment muudab sind. Kui oled valmis kingitust nimega elu kogema, selle asemel, et sellega võidelda, liigutab see sind sinu olemuse sügavusteni. Kui sellesse seisundisse jõuad, hakkad südame saladusi nägema."

"Sa elad planeedil, mis tiirleb keset kosmost ja sa muretsed oma vistrike pärast või kriimu pärast oma uuel autol või sellepärast, et sa avalikus kohas röhitsesid. See ei ole tervislik. Kui su füüsiline keha nii tundlik oleks, siis ütleksid sa, et oled haige. Psühholoogilist tundlikkust peab meie ühiskond aga normaalseks."

"Lõpuks on nii, et isegi kui juhtuvad kohutavad asjad, oled sa võimeline ilma hingeliste haavade ning jälgedeta elama. Kui sa ei hoia neid teemasid enda sees, siis saad elust ilma hingeliste kahjustusteta läbi minna. Mis iganes elus ka ei juhtuks, alati on parem minna lasta kui sulguda."

"Kui sa minna ei lase, siis haaratakse sind kaasa. Sa ei ole enam vaba, sa oled lõksus. Niipea kui langed oma suhtelise selguse troonilt, jääb sul loota ainult häiriva energia halastusele."

"Selleks et kasvada, pead sa lõpetama võitlemise samaksjäämise nimel ja õppima muutusi igal ajal avasüli vastu võtma."

"Universaalne keel, misläbi keha suhtleb, on valu. Universaalne keel, misläbi su meel suhtleb, on hirm. Ülemäärane iseenda teiste huviobjektiks pidamine, armukadedus, ebakindlus, ärevus – kõik see on hirm."

"Sa võid hommikul ärgata ning eelseisvat päeva õhinal oodates mitte muretseda sellepärast, mis juhtuma hakkab. Igapäevane elu võib olla nagu puhkus. Töö võib olla mõnu, pere võib olla mõnu, sa võid lihtsalt seda kõike nautida. See ei tähenda, et sa ei anna endast parimat, sa lihtsalt veedad mõnusasti aega, samal ajal kui sa oma parima välja paned. Ja siis, õhtul, kui sa lähed magama, lased sellel kõigel minna. Sa lihtsalt elad oma elu, ilma selle pärast pingestumata ning muretsemata. Kartmise ja võitlemise asemel sa tegelikult ka elad."

"...lase minna kõigel, mis parasjagu toimub ja tuleta endale meelde, et sa ei taha oma meele mänge kaasa mängida."

"Sa lihtsalt seisad ühel pisikesel mullapallil ja tiirled ühe tähe ümber. Kas sellest perspektiivist vaadatuna sa ka tõesti hooliksid, mis inimesed su riietest ja autost arvavad? Kas tõesti on vaja tunda piinlikkust, kui sa kellegi nime ära unustad? Miks sa lased nendel tähtsusetutel asjadel endale haiget teha? Kui tahad välja, kui tahad korralikku elu, siis parem oleks, kui sa oma elu psühholoogilise valu vältimisele ei pühendaks."

"Tiiger tunneb oma puuri piirid ära sellest, et ta põrkub piirete vastu. Sina tunned oma puuri piirid ära sellest, et su psüühikas tekib vastuseis. Sinu puuri piirded on su mugavustsooni välispiir. Puuri piirile lähenemise tunned hetkega kõhklematult ära."

"Vaimsus on pühendumine avardumisele, maksku mis maksab. See on lõputu teekond, mis rajaneb sellel, et saad iseendast avaramaks iga minut, iga päev, kuni oma elu lõpuni. Kui tõeliselt avardud, siis oled alati oma võimete piiril. Enam kunagi ei lähe sa mugavustsooni tagasi. Vaimne inimene tunneb, et ta on alati piiri peal ja et teda pidevalt sellest läbi lükatakse."

"Inimesed muudkui püstitavad fassaade. Nad isegi tunnistavad, et üks fassaad on tõelisem kui teine."

"Kuid lõppkokkuvõttes võid kõik need valikud minema visata ning teha ainult ühe põhilise, kõige aluseks oleva otsuse: kas sa tahad olla õnnelik või sa ei taha olla õnnelik? Nii lihtne see ongi."

"Sündmused ei määra seda, kas sa oled õnnelik või mitte. Need on lihtsalt sündmused. Sina määrad selle, kas sa oled õnnelik või mitte. Võid olla õnnelik lihtsalt sellepärast, et sa elus oled. Võid olla õnnelik, et kõik need asjad sinuga juhtuvad, ja võid olla õnnelik, et sa sured."

"Sa ei pea kogu aeg väljapoole särama, ole lihtsalt sisemiselt rõõmus. Kurtmise asemel veedad sa enda ees lahtirulluvates erinevates olukordades lihtsalt mõnusasti aega."

"Mis sa arvad, kas Jumalale meeldib seda kuulata? Ta ütleb: “Kas sa arvad, et ma olen siin mingi kaebuste osakond?”"

"...sündmused ei ole probleemid, need on lihtsalt sündmused. Sinu vastuseis sündmustele tekitab probleeme."

"Sügavate tõdede omaksvõtmise ilu seisneb selles, et sul ei ole vaja muuta oma elu, sa lihtsalt muudad seda, kuidas sa oma elu elad."

"Elu on miljardeid aastaid kestnud. Sul on olnud au sellest üksnes tillukest tükikest näha. Kui oled pidevalt millegi saamisega hõivatud, siis jääd sellegi tükikese kogemisest ilma."

"Eristamine tähendab hinnangute andmist. Nägemine, kogemine ja austamine tähendab elus osalemist sellele hinnangute andmise ja sellest eemale hoidmise asemel."

"Armastus võtab teise inimese olemuse täielikult vastu, kaasa arvatud mineviku vead ning oleviku puudujäägid."

* Michael A. Singer "The Untethered Soul" (2007); eesti keeles: kirjastus Pilgrim (2014); tlk Merle Kelder.

2.5.15

Aeg on tiiger ja mina olengi tiiger


"Aeg on materjal, millest ma olen tehtud. Aeg on jõgi, mis kannab mind edasi, kuid mina olengi jõgi; see on  tiiger, kes mind alla  kugistab, kuid mina olengi tiiger; see on tuli, mis mind hävitab, kuid mina olengi tuli." (Jorge Luis Borges, 1899-1986)

Neil 28. aprillil pildistatud fotodel on Tallinna loomaaia tiiger Pootsman, siinse zoopargi asukas 2012. aasta detsembrist.

"Pootsman toodi Moskvast. Ta oli sündinud väljaspool Moskvat taastuskeskuses, kus haruldasi loomi paljundatakse. Seal külastajad ei käi ja inimeste ringkond on väga väike. Ta oli emaga kasvanud, inimesi väga vähe näinud. Kui ta meile toodi, oli ta päris metsaline. Kui puurist mööda läksid, siis ta ründas ja hüppas. Ükskord tegi isegi pahandust, tuli öösel välja, lõhkus võrgu alt äärest ära. See kestis kaks kuud, kolmandal kuul ta hakkas harjuma." (Allikas: Tallinna loomaaia zoo-osakonna juhataja Anne Saluneeme intervjuu jaanuaris 2015 - http://ohustatudtiiger.weebly.com/intervjuud.html)

Seekordsel loomaaiakülastusel jättis Pootsman mulle suurepärase ja isegi kuidagi lummava mulje - oma paindlikult sujuva liikumisega, iluga, tugevusega ja ka sellega, et ta ühel hetkel otsustas tulla ja üsna mu lähedal võre taga lausa Wiiralti "Lamava tiigri" kombel maha heitis. Nii me temaga siis veidi keskustlesimegi.





Mõtlesin, kui vähe teab inimene. Ei tunne, me kahejalgsed, omaenese mõtteidki, seda vähem teame, mida üks neljajalgne võimas puuriloom mõtelda võib. Kas kangastuvad temale - kuigi varjupaigas sündinule - mingite kaasasündinud instinktide ja impulsside mõjul kauged vaated Amuuri kallastelt või on ta nii harjunud oma puuri võredega, et sellest väljaspool olevat maailma kujutleda ei mõista. Ja mida ta mõtleb inimesest, keda ta ühtaegu ignoreerib ja teisalt ometi temast nii huvitatud on. Võib-olla ta mõtlebki, et "aeg on tiiger ja mina olengi tiiger..."

Lõpetuseks mulle alati meeldinud vanasõna tarkadelt hiinlastelt: kes tiigri seljas ratsutab, see ei või maha astuda.

Moblafotod: 28. apr 2015. Tallinn Zoo.
Related Posts with Thumbnails