28/02/2015

Veebruari viimased terad

Veebruari viimastest päevadest on igas olnud minu jaoks vähemalt üks tera, mis on midagi hinges kasvama pannud. Mõned on väärt blogissepanemist.

25. veebruaril otsustasin mõnevõrra eemale tõmbuda Facebookist, iga päev seal järjest vähem käia, võib-olla ka kuu või rohkem sellest internetimürast eemal olla. Seda võib teatud mõttes paastuajaks pidada. Täna on neljas päev ja tunne on hea.

Üleeile helistas mulle üks inimene. See oli hämmastav kõnelus, ühtpidi väga kurb ja teisipidi ülimalt rõõmustav.  Olen siiralt tänulik.

Täna sain ülihea elamuse Delfi live'i vahendusel. Otseülekanne ansambel Juhani kontserdilt "Juhan Liivi radadel", Talvejazzi kontserdil Kumus laulmas Riho Sibul, musitseerimas lisaks temale veel lauluviisid loonud Jaak Sooäär, Hanno Kelp ja Andrus Lillepea.

Nüüd õhtul tahtsin sellest elamusest siin pikemalt kirjutada, aga leidsin just praegu, et Delfi on kogu selle ilusa esinemise täispikkuses üles pannud, nii et, kuni võimalik, vaadake ja nautige ise järgmiselt lingilt:
http://publik.delfi.ee/news/muusika/talvejazzil-kanti-esmakordselt-ette-juhan-liivi-tekstidele-loodud-laulud?id=70883743

24/02/2015

Õhtune teleelamus Lembit Petersoniga


Eile õhtul  sain väga hea teleelamuse "Plekktrummi" saatest, milles saatejuht Joonas Hellerma usutles Lembit Petersoni, kes eile sai Theatrumis lavastatud vene näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi näidendi "Joobnud" eest riikliku kultuuripreemia.

"Joobnuid" ei ole ma näinud, aga saade tekitas teatriigatsuse küll. Võrõpajevi näidend olevat Petersoni sõnul valu valest, milles elatakse, ja püüdlus välja tulla vale võrkudest nii laiemas, ühiskondlikus plaanis, kui ka inimsuhetes. Peterson pihib saates, kui tähtis on talle teema meeleparanduse ja muutumise teede otsingust, sellest, kuidas saada heaks inimeseks, täiustuda, areneda ja isiksusena jõuda tõeni.

Vahelõikudes rääkis Võrõpajev, et tema meelest pole kuigi õige käsitleda vene vaimsust eraldi, sest inimesed on igal pool teatud mõttes ühesugused. Venemaal astutakse aga kogu aeg ühe ja sama reha peale, justkui unustades, et inimese tõeline olemus on armastus ja loomulik olukord valgus, headus ja avatus.

Petersoni sõnul on iga uus lavastus kõigepealt töö iseenda kallal. Huvitav on see, kui palju oskame ja julgeme ise mõtteid vastu võtta ja kui palju teistega jagada. Kuidas oskame otsida lepitust, kuidas olla tõesed inimeste omavahelistes suhetes. Aga saade ei ole moraalijutlus, sisaldades palju huvitavat seoses vene ja prantsuse kultuuriga, Theatrumi tegemistega, teatriõpetusega ja heade kolleegidega. Nõnda kujuneb sellest lugu oma teatri tegemisest, aga ka hirmust rutiini kinni jääda.

Saade on järelvaadatav ETV2-s, ka peaks sinna viima siinne link http://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/0dba86f0-d8c3-4f39-a6cb-a23d19276580
Pilt ETV2 saatest.

21/02/2015

XP-st, X-peest ja muust kah

Neljapäeval  (19. veebr) võttis e-hääletamine mult palju aega. Valijarakenduse installeerimise ja PIN-1 sisestamise korduvatele katsetele sain vastuseks veateate, siis kuulsin teadjamatelt, et XP-ga ei saavatki valida. Ajasin asja muul viisil joonde, mõteldes endamisi, et küllap on neid XP-ga valida soovijaid palju ja võimalik, et eelkõige vanemate valijate hulgas. Nooremad võtavad kõiksugused süsteemiuuendused ju kiiremini kasutusele.

FB-s kirjeldasid mitu mu võrgustikusõpra oma analoogilisi kogemusi, lisades, et tegid samuti palju katseid ja siis helistasid nõuandetelefonile 631 6633, kust said teada, et XP-ga valida ei saa. Inimesed olid üsna pahased, sest nad saavad oma XP-ga ja sertifitseeritud kaardiga panka, riigiportaali, netipoodidesse, kõikjale mujale, kus vaja asju ajada, aga valima ei saa. Sisuliselt on suur valijaterühm saadetud X-peesse.

Tänahommikused (21. veebr) XP-ga valida katsetajad aga olevat saanud oma katsele juba niisuguse vastuse:

Aga...

ID-tarkvara leheküljel aadressil https://installer.id.ee/?lang=est on tarkvara paigaldusfaili salvestamise kohta öeldud:"NB! Windows XP ei ole enam ID-tarkvara uuemates versioonides toetatud. Versioon 3.8.2 on toetatud kuni 31.05.2015".


Seega ei vasta väide, et ID-kaardi tarkvara tootja on loobunud selle operatsioonisüsteemi toetamisest, tõele, vaid on vassimine.

Põhimõtteliselt peaks selle operatsioonisüsteemiga saama hääletada 31. maini 2015 (e-valimised teadupärast nii kaua ei kesta).

Nii et tundub, et meie e-valimiste korraldus on muudetud tarkvaratootja uue operatsioonisüsteemi reklaamijaks, tekitades sellega aga suurele valijategrupile - neile X-peesse saadetutele - ebameeldivusi.

EDIT, 22. veebr 2015, keskpäevase seisuga: Arengut on märgata :) Praeguseks on elektroonilise hääletamise teadaanne ära muudetud ja sellest on kadunud vale väide, et ID-kaardi tarkvara tootja on loobunud selle operatsioonisüsteemi toetamisest:


Seega vastab endiselt tõele minu postituses eespool öeldu, et põhimõtteliselt peaks selle operatsioonisüsteemiga saama hääletada 31. maini 2015 (e-valimised teadupärast nii kaua ei kesta).

* * *
Teisel teemal. Sain ühelt noorelt inimeselt meeldiva kirja palvega, et osaleksin tema magistritöö tarbeks uuringus, mis puudutab Eesti ajakirjanike eneseturundust blogides ning sotsiaalmeedias. Mõtlesin selle palve üle üsna põhjalikult, aga otsustasin siiski uuringus osalemisest loobuda.  Minu blogid ei ole mu meelest sisuliselt eneseturundusega seotud, vaid pigem vaikne meeldetuletus, et ma olen endiselt olemas. Või lihtsalt hobi.

* * *
Eile vaatasin "Mandariine". Olin küll juba kord varem vaatamisega algust teinud, aga tol korral jätsin selle juba üsna alguses katki. See film läheb südamesse, aga mulle tundub, et selle vaatamiseks peaks olema sobiv meeleolu ja filmitegijatega samale lainepikkusele häälestatus. Nüüd vaatasin lõpuni - hea film on, aga pelgan, et hollivuudlike kriteeriumide järgi hindajad teavad liiga vähe taustast ja kontekstist, ajast ja ruumist, sündmustest ja meeleoludest, kuhu see film paigutub. Seepärast, arvan ma, et unelmate auhinda sedapuhku siiski ei tule. Aga mulle meeldiks väga, et ma eksin.

17/02/2015

Toetuda saab ainult sellele, mis on olemas


Sel aastal olen 1. jaanuarist alates peaaegu igal õhtul kuulanud teadjanaise Heie Tule videovestlusi. Täna oli juba 48. ja igal õhtul tuleb kasutajanime tuuletuli all YouTube'i uus umbes tunniajaline juurde. Arvatavasti kuni aprillini.

Ma ei ole olnud kuigi suur astroloogiahuviline, aga Heie Tuli ei räägigi pelgalt astroloogiast (kuigi ka sellest saab mõndagi põnevat teada), vaid eelkõige inimeseks olemise tarkusest, ajaliku ja ajatu suhtest. Alustas ta oma vestlusi tõdemisest, et kui miski ei meeldi, siis tuleks see mittemeeldimine muuta selleks, mis meeldib. Elus peab olema tugi, aga toetuda saab ainult sellele, mis on olemas. Sellele aga, mis on puudu, toetuda ei saa. Et luua oma elu väekaks ja õnnelikuks, peame oskama saavutada ja säilitada hingerahu ning toetama teisi nende teel.

Tänaõhtuses vestluses aga oli juttu seadusest, mis elus oluline on: kui sa ei arene ja kui sul ei ole midagi öelda, siis kasuta oma kahte jalga ja mine sinna, kus sa arened ja kus sinu öeldut vajatakse. Enamasti on inimestele takistuseks hirm, mis toetub kartusele, et midagi saab lõplikult otsa saada. Aga niisugune hirm on äramuudetav, see omakorda annab meile meie ajatu teadvuse tunnetuse, eneseteadvuse, elujulguse. Võimaluse olla oma teadmiste pagasiga, taju ja tunnetega inimkonnale kasulik. Eneseteadvus on otsus, teadmine, et just mina vastutan oma elu eest ise ja et me ei pea kannatama kellegi teise tegude pärast.

Niisuguste omamaise taustaga teadjanaise vestluste kuulamine tekitab mu meelest rohkem mõtteid kui ameerikamaised eneseabiraamatud, aga eks need, kes neid kõnelusi praegu või tulevikus kuulama juhtuvad, otsustavad ise, mida ja kuidas nad neist leiavad. Praegu, nagu öeldud, on kõik senised vestlused YouTube'is üleval. FB-s on Heiel grupp "Muutuste tuuled", sama nime kannab ka üks tema blogidest.

Pildil on tänahommikune hetk.

12/02/2015

"S.N.U.F.F."


Leidsin veel mullu novembris tehtud väljakirjutused Viktor Pelevini utoopiaromaanist "S.N.U.F.F.", mida kavatsesin blogisse panna, kuid millegipärast jäi see tegemata. 1962. a sündinud Pelevini kohta on öeldud, et ta on praeguse vene kirjanduse üks vastuolulisemaid kirjanikke, kirjutades põlvkonnast, kes kasvas üles ideaalideta maailmas, kuid ometi neid ideaale otsib.

Ma ei saa öelda, et tema postapokalüptilise maailma kirjeldus mulle meeldinuks. Tehnoloogiliselt mahajäänud slaavikeelse vaese Urkaina kohal on ingliskeelsete elanikega jõukas lendav linn Big Byz. Elanikele korraldatakse meelelahutuseks "sõdu", mida filmitakse ja näidatakse mõlemas riigis. Üks filmijaid on nii sõjaväe kui ka meedia jaoks töötav kaugjuhitava drooni piloot, üpris küüniline isik. Küüniliseks võib nimetada kogu raamatut, milles aga leidub palju huvitavaid mõttekäike seoses sellega, et autori arvates on reaalsus infotehnoloogiate summa.

"Me elame visuaalses ühiskonnas ja ekraanimulina mõtteline sisu tagab kõigest ühe viieteistkümnendiku selle üldisest efektist. Ülejäänu annab pilt."

"Iga ajastu mõtleb välja oma eufemismid. Muistsetel aegadel nimetati õnnetuba väljakäiguks, siis klosetiks, siis kullakambriks, tualettruumiks, vannitoaks ja veel kuidagi – ja iga selline sõna imbus aegapidi sedavõrd läbi peldikulõhnadest, et tahtis väljavahetamist."

"Orkide revolutsioone valmistatakse täpselt samuti nagu hamburgereid, kui see välja arvata, et pasaosakesi orkide pealuudes ei pane liikuma mitte elektromagnetväli."


"
Smart free speech /---/ on kunst, mida valdavad täiuslikult kõik üleilmses vaimuparaadis osalejad."

"Meie, inimesed, oleme lihtsalt viirustest rikutud ja halvasti kirjutatud programmide sasipuntrad."

"Journalist – tuletis kirikuinglise sõnast „päevane” (
diurnal, journal). Varas, kes varastab päeval, erinevalt nokturnalistist, öisest vargast. Ammustel aegadel nimetati niiviisi infosommeljeesid ja kirikuinglise keeles on sõnal journalist endiselt infoäriga seotud konnotatsioone. Seepärast oli journalistide kaitsmine pikka aega tsirkusesõdade alustamise ettekäändeks."

"S.N.U.F.F." ilmus mullu kirjastuselt Varrak, tõlkijaks Maiga Varik, kes selle keerulise tööga on suurepäraselt hakkama saanud. Praeguse seisuga on "S.N.U.F.F." Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2014. a aastaauhinna nominentide hulgas kategoorias ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde.

10/02/2015

65 aastat tagasi: kaugenemine Põhjanaelast

Tädi kirjutas, et jaanuari lõpus oli tal omamoodi juubel - sai täis 65 aastat elu Austraalias.

Kunagi ammu saatis ta meile selle laeva pildi, mis ta Austraaliasse viis. See oli aurik "Dundalk Bay", Irish Bay Lines. 1949. a postkaart oli meene pikalt teekonnalt Austraaliasse, kui ma ei eksi, siis marsruudilt Hamburg-Melbourne. Laev mahutanud u 900 (?) reisijat, põhiliselt Ida-Euroopa päritoluga sõjapõgenikke. Nende hulgas oli väga palju ka eestlasi Saksamaalt ümberasunute laagritest.

Pikemalt on umbes samasugusest eestlaste laevareisist 1949. a kirjutanud Austraalias elanud eesti kirjanik Peeter Lindsaar. Raamatu pealkiri on "Neptuun ilmus laevale" ja see on trükitud Sydneys 1951. a, kirjastanud Luuamees. Raamatu saatis mulle pärast mu enese Austraalia-reisi kirjaniku lesk Leonida Lindsaar. 1948. a lõpul reisis ümberasujast kirjanik Saksamaalt Hollandisse ja sealt algas 11. detsembril 1948 pikk teekond Austraaliasse Hollandi aurikul "Volendam". Reisikiri on põnev, läbi Biskaia lahe, Vahemere, Suessi kanali, Punase mere...

"Vaevu on madalal silmapiiri ligi näha Põhjanaela. Täna vist jätame temaga jumalaga. On soe. Lämmatavalt soe. Isegi merel pole värsket tuuleõhku. Sõidame otse lõunasse."

Lindsaar kirjeldab juhtumisi laeval ja teeb aeg-ajalt põikeid eesti kirjandusse: "Kalevipoeg", Tootsi-lood, sest eks läinud ju Raja Teele prototüüpki omal ajal Austraaliasse... 20. jaanuaril 1949, aasta enne mu tädi, jõudis Lindsaar koos naisega Melbourne'i., kust aga sõideti edasi Sydney'sse ja sealt omakorda Bathursti laagrise Sinimägede jalal. Algas kohanemine uue maaga, uue eluga.

Tädi on oma tollest 65 aasta tagusest teekonnast, raamatus kirjeldatust aasta hiljem, mulle väga napisõnaliselt kirjutanud ja ka mu temaga kohtumise üürikese aja jooksul Austraalias 1987. a oktoobris ei olnud aega seda jutuks võtta. Aga küllap võis see Lindsaare kirjeldatuga üsna sarnane olla. Kuni kauge ja võõras maa omaseks sai.

04/02/2015

Kohv võiga ehk Patent rätsepmeister Kiirele


Viimasel ajal kirjutatakse palju sellest, et moes on juua kohvi võiga. Siis hakkavat kaal kolinal langema. Küll väitvat seda Los Angelese terviseeksperdid, kes soovitavad kohvile lisada supilusikatäis kookosõli ja teine supilusikatäis võid. Küll olevat see paleodieedi trendijook, mis on Austraalia kohvikutes juba ammu pakkumisel. Levinud olevat see ka LCHF toitumisel.

Lugedes neist uuskatsetustest on see kõik mulle vägagi tuttav ja kord ammu loetu põhjal tekkinud äratundmisrõõm paneb muigama, sest...

...tegelikult kirjeldas õliga kohvijoomist juba üks eesti kirjandusklassik päris kaua aega tagasi (1918. a), nii et vastava patendi võiks tagantjärele temale anda või rätsepmeister Kiire perekonnale. Mäletatavasti olid nii Jorh Aadniel kui ka tema isa ja punapäised vennad vibalikud. Eks soovi ju praegused võiga ja õliga kohvijoojad olla saledad, kõhnad, võimalikult vibalikud ja nii joovadki, vaatamata sellele, kas meeldib või ei meeldi.

Tänapäeval, mil enamik noori lugejaid, tundub mulle, otsivad teoste lühikokkuvõtteid internetist, võib-olla enam paljud ei mäleta ega tea, kuidas Venemaalt tagasi tulnud Toots rätsepmeistri perel külas käis, et kallist klassivenda üle hulga aja näha, ja mida talle siis juua pakuti.

Kirjeldus on põhjalik ja algab nii:


Ja mis nägu oli Toots seda kohvi juues:


Rohkemat saab kohvijoomisest õli ja võiga lugeda igati ontlikust raamatust: Oskar Luts "Suvi. Pildikesi noorpõlvest".
Lisatud pildid on kaadrid filmist "Suvi" (1976). Esimesel on rätsepmeistri käsi kohvi pakkumas, teisel Tootsi mängiv Aare Laanemets.