28.12.15

Jõuluajal pingevabalt

Jõuludega, näib mulle, on midagi väga valesti. Millegipärast meenutavad paljude blogipostitused mulle uudiseid lahingutandrilt. Kirjutatakse, et jõulud on õnnelikult mööda saanud ja nüüd saab rahulikumalt hingata ja normaalselt olla; esitatakse raporteid võitlusest sunniviisilise kodustega koosolemisega ja sellega kaasneva kõhuorjusega või millegipärast justkui kohustuslikuks muutunud ettekandeid teemal, kes rohkem ja paremaid kingitusi sai.

Korraks üritasin Postimehest jõulujumalateenistuse netiülekannet vaadata. Kusagilt keskpaigast. Videole tuli esimesena reklaam, et lotopiletid on ikka õige õnne alus. Seejärel oli väga pentsik kuulata kirikuõpetaja sõnu "Palvetagem nüüd!" Nii et sellest üritusest  loobusin kähku.

Kirikulised teleekraanil istuvad ka enamasti igal aastal üsna masendunud nägudega. Jõulud peaksid ju rõõmuaeg olema, ikkagi suur sünnipäev, ja edaspidiseks eluks jõudu andma. Rahuaeg on see ka, aga sel aastal paugutati vähemalt meie kandis kesköö paiku taeva poole ikka väga ohtrasti.

Ise tundsin end jõuluajal pingevabalt.  Jõulukaardid said saadetud, see traditsioon meeldib mulle, aga kingitusi otsustasime ühisel nõul mitte teha. Nii sai Jõuluvana puhata, ei pidanud ühelgi ostutramburail käima.

Tuba ehtisime parajal määral, kuuske pole meil juba aastaid olnud, selle rolli on potis kasvav laeni ulatuv tsitrusepuu täitnud. Aga ta hakkab väsima, sestap koormasime teda minimaalselt.

Söögikaart oli lihtne. Verivorste sõime, head olid. Rannarootsi omad. Ei läinud isegi pannil katki. Muude jõuluroogadega pidasime kõigiti piire.

Vaimutoitu valis igaüks ise, lähtudes sellest, mida eelistab. Loen praegu väga head Tiziano Terzano raamatut "La fine è il mio inizio". Läbi peaks see saama aasta lõpuks, aga blogis kirjutan loetust vist pärast aastavahetust.

23.12.15

Omnivas torgib keegi nõelaga ümbrikke läbi

Sain täna Austraaliast ilusa jõulukaardi.


Aga jõulutaadi silma all oli kaardis vaevumärgatav nõelaauguke, tagaküljeni välja. Valgus paistis läbi.


Vaatasin ümbrikku. Sellelgi oli läbiv nõelaauk.


Seda, et ümbrikke postis läbi torgatakse, et neist ehk midagi väärtuslikku leida, olin seni pidanud linnalegendiks. Aga noh, igatahes tabas mind nüüd paranoiapisik ja igaks juhuks vaatasin hoolikamalt ka teisi ümbrikke ja neis olnud kaarte. Ühtekokku sain täna kolm kaarti.

Teine ümbrik Austraaliast oli samuti augukesega, tagaküljel A tähe kohal on seda eriti hästi näha.


Kaart selles ka.


Nüüd võiks ju mõtelda, et pikal teel juhtub kirjadega nii mõndagi. Võidi ju juba Austraalias need nõelaaugukesed ümbrikesse torgata. Või tee peal, näiteks postilennukis käis mõni kirjade torkamise maniakk nõelaga ringi. Või...

Aga vaat, ei ole seekord pikk teekond või kauge maa süüdi. Kolmas jõulukaart oli Tallinnast. Võite kolm korda arvata, kas selleski oli auguke. Te ei eksi, torkaja oli siingi platsis. Järelikult on torkaja Tallinnas, täiesti kohalik, sorteerimiskeskuses või postkontoris.


Tallinna ümbrikuauguke ka.


Omniva peaks üsna ilmselt oma töötajaid enne tööleasumist kontrollima, kas neil terariistu kaasas pole. Nõelu näiteks!

Nii et Omnivale ma häid jõule ei soovi.

Ja jõuluvanale aitäh, et auguke ta silma all mind tähelepanelikuks muutis.

20.12.15

Talvise pööripäeva eel. 2015 - keskendumine või luuslank


Mõtlesin, et võib-olla katkestaksin sel aastal selle blogi üsna pikalt kestnud traditsiooni teha talvise pööripäeva paiku kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest ja raamatutoimetamistest. Pole ju midagi tehtud. Aga mõned read siiski kirjutan.

Artikleid ma sel aastal ei kirjutanud, järelikult neid ka ei ilmunud. Aga järgmine aasta tuleb ehk ses osas parem. Endiselt võin korrata eelmisel aastal samal ajal kirja pandud lauset, et "teemasid ja mõtteid on, aga tahtmist kirjutada, õigupoolest iga loo puhul toimetustega asjatada pole olnud". Kirjutamisetahtmine on tagasi tulnud, aga see asjatamise soov puudub endiselt.

Nii et kallid kolleegid, kui mõnel toimetusel on soovi mult lugu saada, siis tellige. Kui teema mulle sobib, kirjutan. Sulg ehk arvuti pole roostes, blogides teen pidevat trenni kah.

Kahel eelmisel sügistalvel kesisevõitu tervis on mõneti paranenud, ses suhtes on luuslank kasuks tulnud. Keskenduda aidanud. Ja kui tervis on parem, on ka kirjutamistuju tugevam.

Bloginud olen enam-vähem pidevalt, küll veidi vähem kui varasematel aastatel.

"Tütarlaps linnast" on kirjutanud umbes-täpselt 200 raamatust. Neid meenutusi loetakse huviga ja tõenäoliselt nendega ka jätkan. Aitäh neile blogilugejatele, kellele on meeldinud "Tütarlapse..." FB lehekülg!

"Suleke" sai tuhat postitust suvel täis, siis pidasin pausi kuni jõuluaja alguseni, nüüd olen taas mõne postituse sinnagi teinud, aga pidevat jätkamist esialgu ei plaani.

"Kruusateel" siin peaks varsti ka tuhandes postitus kätte jõudma.

Viimasel poolaastal olen siia pannud muudele postitustele lisaks neli raamatumuljet kirjastuselt Varrak saadud raamatutest. Olen neid saanud ise kataloogist valida ja need raamatud on olnud Stefan Kleini "Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas", "Pühad ja müstilised sümbolid. Rahvad, usundid, müsteeriumid", Pierre Michoni "Pisikesed elud" ja Tom Perrotta "Allesjäänud". Postitustes olen märkinud ära, et raamat on kirjastuselt saadud.

Sellist uutest raamatutest kirjutamist jätkan meelsasti, valides niisuguseid raamatuid, mis mulle huvi pakuvad ja mille tutvustamist oma blogi lugejatele samuti huvitavaks pean. Olen taolist n-ö lepingulist suhet (samadel tingimustel) valmis ka mõne teise kirjastusega pidama - kellel soovi on, võib pakkumise teha -, aga ikka nii, et kiidan seda, mis mu arust kiitust väärt on, ja laidan seda, kus laituseks põhjust näen.

Kavatsusi on muidki, aga ei hakka neist siin enne pajatama, kui võimalusi nende teokstegemiseks tekib, ja kui Suur Looja nende jaoks veel aega annab.

Talv saabub sel aastal ametlikult 22. detsembril kl 6.48. Mu sõprade aedades õitsevad lilled. Avapildiks panin lumikellukesed, blogipõhjaks lumehelbed...

14.12.15

Blogirännud - 4: õnn osata olla õnnelik


Taas mõnest huvitavast blogist, mida üsna tihti loen.

Kui tundub, et enam kuidagi ei saa, siis ikka kuidagi saab, kinnitab vast kõige paremini Väga väga naise blogi Maha äng!, mille moto on "Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik". Ootan selle blogi iga uut postitust, elan kaasa, mõtlen kaasa, soovin, et blogipidajal hästi läheks.

Üks tekstinäide ka: "Mis tähendab, et näemegi rohkem. Näeme elu, nagu ta oli meil varem - ja näeme seda uut elu, mis me ees on. Leiame nende vahel seoseid; mis haakub, mis ei haaku, mis oli varem valesti, mis oli varem lihtsalt teistmoodi. Meil on korraga ees suurem pilt, mitme elu kogemused korraga. Peab päris pagana tark olema, et ühe elu kogemustega üle trumbata neid normaalse mõistuse omanikke, kel on mitme omad."

Teine mu suur lemmik juba pikka aega on Toidutegu.  Ehk küll selle blogi tutvustus ütleb, et "söömine on ainus töö, mis toidab", on Sille blogis väga palju muud peale söömise ja retseptidega seotu: suurepärased fotod, väga häid käsitlusi muusikast (eriti "Me armastame ooperit" teemal) ja kirjandusest, väga kauneid mõtisklusi elust ja inimestest. Minu jaoks nauditav lugemine.

Üks jõulueelne ütlemine sellest blogist: "Kingitusel on ainult siis mõte sees, kui see on südamest tehtud, just see asi, just sellele inimesele. Minule meeldib kõige rohkem, kui kingitakse oma aega. Kvaliteetset aega. Jagamatut tähelepanu. Ühiseid elamusi ja emotsioone, millest saavad ühised mälestused."

Veel nimetan seekord Maarja blogi See kõik ei loe. Maarja kirjutab oma tutvustuses, et tal on igapäevablogi, kus kõik on lihtne: abikaasa, koer, kass. 2014. a kolis ta Jaapanist Nõmmele. Kirjutab niihästi kaugetest kui ka lähedastest teemadest lahedalt ja head tunnet jätvalt. Niisama tore kui blogi, on ka Maarja raamat "Minu Tokyo", mis mulle on Minu-sarja omadest vaata et kõige rohkem meeldinud - eriti sellepärast, et Maarja suhtub inimestesse väga hästi ja oskab seda suhtumist ka kirja panna.

Raamatud on ilmunud ka kahel esimesena nimetatud blogijal. Mõlema kohta olen kuulnud kiitvaid hinnanguid. Raamatuviited leiab nende blogidest.

Eelmiste blogirändude lugemissoovitused on siin ja siin
Minu foto, 2015, sügis.

8.12.15

Kuidas ma pantse kulutasin

Ühel hiljutisel ööl tormituule tõttu ärganuna tuli mulle järsku meelde, et ma noorena armastasin uisutada, nii et tuul tuhises.

Esimesed uisud sain umbes kaheksaselt. Jalad käisid all risti, aga suuremad tüdrukud vedasid mu kohe oma kooli liuväljale. Kui sealt tagasi tulime, oli mul uisutamine selge. Mitu korda ma sel õhtupoolikul liukal kukkusin, seda ei mäleta. Igatahes ei olnud need kukkumised vist väga valusad, sest muidu oleksid need ju meeles.

Sestsaati kuni keskkoolini käisin talviti kogu aeg uisutamas. Mu Nõmme kodust oli seda imehea teha, sest lähikonnas oli umbes viis liuvälja, võib-olla rohkemgi. Hiiu jaama juures 28. koolis, kus ma tollal õppisin; 10. keskkoolis (praegu Nõmme Gümnaasium), kus käisin keskkoolis ja kus ma oma esimesed uisuristsed ka saanud olin; 27. koolis Õie tänaval, kus oli Nõmme parim liuka, mida kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja õpilased nii hästi hooldasid, et see oli igati tasemel; Hiiu ja Kase tänavate ristumise lähedal aga paiknes n-ö üle-Nõmmeline üldrahvalik liuväli, kus uisutajaid oli igas vanuses ja hästi rohkesti. 30. keskooli juures oli ka väga hea liuväli, aga seal uisutasid enamasti vene hokipoisid, seepärast käisin seal harva.

Aga need viis lähikonna head liuvälja, kuhu võis igal ajal minna ja kus õhtutundidel läbi valjuhääldi mõnusat muusikat lasti, olid suur rõõm. Koolis ma võimlemistundidega sõber ei olnud, aga uisutamist igal võimalikul pärastlõunal ja õhtupoolikul nautisin. Võib-olla sellepärast, et uisutamise eest hindeid ei pandud. Ka oli uisutamine hea suhtlemisvõimalus. Ja uisuväljal ei teinud keegi kellelegi liiga, korrapidajad olid iga hetk valmis sekkuma. Aga ükski pahategija ei tahtnud ju, et talle liuväljale tulemine ära keelataks.

Tollal olid kõige levinumad uisud pantsid. Ma ei teagi, kas neil mingit n-ö ametlikumat nimetust ka oli. Võibolla oli see samasugune uiskude üldnimetus, nagu olid enne seda olnud tritsud. Minu vanemad olid oma noorpõlves Snelli tiigil tritsutamas käinud. Minul olid pantsid mustade saabaste küljes, poisid sõitsid sageli ka hokikatega ja tüdrukud iluuiskudega. Viimaseid siiski ei raatsitud igapäevaselt väga kulutada.

Tollal aga ei pildistatud ju nii sageli, nagu nüüd, mil igast hetkest on kümneid võtteid. Nii ei olegi mul mu kooliaegsetelt liuväljadelt ühtki fotot. Siinse pantside foto leidsin interneti ostu-müügikeskkonnast.

990.

3.12.15

Tom Perrotta „Allesjäänud“


Tom Perrotta
„Allesjäänud“

Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann.
Kirjastus Varrak, 2015.

Seoses Tom Perrotta romaaniga „Allesjäänud“ („The Leftovers“, 2011) rõhutatakse igal pool, ka eestikeelse väljaande kaanel, et raamatu põhjal valmis 2014. aastal samanimeline HBO telesari. Sari on osutunud menukaks, aga ma otsustasin seda enne raamatu lugemist mitte vaadata. Lihtsalt selleks, et lugemisel tekkivad kujutluspildid oleksid esmased, mitte ekraanikangelaste välimusest ja olemusest tingitud.

Raamatu kaanel on ka üks lause, mis kogu romaani eriti hästi iseloomustab. „Meie oleme ikka veel siin…“ Kui su kõrvalt, su oma silme alt lähedased ja tuttavad inimesed ootamatult kaovad, kui sa ei tea, millal ja kas nad tagasi tulevad, kus ja kas nad üldse veel olemas on, mida sa siis edasi teed? Kas hakkad ootama maailma lõppu, tunned end süüdlasena, et nemad võeti – aga kuhu? – ja sina jäid? Miski ei ole enam endine, aga mida edasi teha, on ebaselge.

„Õhk oli täis peaaegu talumatut pinget ja äreva ootuse meeleolu, kuigi keegi ei paistnud teadvat, kas oodatakse mingisugust loogilist selgitust või teist kadumiste lainet. Jäi mulje, nagu oleks kogu maailm seisma jäänud, et tõmmata kopsud õhku täis ja teha süda kõvaks selle millegi jaoks, mis pidi juhtuma järgmisena.“

Sa otsid lahendusi, pöördud kõikvõimalike sektide poole, ootad, kas midagi halba on kohemaid veel tulemas, aga võib-olla üritad edasi elada nii, nagu ei oleks üldse midagi juhtunud – jätkates või taas alustades sellest tühjast kohast, mis su ellu jäi. Ja nii nagu sina üksikisikuna kõhkled, kahtled ja vaevled, püüdes oma elu ometigi juba ellujäämisinstinktist – või tuleks öelda allesjäänuinstinktist – ajendatuna võimalikult hästi elada, nõnda heitleb ka ühiskond su ümber tervikuna.

Minu meelest on „Allesjäänud“ lausa maiuspala neile, keda huvitab isiksuse ja sotsiaalpsühholoogia. Väike Mapletoni linnake on justkui muust maailmast eraldi ja peab lahendama oma probleeme, aga samal ajal Mapletoni sajakonna inimese kadumisega on n-ö ülesvõetud miljoneid inimesi terves maailmas. Tegevus ei toimu kauges tulevikus, vaid suisa meie ajal, nagu kinnitab raamatus vilksatav Vladimir Putini nimi. Tundub, et kirjeldatu võib juhtuda igal ajal, ükskõik kus ja kellega.

Romaani peategelasteks on Garvey’de perekond, kus kõik alles jäid ja justkui võiksid samamoodi elada nagu enne. Aga nad ei saa, sest neidki vaevab allesjäänute üldine  „hirm, et viimnepäev on tulnud ja läinud, neid on aga kaalutud ja leitud olevat liiga kerged“. Pereisa Kevin on linnapea ja peab tasakaalustama linnakeses pulbitsema kippuvat rahutust hoolimata sellest, et ta oma perekond on lagunemas.

Tema naine, seni „liiga tiheda päevakavaga eeslinnaema“  Laurie ühineb süüdlastest mahajäänute sektiga, uskudes „et ülesvõtmisjärgne maailm nõuab uutmoodi eluviisi, milles puuduvad vanad ja ennast diskrediteerinud vormid – selles ei ole enam abielu, perekonda, tarbimishullust, poliitikat, tavausku ega sisutühja meelelahutust, need päevad on möödas. Inimkonnal ei ole jäänud üle muud, kui ennast tõsiselt kätte võtta ja paratamatut oodata.“ Ka pojal Tomil ja tütar Jillil koos sõprade ja sõbrataridega on kõikvõimalikke üleelamisi, enne kui taas "pöörata nägu päikese poole".

Perrottal on palju toredaid ütlemisi (millega tõlkija ja toimetaja on kenasti toime tulnud), täpseid, kohati detailideni ulatuvaid, kuid mitte tüütavaid kirjeldusi, hea oskus oma romaani tegelasi iseloomustada ja tegevust ladusalt edasi viia nii, et lugedes on kogu aeg põnev. Hoolimata masendavast sündmusest ja selle tagajärgedest on raamatus palju helget ja head. Mapletoni linnakeses on alles nii armastus kui ka lootus, nii pehmepallimängud kui ka teismeliste seksiõhtud, nii jõulude tähistamine kui ka valentinipäeva kohustuslik pidusöök kallimaga.

Romaanis on mitmel korral nimetatud muusikapalasid, mida Mapletoni elanikud kuulavad ja mis neid lohutavad. Jõuluajal kuulab Kevin Garvey Bing Crosby esituses populaarset laulu "The Little Drummer Boy", mis otse seostub ka raamatu ühe tegevusliiniga, prohvetist kultusejuhile järglase saamise ootusega.


Aga telesarja vaatan küll ka, sest tean nüüd, et see erineb raamatust palju.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Märkus: Eesti lugeja tunneb suhteliselt halvasti kõiksuguseid maailmalõputeooriaid, mis „Allesjäänute“ autori kodumaal ikka ja jälle levinud on ning on üsna ilmselt mõjutanud ka romaani kirjutamist. Mõningat aimu neist annab ka kaanel tsiteeritud Stephen Kingi raamatututvustus  „The Eerie Aftermath of a Mass Exit“ (The New York Times Book Review, 25. aug 2011).

27.11.15

Mida peaks tegema enne ... eluaastat?


Blogipuus oli vahepeal märgata hulka postitusi sellest, mida peaks tegema enne 30. eluaastat, mõnes variandis ka enne uut aastat. Kadestusväärne teema, sest tulevasel 30aastasel on enamasti veel nii pikk elu ees, et kui miski sellest loetelust tegemata jääb, jõuab seda teha, noh, ütleme enne 40. või 50. eluaastat. Kõik on valikute küsimus.

Minu eluiga on sealmaal, et seda 30aastase postitust ma enam kuidagi teha ei saa. Juba praegu on mu vanuse eesotsas kolmest väga palju suurem number, mis poole aasta pärast veelgi kopsakamaks muutub. Aga kui ma hakkan mõtlema, mida peaks tegema enne 70. eluaastat, jään hätta. Nii palju on juba tehtud, aga millegi päris uue ettevõtmiseks näikse aega nappima hakkavat. Tervis ka enam kõike ei võimalda, benji- ja langevarjuhüpetele ei mõtle.

Üks mu tuttav hakkas umbkaudu selleealisena hoolega oma asju sorteerima, peamiselt selle mõttega, et mida neist jätta lastele, mida muuseumeile. Seda peaksin ehk juba ammugi tegema?

Teine tuttav laskis kodus kõik kõrgemad riiulid maha võtta ja asendas kapid madalamatega, kus see võimalik oli. Sest ega vanuigi enam ikka kepsutades kõrgele ei roni ja kõrgelt on ka valus kukkuda. Selle mööbeldamise peaksin ehk ette võtma?

Kolmandast tean, et ta asendas vannitoas vanni dušikabiiniga, sest äkki põlved enam ei luba vanana vanni ronida. Paraja jalutuskepi otsis ka, kuigi tal seda veel vaja ei lähe.

Neljas võttis ette suhtlusvaldkonna, vähendas otsustavalt oma seniste kirjasõprade hulka, otsustas pühendada allesjäänud aja loomingule ja perele, mitte lävida inimesteringidega, kellega ta seda varem teinud oli. Looming toob kuulsust ja nime on vaja jäädvustada, arvas ta. Võib-olla oli õigus temal.

Viies otsustas kogu oma rahaga lõpparve teha, et järglastel ei tekiks pärimistülisid, ja suundus kauakestvale ümbermaailmareisile. Seda probleemi mul ei ole, pensioniga ümbermaailmareisile ei lähe, isegi mõni Eesti ots tundub kulukana.

Kuues, seitsmes ja kaheksas tegid oma otsustused: mõni kirjutab raamatut, mõni käib tantsutrennis või joogas, mõni kantseldab lapselapsi, igasuguseid asju üritatakse veel teha, aga kuskil hinges kripeldab neilgi tundmus, et mida siis õigupoolest ikkagi oleks vaja vältimatult teha.

Üks mälestus tuli meelde. Kui 2000. a käisin leheloo jaoks usutlemas tollal 84aastast teadmameest Gunnar Aarmat, ütles ta, et tahaks veel 200-300 raamatut läbi lugeda, aga selles elus vist enam ei jõua. Ei jõudnudki. Minul just kahtsada raamatut praegu lugemiskavas pole, kuigi ma pole veel Aarma-vanune, aga lugemine on küll üks niisuguseid asju, mis järjest enam meeli köidab ja mida tahaksin teha, kuni silm seletab. Kirjutamine muidugi ka. Aga veel...

22.11.15

Veel üks foto lapsepõlvetrammist


Leidsin täna FBst juhuslikult veel ühe foto minu lapsepõlvetrammist. Pildistatud on see minu arvates umbkaudu 1955. - 1960. a Pärnu maanteel (aga on võimalik, et ka varem). Foto peaks olema pärit mingist Eesti arhiivist, aga millisest täpselt, seda ma ei tea.

Varem olen trammist nr 20 kirjutanud siin.

Vaata ka: Reisisaatja ja konduktor.

21.11.15

Segadused nimekaimudega

Paar päeva tagasi helistas mu lapsepõlvesõbranna, et ühes ajalehes olevat minu nimega surmakuulutus. See olevat teda väga ehmatanud.

Rahustasin teda, et kuna mul on üsna tavaline nimi ja palju nimekaime, siis on mul elus ka varem ette tulnud oma nimega surmakuulutusi näha ja üldse on olnud igasuguseid juhtumisi. Kirjutasin neist 2002. a ka ajakirjas Elukiri ja panen selle tookord veidi lühendatuna ilmunud teksti nüüd ka siia. Kirjutamise ajendiks oli see, et ajakirjas alustati siis uut, nimekaimudega seotud rubriiki ja paluti mult sellesse kaastööd.

NIMEKAIMUD
N x Linda Järve


Lapsena elasin Nõmmel Metsa tänaval. Vastasmajas elas kaks Järve nimelist perekonda: Liina, Luule, Eduard, Leida, Ivi, Harald… Kõik nad olid toredad inimesed, lastest said mulle head mängukaaslased, aga mitte mingil juhul poleks ma tahtnud tulevikus Järve nime kanda, sest sellenimelisi oli lähikonnas liiga palju.

Armudes ja abielludes aga unustasin oma kindla otsuse, sest vahetasin oma ilusa neiupõlvenime nagu saatuse pilkeks just Järve vastu. Hiljem olen küll mõelnud, et pärast lahutust võinuksin neiupõlvenime tagasi võtta – seda kannab praegu vaid paar vanemat inimest ja paarikümne aasta jooksul hääbub see tõenäoliselt. Aga poolel teel hobuseid ei vahetata… 

Ootamatu kiri
1973. aasta veebruaris “Noorte Hääle” toimetuses töötades sain ootamatu kirja Tallinnast Vase tänavalt. Kirjutas nimekaim. Olen seda kirja nüüd juba ligi 30 aastat alles hoidnud. Kiri oli selline:

“Lp Linda Järve!
Tunnen lausa kohustust Teile kirjutada – olete minu nimekaim, õigemini kannate minu nime. Soov Teile endast märku anda tekkis juba paar aastat tagasi, kui märkasin Tartu “Edasis” sõnumit oma allkirjaga. Aga nagu selliste asjadega ikka on, mis ei ole just argivajadus, lükkuvad nad edasi paremate päevade peale. Aastavahetusel silmasin “Noorte Hääles” Teie ridu Lahemaa looduskaitsealast ja mõni nädal tagasi ilmus samas lehes jutuke koos pildiga. Selles sisaldunud andmed lubavadki mul väita, et kannate minu nime: mina, Linda Järve, olen sündinud kümmekond aastat enne Teid. Kogu kooliaja ei ole mind teisiti kui Järve Lindaks kutsutud, ehkki igakord teist Lindat kõrval polnudki, kellest eristamiseks oleks tulnud lisada perekonnanimi. Abielludes loobusin oma perekonnanimest ja nagu võis järeldada Teie kirjutisest, omandasite Teie minu nime abielludes. Muidugi, nimi on vaid sõnade kombinatsioon, mis aitab inimesi süstematiseerida ja käesoleval juhul üks leidis selle, mille teine kaotas. Aga teisest küljest nimi muutub sageli mingi kindla inimtüübi sünonüümiks või sümboliseerib mingit kindlat eluperioodi. Minule mu neiupõlvenimi tähistab kõigepealt kooliaega, tõekspidamiste kujunemist, sõpruse ja tutvuste sõlmimist,muretust elukorralduse suhtes, kavatsuste ja täitumiste ühtsust, tembutamist kuskil hea ja kurja piiril. Koos nimega muutus ümbruskond (õigemini vastupidi) ja tuli selga võtta rakend, mis üsna mitmeti hõõruma hakkas.
Miks ma Teile õieti kirjutan? Lootuses, et nimi, mis möödunud aastates tähistab minu jaoks vaba tahet, ka oma praeguses elus omab sama tähendust. See on rumalus, muidugi, ka praegusel Linda Järvel on oma rakmed, mis hõõruvad, nagu minulgi, ükskõik kas ma oleksin säilitanud oma neiupõlve nime või mitte. Inimesed ja ajad muutuvad, mina aga soovin, et midagi püsiks.
Lugesin läbi eelneva ja pole põrmugi rahul: olen püüdnud siin vett vahule peksta. Iva vast on selles, et endine Linda Järve oli iseseisev piiga, kellele elu siiski rauad suhu surus ja nüüd püüan end meelitada mõttega, et kuskil Linda Järve veel ilma raudadeta ringi käib. Lootusetu, eks?
Aga võib-olla Te siiski tahate mulle kinnitada, et Linda Järvel on tuul tiibades ja neli ilmakaart valla?
02.II 1973.a.
Teie L.Järve.”

Noorele ajakirjanikule tundus see üsnagi filosoofiline mõttekäik toetusena. Mäletan, et saatsin vastuseks postkaardi tänusõnadega. Rohkem ei tea ma selle kirja saatjast midagi, aga olen vahel tema peale mõtelnud. Loodan, et ta pole minus pettunud.

Rohked nimekaimud
Vahel tundub, et Eesti lausa kubiseb mu nimekaimudest. Kunagi 1980ndate aastate alguses panin näiteks ajalehest tähele, et Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja sai ühe Lõuna-Eesti postkontori ülem Linda Järve.

1987. aasta alguses avaldas “Looming” mõne mu luuletuse. Tollal registreerisid usinad bibliograafid kõike, mis kirjandusajakirjades ja lehtede kirjandusnurkades ilmus. Mulle “Nooruse” toimetusse helistanud bibliograaf  küsis ootamatult, kas ma lisaks “Loomingule” ka “Eesti Kirikus” luuletusi avaldanud olen.  Mõne aja pärast, kui selle küsimuse juba unustanud olin, päris mu kolleeg Rudolf Rimmel, miks ma oma luuletusi “Nooruses” ei avalda, vaid “Eesti Kirikus”. Aga minu luuletusi pole “Eesti Kirikus” kunagi ilmunud – seegi oli üks teine Linda Järve. Mulle tundus, et ega Rimmel seda nimekaimuvarianti hästi uskunud.

Vist oli see 1989. aasta, kui juhtus kummaline lugu, mis ühegi elava nimekaimuga seotud polnud, aga kujuteldavaga küll. Nimelt oli vabariiklik valimiskomisjon valimisprotseduuri tutvustamiseks valinud välja mitte  üldised nimed, nagu näiteks kod. Mets, Puu, Jõgi, vaid konkreetsed, sealhulgas ka Linda Järve. Nii ilmuski kõikvõimalikes lehtedes näidisvalimissedeleid, kuidas hääletada ja õpetusi, kui palju kellelegi nimetatutest, ka Linda Järvele nende hulgas, hääli anda või nende nime taha kriips tõmmata. Üks tuntud kirjandusteadlane kirjutas mulle seepeale, kas ma ei tunne end solvatuna, et minu nime niimoodi ära kasutatakse, seda enam, et see tundub õelalt leiutatud võttena minu poliitiliseks hävitamiseks ja võib tulevikus kahjustada minu võimalusi mõnda valitavasse organisse kandideerida. Tänasin ja vastasin talle, et ei kavatse kuhugi kandideerida. Pigem tegi see juhtum mulle nalja, usutavasti ka teistele lindajärvedele, keda näiteks Tallinna telefoniraamatutestki üsna mitu leida võis.

Tervitus paradiisist
1987. aastal käisin Austraalias. Sain sealt palju toredaid tuttavaid, teiste hulgas ka kohaliku eesti kirikuõpetaja ja raadioajakirjaniku Lembit Peipmani ja tema perekonna, eesti kultuuriloos tuntud Palm-Peipmanid. Tänu neile nägin Sydney ümbruses palju keni eestlastega seotud kohti ja nautisin külalislahkust ka nende kodus.  Hiljem olime hr Lembituga aastaid kirjavahetuses, kuni tema aadress muutus.  2000. aasta saabumise puhul aga otsustasin oma kaugeid tuttavaid üllatada. Küsisin nende siinselt sugulaselt Mati Palmilt hr Peipmani aadressi ja saatsin teele inglitega postkaardi.
 

Sellele tuli Austraaliast rabav vastus. Kirjas seisis, et kogu Palm-Peipmani pere oli suures hämmingus, kui minult kaardi sai, sest nemad olid juba peaaegu aasta mind leinanud. Nimelt oli keegi hr Lembitu sõpradest Eestis näinud ühes siinses ajalehes Linda Järve surmakuulutust ja sellest ka Austraaliasse teatanud. Hr Lembit oli palunud lahkunu kogudusest järele küsida, kas tegemist on selle Linda Järvega, kes on olnud ajakirja “Noorus” peatoimetaja (tähendab mina), ja küsija oli saanud vastuseks, et jah, see ta oli. Kuigi tegelikult oli oma maise tee lõpetanud üks teine Linda Järve. Minult saadud postkaart oli leinajatele jahmatavaks tervituseks.

Nii olen tänu nimekaimudele elanud läbi mitu huvitavat segadust. Kui nüüd tuletada meelde 30 aastat tagasi saadud kirja, siis võib-olla on nii, et ühel Linda Järvel võivad küll hõõruvad rakmed olla, aga kõikidel rohketel lindajärvedel kokku on tuul tiibades ja neli ilmakaart valla.


© Linda Järve. Ilmunud (lühendatuna) Elukirjas (nr 3/2002).

Lihtsalt märkusena lisan, et (mulle teadaolevaid) nimekaime on aastate jooksul järjest vähemaks jäänud, praegu tean neid olevat vaid Tartus ja ühes USA linnas.

19.11.15

"Ljudmila Gurtšenko" (2015)


Minuvanused mäletavad Ljudmila Gurtšenkot juba tema esimestest sammudest kinolinal - kuulsaks laulmisest komöödiafilmis "Karnevaliöö" (1956, pilt ülal), millele järgnes vähem menukas olnud "Tütarlaps kitarriga", siis aastaid unustust, mida kuulujutud põhjendasid näitlejanna alkoholilembusega, aga mille põhjuseks nüüd on pakutud seda, et Gurtšenko keeldus saamast KGB informeerijaks ja KGB maksis talle kätte. Seejärel uued filmid, kontserdid, lemmiklaulud, populaarsus, uued kuulujutud, rohked abielud, teeneliseks ja rahvakunstnikuks nimetamised jne. Pidev sära ja särts kuni surmani 2011. a.

Tänavu 12. novembril oleks Gurtšenko saanud 80aastaseks. Selle tähtpäeva märkimiseks alustas Venemaa telekanal Rossija1 9. novembril režissööride Sergei Aldonini ja Aleksandr Imakini vastvalminud filmisarja "Ljudmila Gurtšenko" ("Людмила Гурченко")  näitamist. Filmisari on vaatamiseks väljas ka YouTube'is jm internetis.

Olen nüüdseks ära vaadanud selle kõik 16 osa. Filmisarja nimetatakse melodramaatiliseks eluloofilmiks ja see hõlmab viitkümmet aastat Ljudmila Gurtšenko elust alates sünnist 1935. a ja lõpetades rahvakunstnikuks saamisega 1980. aastatel. Aluseks on tema autobiograafiad "Minu täiskasvanud lapsepõlv" ("Мое взрослое детство" 1982), "Aplaus" ("Аплодисменты" 1987) ja "Ljusja, stopp!" ("Люся, стоп!" 2002).

Eesti juurtega noorel näitlejannal Julia Peresillal on raske roll. Pihkvast pärit Julia Peresild (s 1984) on sel aastal mänginud juba kaheksas filmis ja filmisarjas, ta on Venemaal ülinõutud näitlejanna, saanud palju tunnustusi nii riiklikul kui ka rahvalikul tasandil. Ljudmila Gurtšenko osa ei tahtnud ta kohe kuidagi vastu võtta, kuni lavastajad talle selgeks tegid, et nad ei otsi välist sarnasust, vaid asetavad rõhu peategelase iseloomule, tema ettearvamatusele, tulisusele, sagedastele kapriisidele ja kahjatsemistele. Kui Peresild Gurtšenko eluloo ja loominguga põhjalikult tutvus, sai ta aru, et tahab seda osa, et näidata, kui vähe oli Gurtšenkos iseloomujooni, mida rõhutas viimaste aastate kõmuajakirjandus, ja kui suureks ja raskeks tööks oli ta valmis oma rollide nimel.

Võib ette ennustada, et vaatajaskonnas põhjustab see üsna huvitav filmisari tohutult palju vastakaid arvamusi. Juba on leitud, et Julia Peresild kohe üldse ei sobivat Ljudmila Gurtšenkot kehastama. Ei ole sarnane, ei laula nii hästi, ei ole nii elegantne ja maagiline, ei piisa temperamenti, ei säravat... Samas on ka neid, kes on veendunud, et ta saab sellega üle ootuste hästi hakkama.

Toitu jätkub ka kõmuhuvilistele, sest käsitletakse nii Gurtšenko rohkeid abielusid kui ka lahkhelisid tütrega. Ka on Venemaa lavastajad, näitlejad ja lauljad alailma andnud põhjust igasugusteks kuulujuttudeks, aga selles filmis on niihästi Gerassimov, Makarova, Mihhalkovid, Eldar Rjazanov, Mark Bernes kui ka paljud muud kultuurielust teada nimed ja tegelased. Mõned neist ei ole filmis oma pärisnimedega, aga Gurtšenko eluloo tagamaade teadjad mõistavad väga ruttu, kes on kes. Nii et intriige on filmis palju.

Ljudmila Gurtšenko kandis alati väga silmapaistvaid rõivad, olles nõukogude ja hiljem vene naiste jaoks omamoodi moeikoon. Sarjas saab näha ligi 80 täpset koopiat tema kleitidest ja esinemisriietusest, sealhulgas ka "Karnevaliöös" tuntuks lauldud kleidist ja muhvikesest.

Filmitud on Moskvas ja Peterburis. Gurtšenko lapsepõlvelinnas Harkovis ei olnud seoses Ukraina sündmustega võimalik filmida, sestap "mängib" Harkovi osa Viiburi.

Aldonin on öelnud, et on valmis oma sarjale osaks saavaks kriitikatulvaks, aga tahtis seda teost luua kiiresti, et olla esimene, kes teeb Gurtšenkost filmi - nii olevat ta lauljannale lubanud veel tolle eluajal. Peresild omakorda on öelnud, et tahab Gurtšenkot mängida nii, nagu lauljanna ennast oma raamatutes kirjeldas, ja loodab, et telepublik ja kriitika teda selle eest lõhki ei kisu.

13.11.15

Blogirännud - 3: aitäh Andrisele, et Blogirull.ee olemas oli

Seekord jäin kiitmisega hiljaks. Tahtsin oma blogirändude rubriigis kiita blogide agregaatorit Blogirull.ee, mille Andris Reinman neli kuud tagasi tegi, ja mis kuvas huvitavamate kohalike teemablogide viimaseid postitusi. Selle alajaotusteks olid arvamus-, foto-, kultuuri-, tehnika-, tervise-, toidu- ja isiklikud blogid.

Mulle meeldis Blogirull rohkem kui viimasel ajal väga laialivalguvaks muutunud Blogtree just seetõttu, et sellest sai näha sisuliselt huvitavaid blogisid asjalikes kategooriates. Kõik, mis neis blogides kirjutati, ilmus Blogirullis kohemaid.

Päris iga päev ma Blogirullis ei käinud, nädalas paar-kolm korda. Miks ma seda kiitust nüüd siis minevikuliselt kirjutan? Aga paraku, kui täna Blogirulli lingi panemiseks ja muidugi ka selle vaatamiseks, mida vahepeal huvitavat on blogitud, sellele leheküljele läksin, võttis vastu teade, et Blogirull on suletud.

Andris, kes muide on ka üks Blogtree kunagistest loojatest,  kirjutab lühidalt põhjustest, miks otsustas Blogirulli kinni panna. Praegu leiab Blogirull.ee leheküljelt ka sellel saidil listitud blogid kategooriate kaupa.

Minul on Blogirulli kinnipanekust küll kahju, aga selle eest, et see olemas oli, aitäh Andrisele, kohe suur-suur aitäh.


Blogide lugemissoovitusi ma seekord ei anna, järgmisel korral jälle.

12.11.15

Ja tarkadest inimestest heameel

Telekat ei ole mul juba hulk aastaid ja arvutist vaatan ainult neid telesaateid, mille kohta eeldan, et ma neis pettuma ei pea. Viimased kaks "Plekktrummi" saadet just niisugused olidki - tarkadest inimestest heameelt tekitavad. Hea esinejate valik, tuleb saatejuhi kiituseks öelda.

Tõnu Õnnepalu jutt paelus esimesest hetkest, kuigi võinuks ju eeldada, et mida on maailma asjadest uut rääkida mehel, kes juba maikuust alates uudistevaatamist ja -lugemist vältida püüab ning meediapaastu ka pikemalt järgida tahab.

Aga maailm voogab temas eneses, märkamised on ja jäävad, väljaütlemised panevad kaasa mõtlema. Eriti kõik see, mida Õnnepalu arvab ajast kui inimese olemasolu vormist, selle lühi- ja pikaajalisusest ning hingelisusest. Saade oli suurepärane.

Mõned tsitaadid ERR-i portaali vahendusel:

"Me oleme hästi kahemõttelises olukorras. Siin me istume ja me räägime Euroopas, aga samas me räägime Euroopast, mis on kaugel. Me ikkagi lähme Euroopasse ja see võtab kaks-kolm tundi lendamist. Kus me siis oleme?"

"Prantslane ja sakslane ei saa öelda, et ma lähen Euroopasse. Aga meil on see võimalus tulla ja minna ning näha Euroopat ka natuke väljast ja samas ikkagi seest. See on selline spiooniroll, me saame sinna sulanduda. Euroopas peetakse meid kohalikuks, eriti kui sa natuke keelt ka oskad. Omandada need koodid ja käitumine on lihtne."

"Sest kindlasti ei ole inimene kuskil rahulolematum kui paradiisis. Põrgus pole inimene rahulolev, aga tal pole aega, et olla rahulolematu, ta peab tegelema ellujäämise ja hakkama saamisega. Aga paradiisis on küllaga aega, et nuriseda ja kõigega mitte rahul olla."


Saadet saab vaadata siit.

Jaak Jõerüüti mäletan üsna hästi keskkoolipäevilt, sest tema ja ta sõbrad olid must klassi võrra taga, ja mul on alati olnud huvitav võrrelda tollast noorukit  praeguse tuntud kirjaniku ja suursaadikuga, kelle maailmapilt on nüüd muidugi tunduvalt laiem, kui oli kunagise Nõmme koolipoisi oma.

Tema arvamuste tasakaalukus läheb mulle korda, neis tundub olevat see miski, mis paneb teda uskuma. Jaagu sõnadevalik on alati väga kaalutletud, et neis väljenduv mõte lugejale, kuulajale või vaatajale selgena kohale jõuaks. Olen seda tajunud nii temaga oma tööaastate jooksul intervjuusid tehes kui ka nüüd, mil olen võimaluse korral vaadanud tema esinemisi.

Tsitaadi, mis justkui neid kaht "Plekktrummi" saadet ajateljel ühendab, panen seekord siiski mitte saatest, vaid Jaak Jõerüüdi esseest "Paus ja punkt": "Kui mõne aasta eest peatas Islandi tuhavulkaan Euroopa lennuliikluse mitmeks päevaks, siis vaatasin ma keskpäeval Riia linnas kaua taevasse ja tajusin hetkeks lausa ilmutuslikku ajanihke tunnet, mis mind haaras üleni. Oli olukord teispool atmosfääri kihte milline tahes, aga Maale lähemates kihtides ei lennanud mitte ainsatki lennukit – ja ma mõistsin äkki, et esimest korda selles ajalikus elus nägin ma oma silmadega Goethe ja Dante taevast."

Saadet saab vaadata siit.

Varem olen kirjutanud "Plekktrummist" seoses Lembit Petersoniga.

6.11.15

Vaatamisi ja lugemisi: armunud vanapaar, diplomaatia, litsid...

Kaks mu viimati vaadatud filmi on Hispaania/Argentina "Elsa ja Fred" ning Prantsuse/Saksa "Diplomaatia". Noppisin need järelvaatajana arvutist, esimese ETV+ ja teise ETV2 kaudu, kust neid saab vist ka praegu veel vaadata.

"Elsa ja Fred" (2005) oli lahe film luiskamishimulisest 82aastasest vanadaamist, kes püüab endast veidi noorema hiljuti leseks jäänud Alfredo armastust võita, sest elus on tähtsad unistused, naer ja armastus - ükskõik, kui vana ollakse. Ja nii tahabki Elsa elus läbi elada kuulsa Trevi purskkaevu stseeni Fellini filmist sel lihtsal põhjusel, et ta olevat noorena sarnanenud selles filmis mänginud Anita Ekbergiga. Muidugi ei tohi selle unistuse teostamiselt puududa ka kassipoeg... "Elsa ja Fred" olevat 2006. a PÖFFil mingi preemia saanud, aga mul oli see veel nägemata.

"Diplomaatia" (2014) on tõsieluaineline ajalooline draama, mille tegevus toimub Pariisis 1944. a augusti lõpul, mil linna on ähvardamas kõigi ajalooliselt ja kultuuriliselt olulisemate ehitiste õhkimine ja sellega kaasnev katastroof, milles hukkuks miljoneid inimesi.

See film on kahe eaka mehe dialoog. Üks neist on kutseline diplomaat - Rootsi konsul, teine kutseline sõjaväelane, Saksa garnisoniülem. Kumma veenmisjõud ja valikud jäävad peale on selge vist juba sellest, et Pariisi süda on alles. Mõlema mehe kehastajad mängivad hästi.

"Diplomaatia" on üks neist Prantsuse filmikunsti uuematest teostest, mida ETV2 novembris kolmapäevaõhtuti näitab. Kavatsen neid kõiki vaadata. ERRi pressiteate kohaselt on 11. novembril teleris komöödia "Kõrvalehüpe" ("La Ritournelle", Prantsuse 2014), mille peaosas Isabelle Huppert; 18. novembril järgneb eluloodraama "Saint Laurent" ("Saint Laurent", Prantsusmaa/Belgia 2014) kuulsa prantsuse moelooja elust ja 25. novembril pakutakse erootilist draamat “Noor ja ilus” ("Jeune & jolie", Prantsuse 2013).

Niisama kirevad ja seinast seina, nagu on praegu mu filmivaatamised, on olnud ka raamatulugemised. Mainin ainult kaht raamatut. Üks neist on vist kõigil ammu loetud, sest see on olnud maailmas esibestsellerite nimistus juba 25 aastat, aga mul oli veel lugemata. Coelho "Alkeemik". Teine aga hoopis teistsugune - nimelt veetsin hingedeajast mõne päeva "Litsidega".

Kaks Marti on mardikuu lähenedes raamatukirjutamises usinad olnud. Mart Kadastikul on ilmunud neli romaani, millest olen lugenud ainult esimest, mis mulle üldse ei meeldinud ja seetõttu ei kavatse ma tema asju rohkem lugeda. Mart Sanderi "Litsid" on seevastu põnev lugemine ja paneb lubatud triloogia järgmisi osasid ootama. 

Ajaloosündmused pikitud Härrasteklubi naiste eluseikadega, 1939. ja 1940. aasta Tallinn kõigile keerdkäikudele taustaks. "Naiste sõda" on kirja pandud ootamatult taktitundeliselt, bordellidaamid on ehk isegi liiga nutikad oma arusaamiste poolest, aga nendega juhtub nii mõndagi. Nad on nagu omamoodi Mata Harid ajalootõmbluste keskel.

1.11.15

Tänavakunst: silmarõõmu kooli juurest

Oktoobri lõpus sai seni üsna koledate kritseldustega kaetud majake mu kodulähedase kooli juures uue kunstipärase kuue. Teemaks on mereelu ja majake on nüüd lausa kiiduväärselt ilus. Fotod blogi jaoks said tehtud täna hommikul.






Tallinna Saksa Gümnaasiumi kodulehelt selgus, et vana alajaamahoone sai mereteemalise väljanägemise 11.a klassi õpilaste Katarina Klaamase ja Eneli Tordiku töö tulemusena. Idee põhinevat Valdur Mikita teoorial, et meie energia tuleb põlevkivist, mis on vanade süvamere elukate kivistunud setted, ja need loomad "pesitsevad" nüüd igal pool: trolliliinides, elektripirnides, kodumasinates ja mujal. Tööd juhendas kooli arendusjuht Erik Joasaare ja koostööd tehti Elektrilevi OÜga.

30.10.15

„Mul ei ole nõudlik maitse: rahuldun alati parimaga.“


Mida muud on aforismidele toetumine kui põgenemine argipäevast. Soov olla parem ja ilusam, saavutada rohkem ja elada õnnelikumalt. Tiivustatuna teiste sõnadest ja väljaütlemistest. Neile toetudes.

Olen siin blogis kahel korral kirjutanud oma hommikujooma teepakikeste sabalipikutele kirjutatud mõtteteradest. Neid postitusi on palju vaatamas käidud. Järelikult pakuvad huvi. Nüüd siis kolmas kord sellest, mida Inglise aristokraatlikud teepakikesed püüavad mulle õpetada.

„Kujutlus on loomise algus. Te kujutlete seda, mida soovite; tahate seda, mida kujutlete, ja lõpuks loote seda, mida tahate.“ (George Bernard Shaw, kirjanik.)

„Edu saladuseks on eesmärgi püsivus.“ (Benjamin Disraeli, 1804–1881, Suurbritannia riigitegelane ja kirjamees, kahel korral peaminister.)

„Mul ei ole nõudlik maitse: rahuldun alati parimaga.“ (Oscar Wilde, kirjanik.)

„Inimene võib läbi sõita kogu maailma, otsides seda, mida vajab, ja leida selle koju tagasi pöördudes.“ (Thomas More, 1477–1535, Inglise riigitegelane ja kirjanik.)

Vaata ka:
Elu on täielik õnn.
Tee joodud, päev alanud
980. 

28.10.15

Blogirännud - 2: kuulsuseminutid, põllulilled, üks teekond ja orkester


Blogijad on teleekraanil kahel päeval oma kuulsuseminutid saanud.

„Kirjandusministeerium“ näitas eile kahte raamatublogi(jat) ja ühe neiu raamatupilte Instagramist. Hea, et niipaljukestki, sest huvitavaid (eestikeelseid) raamatublogisid on kümneid ja neid tuleb minu märkamist mööda muudkui juurde. Olen mitu korda siingi blogis öelnud, et tasapisi olen hakanud raamatublogijate arvamusi raamatutest oma lugemisvara valikul rohkem usaldama kui n-ö ametliku kirjanduskriitika seisukohti.

Tänane „Pealtnägija“ käsitles Perekooli foorumi labasust ja pahatahtlikkust mõnede blogijate arvustamisel. Ühtpidi oli see teema justkui paja ja katla kohta käiva vanasõnaga seotud, teisipidi aga on  kurb, kui Perekool, mis peaks noori emmesid aitama, nõuandmise asemel neid halvustab ja mõnitab. Aga ma olen Perekooli foorumi east ammu üle kasvanud, ei loe seda ega kommenteeri seda teemat pikemalt.

Panen siia hoopiski jälle kirja mõned lingid blogipostitustele, mis mulle viimasel paaril nädalal on eriti meeldivalt silma hakanud ja mõtteainet pakkunud.

Jaan Kaplinski kirjutas oma blogis „Ummamuudu“ postituse „Põllulilli pole enam“. Jagasin seda südamevalusat postitust juba ka FB-s, kus looduse  ja põllulillede hävinemise teemal üsna mitu vastukaja tuli. Nende hulgas oli ka tõdejaid, et on püütud just nii talitada, nagu Kaplinski soovitab. Mina omakorda soovitan seda teksti lugeda. Paar lauset sellest ka: „Oli ju meil kord rahvuslill –  rukkilill, olid aasad ja põlluääred, kus kasvasid karikakrad, kellukad, jumikad... See kõik kaob kiiresti. Ning nende lilledega koos osa putukatest, liblikad, kimalased. Kelle kadumine omakorda kahandab õitsvate taimede võimalusi seemet kanda ja levida.“

Väga meeldis mulle Kadi postitus blogis „Rohelisem rohi“, võluvalt lummavate fotodega reisikiri „Sihtpunkt: Nordkapp (ehk siis kuidas me nädalaga 3000 km maha sõitsime)“. Neis paikades ei ole ma ise käinud, aga tänu Kadile sain väga hea elamuse. Võib-olla ka tulevase reisisihi.

Kui juba jutt väga headele fotodele läks, siis soovitan kindlasti vaadata Mait Jüriado blogis olevat fotoseeriat „100 portreed orkestrist“. ERSOt teavad vist enam-vähem kõik, selle kõlajõudu ja loomingulisust, aga  nende fotode kaudu saab muusikuid ja nende pille näha lähemalt, tunnetuslikumalt, kohati tõsiselt, teisalt jälle sõbralik-naljameelselt.

Kellel on huvi teada saada, missuguseid blogisid ma eelmisel korral soovitasin lugeda, võib vaadata siia.

Minu foto nii ilus ei ole kui siin soovitatud blogides. Sellel on lihtsalt üks möödunud suve päikesesoe kivi.

24.10.15

Pildikesi päeval enne talveajale üleminekut

Glehni Palmimaja ümbrus on müürid saanud. Veel pole aja hingus neid puudutanud ja need ei haaku Glehni korrapäratu loominguga, vaid püüavad seda raamidesse suruda.


Palmimajas endas on selle looja uisapäisus ehedalt alles ja võremustrite kaudu sisse hiiliv sügispäike täiendab seda oma sooja paitusega.


Mets on täis discgolfareid, nagu "sissepääsu" juures autoderohkuski näitab.


Poeedi mälestuseks pandud pingil ei istu kedagi, ainult tuvid või kajakad on sellele oma autogrammid jätnud.


Siinsamas on lisaks Juhan Sütistele mälestuspingid ka Anton-Hansen Tammsaarele, Eduard Vildele, Mati Undile ning kaks natuke uuemat Marie Underile ja Silvia Rannamaale. Vilde pingil on paar vanemat daami pikniku korraldanud, teised on tühjad, sest sel kellaajal siia päikest kuigi palju ei paista ja mõtlusekoht kipub jahedaks jääma.


Kahinal kõnnib keegi kuskil kuldsetel lehtedel.


Öösel läheme üle talveajale...
Moblafotod, 24. okt 2015.

12.10.15

"Püha vale" - "Святая ложь"

Venemaal keelati video, millel on jäädvustatud Alla Pugatšova esinemine Sotšis peetud laulufestivali "Novaja Volna" ("Uus Laine") kontserdil tänavu 4. oktoobril.

Pugatšova esitas laulu "Святая ложь" ("Püha vale"), mida peetakse otseselt Putini-vastaseks. Lauluvideo eemaldati telekanalilt "Rossija 24", samuti "Rossija" kontolt YouTube´is.

Kauaks seegi video YouTube'i üles jääb, pole teada, aga laul on väga hea:
Laulusõnad "Püha vale" jaoks kirjutas luuletaja Diomid Kostjurin Pugatšova jaoks juba 1984. a, aga nüüd on laul omandanud uue, aktuaalse kõla.

Vaata ka: http://glavred.info/kultura/v-rossii-zapretili-video-vystupleniya-ally-pugachevoy-na-novoy-volne-s-pesney-svyataya-lozh-339560.html 

Pärast laulu esitamist "Novaja Volnal" ilmus vastav teade koos videoga ka venekeelses Postimehes: http://limon.postimees.ee/3353491/slushaj-alla-pugacheva-na-novoj-volne-prizvala-putina-ne-lgat-vot-jeto-da

10.10.15

Blogirännud - 1: Armeenias ja tegelikus Downton Abbey'is

Olen aeg-ajalt ikka oma lugejaile soovitanud mõnda minu meelest huvitavat blogi. Seekord siis jälle - arvan, et eriti sobivat lugemist pikkadeks sügisõhtuteks. Siitpeale on nende soovituste pealkirjaks "Blogirännud" ja püüan neid anda igas kuus korra või paar.

Kõigepealt rännumehest ja loodusehuvilisest ajakirjaniku Toomas Jüriado blogi "Kolmenimemees".

Toomas ei kirjuta väga sageli, aga kui teeb seda, siis haruldaselt põhjalikult ning rohke pildimaterjaliga. Nüüd oktoobris on ta blogisse pannud 16(!) osa reisimuljeid Armeeniast. Nende üldpealkiri on "Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis" ja lugejat juhin selle sarja esimese postituse juurde: Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, I. Jerevan –vaade ülevalt ja pilguheit kaugesse minevikku. Tema blogi küljeveerul on reas ka lingid järgmistele selle sarja postitustele.

Teiseks soovitan Carnarvoni krahvinna ametlikku blogi "Lady Carnarvon".

See blogija, leedi Fiona, on eesti lugejaile tuttav raamatu "Lady Almina ja tegelik Downton Abbey. Highclere'i lossi kadunud pärand" (Lady Almina and the Real Downton Abbey: The Lost Legacy of Highclere Castle, 2011; e. k 2014) autorina. Viimastes blogipostitustes kirjutab ta  Highclere'i lossi elanike elust vahetult pärast seda, kui seal lõpetati ülimenuka "Downton Abbey" filmimine ja lossirahvas n-ö tavaelu juurde tagasi pöördus. Kõrgklassi lossiemand mõistab huvitavalt kirjutada ja arvab, et lisaks "Lady Alminale..." pajatab Highclere'i lossi ajaloost ja sealsetest kunagistest asukatest veel mõnes raamatus.

7.10.15

Püsivad, ei püsi...


Mustamäelasena loen loomulikult suure huviga kirjutisi, mis paneelelamute elueast ja võimalikust lammutamisest räägivad. Paraku käivad need tihti üksteisele vastu - mõnikord isegi siis, kui kirjutajaks on üks ja sama inimene. Nii näiteks on üks lugupeetud professor kahe  aasta jooksul oma arvamust üpris oluliselt muutnud.

6. novembril 2013 ilmus Postimehes artikkel "Professor Karl Õiger: kortermajad püsivad".
http://tallinncity.postimees.ee/2587320/professor-karl-oiger-kortermajad-pusivad

Ta kirjutas, et nõukogude-aegsete korterhoonete eluea kohta on liikvel mitu varianti. Millist tõsiselt võtta?
 "See, et paneelhooned peavad vastu vaid 25 aastat, on täielik käojaan. Ei tea, kust see võetud on. See arv võiks kehtida mõne ajutise puukuuri puhul.
Tallinna ehitatud paneelhoone tüüp on nagu mesilaskärg. Sellel on iga toa tagant kandevsein, lisaks kandvad seinad piki hoonet ning vahelaed, mis on omavahel ja välisseintega ühendatud.
Isegi kui mõni välissein lahti tuleks, ei tähenda see, et kogu maja kokku variseks. Pigem võib see juhtuda telliskivikonstruktsiooniga hoonetega.
On räägitud pigem 125-aastasest elueast. See võiks olla realistlikum.
Kui hooneid pidevalt hooldada, võime nende eluiga pikendada ja neid käigus hoida täpselt nii kaua, kui kaua on selleks soov ja vajadus."

Ja vähem kui kahe aasta pärast, 3. oktoober 2015 ilmus Postimehes artikkel "Karl Õiger: peagi tuleb lammutada hulk hooneid", kus 125st on saanud 50 või vähemgi.
http://arvamus.postimees.ee/3347601/karl-oiger-peagi-tuleb-lammutada-hulk-hooneid

Tsit. "Hoone projekteeritud kasutusiga ehk projektikohane kavandatud tööiga on vähemalt 50 aastat. Tihti mõeldakse, et isegi kui hoonete eest ei hoolitseta, neid ei remondita ega hooldata, kestab nende elukaar igavesti. Tegelikult lõppeb sellisel juhul hoone kasutusiga märksa varem ära. Tõsi, elukaare lõpp saabub nii ehk teisiti, kui just suuri taastustöid ette ei võeta.
Oluline on siiski kõiki hooneid, eriti vanemaid, süstemaatiliselt kontrollida. Kahjustuste ilmnemise korral tuleb analüüsida, milliseid abinõusid ja kui kiiresti rakendada. Hoone projekteeritud kasutusiga 50 aastat saavutatakse vaid juhul, kui me seda hooldame ja teeme vajaduse korral jooksvat remonti."

5.10.15

Pierre Michon „Pisikesed elud“


Pierre Michon
„Pisikesed elud“

Sarjast „20. sajandi klassika“
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar.
Kirjastus Varrak, 2015.

Vist igaühel on kuhugi peidetud salapärane karbike, kus leidub südamele kalleid meeneid elust, inimestest, kohtadest, aegadest, sellest kõigest, mis meid on ümbritsenud, lihvinud ja kujundanud. Pierre Michoni romaanis „Pisikesed elud“ on niisuguseid karbikesi mälestusesemetega palju, mitmes novellis, päästes, nagu kirjanik ise ütleb, „valla kogu sõnalise kallisvara, mis sädeleb esivanemate kummalistes nimedes, ammukuuldud lugude sajas eri variandis, abielude ja surmade hämarates motiivides.“

Meie elud on raamistatud inimestega, kuigi esialgu ei pruugi me sellest aru saada, alles aastaid hiljem tajume, et üks või teine inimene on meile mällu jäänud kas lahke naeratusega, käitumisviisiga, veidrusega, õpetussõnadega, kohtumiserõõmuga või hoopiski millegagi, mida mõistamegi niisiis alles palju aastaid hiljem, saades aru, et oleme just neis inimraamides sirgunud, virgunud, kasvanud ja iseendaks saanud. Just iseendaks saamist, palavalt ihaldatud Kirjutamiseni kasvamist Michon kirjeldabki, pakkudes neis oma elu inimraamistuste kirjeldustes kaasaelamisrõõmu oma lugejatele.

Nüüdisaeg on kiiretempoline ega soosi pakse romaane, seepärast kirjutatakse järjest rohkem romaane kirjades, romaane novellides, romaane, mille lühipeatükkidele polegi mingeid nimetusi leitud, ja peamine on see, et neid n-ö jupikaupa lugeda saab. „Pisikesed elud“ sobib nüüdislugejale oma mahu poolest igati, kuigi on kirjutatud juba 1984. a: kaheksa novelli kokku (eestikeelses tõlkes) 172 leheküljel on ühtpidi piisav kirjaniku mõtteid edasi andma, teisipidi aga jätab lugejasse soovi, et miks seda kaunilt voogavat teksti nii vähe on.

Ometigi on „Pisikesed elud“ Michoni esimene romaan pikem kui tema järgmised teosed. Ta ei raiska sõnu, on oma kirjeldustes hämmastavalt tihe ja samas kohati nii pikalauseline, et lause alguses ei oska lugeja aimatagi, kuhu lause lõpp välja jõuab. See keele tihedus, samas otse lummav voogamine ja lausete lopsakus koos rohkete põigetega prantsuse ja ka maailmakirjanduse tuntumate nimede poole, kohati detailsed kunstikirjeldused, vahelduvad meeleolud masendavast tuimusest ülima kirglikkuseni, novellidesse kontsentreeritud sugugi mitte nii pisikesed elud olid tõenäoliselt tõlkijale üsna keerulised, aga lugeja saab loetust naudingu.

„... ma ei teadnud, et kirjutamine on Aafrikast veel tumedam, väljakutsuvam ja petlikum kontinent ning kirjanik maadeuurijast veel eksimisaltim; ja kuigi tema uurib düünide ja metsade asemel mälu ja selle raamatukogusid ning võib tagasi tulla sõnades kümmeldes, nagu mõni teine kümbleb kullas, või surra vaesemana kui iial sellesse surra" oli igatahes alternatiiv, mida pakuti ka temale, kirjutajale.“ Nii kirjutab Michon oma romaani alguses sellest teest, mis tal ees seisis, et külapoisikesest saada kirjanikuks.

„Pisikesed elud“ osutas alguses mulle vastupanu, aga mida edasi ma lugemisega jõudsin, seda paeluvamaks romaan muutus, justkui oleks keegi mind salapärasesse sõnadesilmusesse püüdnud või mu ees oma mälu meenekarbikese avanud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

MÄRKUSED:
Loe katkendit Pierre Michoni „Pisikestest eludest“ (raamatu lühitutvustust ja algust).

Soovitan lugeda ka Dominique Viart'i artiklit „Prantsuse nüüdisromaani muundumised“ Katre Talviste tõlkes (Vikerkaar nr 7-8/2007), mis sisaldab arvamusi lapsepõlve kajastamisest prantsuse kirjanduses ja ning sellest, kuidas Michon oma esikromaaniga pani aluse biograafilistele fiktsioonidele prantsuse kirjanduses. Viart kirjutab muu hulgas, et „Pisikestes eludes“ (Vies minuscules, 1984) ei uuri Pierre Michon lihtsalt oma genealoogiat. „Mõningad neist eludest, millest ta kõneleb, on tema perekonna omad. Teised mitte. Vahetu ümbruse „pisikeste” inimeste külge põimib jutustus teisi nimesid, teisi kujusid, mis on kultuuriliselt tähendusrikkamad. Rohkete kirjandus- ja kunstiviidete seas, millest raamat kubiseb, torkavad silma Rimbaud’ ja Faulkneri nimi. Ning autori hilisemasse loomingusse sugenevad elulookäsitlus „Rimbaud noorem” (Rimbaud le fils, 1991) ning mitmed viited Faulknerile „Kolmes autoris” (Trois auteurs, 1997) ja „Kuninga kehas” (Corps du roi, 2002). Nähtus, mis siin väljendub, on hästi tuntud: see on seesama, mis pani Victor Hugo ütlema, et ta tahab olla „kas Chateaubriand või üldse mitte midagi”, ning mis tal sealt edasi võimaldas tõepoolest saada Victor Hugoks. Kirjanik mõistab, et tahab uurida kuju, kes temas elab ja teda elustab, ning nõnda hakkab ta viljelema seda, mida mina nimetan biograafiliseks fiktsiooniks." Viart nendib, et „Pisikestest eludest” alates on see kirjandusvorm õitsele löönud ning Gérard Macé, „Eelmiste elude” (Vies an­térieures, 1991) autor, on tema edu teine suur alusepanija.

28.9.15

Beloussova-Protopopov - võluvad ja võidukad

Vaatasin eile paari päeva vanust videot maailma kunagiste parimate iluuisutajate Ljudmila  Beloussova ja Oleg Protopopovi esinemisega USA-s Harvardi ülikooli tudengite organiseeritud "Õhtul meistritega". Beloussova on praegu 79aastane ja Protopopov 83aastane. Neid on endiselt hea vaadata. Kavatsesin sellest kirjutada ja nüüd teengi seda, kuigi Hundi ulg oma blogis minust ette jõudis.


Beloussova-Protopopov olid ja on iluuisutamise legendid. 1964. ja 1968. a olümpiavõitjad. Paljude muude auhindade omanikud, väga loomingulised iluuisutajad, mitmete iluuisutamise figuuride esmaesitajad.

1979. a võeti neilt ära NSV Liidu meistersportlase nimetused, ka ei näidatud neid enam televisioonis ega kajastatud mujal. Neid nimetati kodumaa reeturiteks.

Beloussova ja Protopopov olid hakanud paaris sõitma 1954. a, abiellunud 1957. a. Septembris 1979 olid nad Leningradi jääballetiga külalisetendustel Šveitsis ja palusid seal poliitilist varjupaika. 1995. a said nad Šveitsi kodakondsuse. Grindelwald Šveitsis on jäänud nende talvekoduks, suved veedavad nad USAs Lake Placidis.

Panen siia ka video Beloussova-Protopopovi ühest 1968. a esinemisest:


Mäletan, kuidas noorena vaatasin nende imekaunist jääl libisemist. Meie peres veel telekat polnud, naabrite oma oli üsna väikese ekraaniga ja kesise pildikvaliteediga, muidugi must-valge, õigupoolest pigem hall. Aga see, mis jääl toimus, oli lummav. Ja komistamist ma neile tõepoolest ei soovinud...

27.9.15

Liiga agarad võhivõõrad hõimlased


Kuigi tean, et eestlased on tublid koduloo- ja suguvõsauurijad, ei kuulu ma ise nende alade entusiastide hulka. Oma suguvõsast tean nii palju, kui (lähi)sugulastega seoses vajalikuks olen pidanud, mis teeb kokku üsna mitu põlvkonda. Sellega olengi piirdunud.

Hiljuti sain teada, et mul (nagu vist igal eestlasel) on rohkesti hõimlasi. Selgus see siis, kui leidsin guugeldades, et Genis on mu vanemate andmed, mida ma ise sinna pannud ei ole. Genis tegutsemine ei ole mind köitnud.

Aga mis nii isa kui ka ema andmetesse puutub, siis oleks nende profiilide haldajate (mulle täiesti tundmatute isikute) poolt vähemasti kena olnud nende avalikuks väljapanekuks luba küsida (või, kui minu olemasolust midagi ei teata, need välja panemata jätta). Eriti kehtib see mu ema puhul, kelle surmast ei ole möödunud 30 aastat.

Selleks kohustanuks neid mulle võhivõõraid haldajaid ka Eesti isikuandmete kaitse seaduse § 13. Isikuandmete töötlemine pärast andmesubjekti surma, mis sätestab:

 (1) Pärast andmesubjekti surma on andmesubjekti isikuandmete töötlemine lubatud andmesubjekti abikaasa, vanema, vanavanema, lapse, lapselapse, venna või õe kirjalikul nõusolekul, välja arvatud juhul, kui isikuandmete töötlemiseks nõusolekut ei ole vaja, või juhul, kui andmesubjekti surmast on möödunud 30 aastat.

Genist võib, nagu olen teisteltki kuulnud, oma vanemate, lähisugulaste ja isegi laste kohta mõnigi kord üht-teist ootamatut leida. Minu tädi puhul oli märgitud, et surma-aasta teadmata, aga ta ei ole surnud, vaid elab oma rõõmsameelset elu. Usinad haldajad lihtsalt on välja pannud teavet, mida nad tegelikult ei oma, kuid arvavad teadvat. Näiteks leidis üks naisterahvas, et tema laps on Genis kirjas mitte tema lapsena, vaid tema endise mehe (kes on lapse isa) praeguse abikaasa lapsena. Üks teine pere aga on pahane, et nende vanavanaema kunagi maha jätnud ja hiljem lahutatud abikaasa suguvõsa nüüd nende andmeid haldab.

Eelnevaga ei taha ma halvustada nende suguvõsauurijate tegevust, kes seda tõesti südamega teevad. Küll aga tasuks enne mõtelda, kas ja kellele niisugune andmestiku sisestamine meelehärmi võib tekitada. Ja oma vanemate andmeid tahaksin ma ikka ise hallata.

Minu foto.

23.9.15

Sügise alguseks

Sügis uduilmadega, sõbrad naerusilmadega, järjest pimedamad ööd, pilve taga tähevööd, kõik on nõnda nagu ikka, talve ootame nüüd pikka, võta õun ja söö see ära, vastu pead siis ilmakäras. :)

Moblafoto, sept 2015.
970.

17.9.15

"Eilne maailm. Eurooplase mälestused"


Seda raamatut lugesin juba mõni aeg tagasi, aga et olin siis järjepanu lugenud  palju Esimese maailmasõja teemalisi kirjandusteoseid ja teaduslikumaid käsitlusi, tundsin sõjateema suhtes teatud mürgitust. Nii on ka Stefan Zweigi mälestustest blogisse kirjutamine viibinud.

Esmakordselt lugesin austria kirjaniku Stefan Zweigi (1881-1942) loomingut 1957. a paiku, sest just siis ilmus  alles alustavas ""Loomingu" raamatukogu" sarjas kaheksanda õhukese vihikuna tema "Malenovell", mis mulle kurva ja rõhuva mulje jättis. Tollal öeldi, et see olevat Zweigi viimne teos, mille ta läkitas oma kirjastajale vaid paar päeva enne enesetappu.

Samasugust kurbust ja rõhuvust on tema meenutustes "Eilne maailm. Eurooplase mälestused", mis algavad n-ö kuldsest ajast, mis kandis endas rõõmsamaid noote enne Esimest maailmasõda, ja kajastavad seejärel Euroopa muutumist, ühest sõjast teiseni kandumist, kodust lahkumise sundi jpm. Omamoodi väga aktuaalne teos tänapäevalgi, kuigi ilu- ja edumeelne autor üsna Teise maailmasõja alguses paguluses Brasiilias koos oma naisega elust loobus, ja kuigi oleme nüüd üsna pikalt - vähemasti meie siin - rahuajal elanud.

Nüüd on tavaks saanud nimetada Stefan Zweigi "Eilset maailma" tema viimaseks teoseks. See ilmus pärast autori surma 1944. aastal, eesti keeles aga esmakordselt 1988. a Jaan Krossi tõlkes. Siinne kaanepilt on kirjastuse Hea Lugu 2013. a väljaandelt.

Zweigi eurooplase mälestusi soovitan lugeda eeskätt neil, kes arvavad, et maailmas toimuvad muudatused meid ei puuduta. Puudutavad küll, puudutavad iga inimest ja mõnikord õige valusalt. Tänane maailm võib muutuda eilseks kiireminigi kui oodata oskame.

Aga mis ma ikka pikalt arutlen. Lisan siia vaid mõned väljakirjutused raamatu alguspoolelt. Keda teema huvitab, avastab need peenekoelised laia tunneteskaalaga mälestused kindlasti ise või ongi juba avastanud.

"... austerlasena, juudina, kirjanikuna, humanistina ja patsifistina on mul tulnud seista iga kord nimelt seal, kus need altmaatõuked olid kõige ägedamad."

"Iial pole inimkond tervikuna toiminud kuratlikumalt ega saavutanud jumalikumat kui meie eluajal."

"Juudi tõeliseks ihaks, ta immanentseks paleuseks on ülespääs vaimsesse sfääri, kõrgemasse kultuurikihti."

"... mida muud tähendabki kultuur kui elu jämedalt mateerialt tema peenima, õrnima, subtiilseima väljameelitamist kunsti ja armastuse abil?"

"... läbilõikeviinlase esimene hommikune pilk ajalehte ei otsinud parlamendivaidlusi ega maailmas juhtunut, vaid teatrirepertuaari, sest teatril oli siin avalikus elus muudele linnadele vaevalt mõistetav tähtsus."

"Alati julgustab üksik noor inimene, kes mis tahes alal esimese hooga saavutab seni saavutamatu, palja oma edufaktiga kogu noorust enese ümber ja selja taga."

"Olen jäänud kõigi sportlike kiirus- ja osavusrekordite suhtes vankumatult Pärsia šahhi seisukohale, kes siis, kui teda kutsuti võiduajamisi jälgima, ütles: „Milleks? Ma ju tean, et üks hobune jookseb kiiremini kui teine. Milline nimelt, on mulle ükskõik.“ "

"... ainult see, kes on varakult laia hingelist tiivalööki õppinud, suudab hiljem hõlmata tervet maailma."

"Tõotasin talle, et helistan, kindlas otsuses tõotust mitte täita. Sest mida enam ma kedagi armastan, seda enam austan ta aega."

"Sel tunnil olin näinud avatuna kõige suure kunsti, jah, õigupoolest iga maapealse saavutuse igavest saladust: keskendust, kõigi jõudude ja meelte kokkuvõttu, iga kunstniku endast- ja maailmast-ära-olekut. Olin õppinud midagi kogu eluks."

"Kui kõveriti ja mõttetult meie tee näibki me soovidest hälbivat, ikka viib ta meid viimaks meie nähtamatule sihile."

"Kirjandus on oivaline elukutse, sest seal on ruttamine tarbetu. Aasta varem või hiljem ei tähenda tõelise raamatu puhul midagi."

"Kõnelesime "Jean-Christophe’ist". Rolland seletas, et ta oli püüdnud täita sellega kolmekordset kohust, väljendada oma tänu muusika vastu, oma usutunnistust Euroopa ühtsuse suhtes, ning ühtlasi kutsuda rahvaid üles mõistusele tulema. Meil tulevat nüüd kõigil tegutseda, igaühel omast lähtekohast, omal maal, omas keeles. Olevat aeg muutuda valvsaks ja aina valvsamaks. Vaenu poole tunglevad jõud olevat loomuldasa vehementsemad ja agressiivsemad kui lepituse jõud, ka seisvat nende taga materiaalsed huvid, mis olevat meie omadega võrreldes põhimõtteliselt hoolimatumad. Mõistmatus olevat silmanähtavalt tegutsemas ja võitlus selle vastu olevat tähtsamgi kui meie kunst."

12.9.15

"Pühad ja müstilised sümbolid"


"Pühad ja müstilised sümbolid.
Rahvad, usundid, müsteeriumid"

Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja ja Marju Algvere.
Kirjastus Varrak, 2015.

Mõni aeg tagasi tegi kirjastus Varrak raamatublogijatele pakkumise valida kataloogist igas kuus ilmuvatest raamatutest midagi lugemiseks ja blogis kirjutamiseks. Hea lugemisvara vastu pole mul midagi, ka ei ole valik pealesunnitud ja lähtub mu enese huvist, sestap meeldis mulle see pakkumine, mida olen nüüd kaks korda kasutanud. Juulis valisin tutvumiseks raamatu Leonardo da Vincist.

Septembris huvitusin raamatust "Pühad ja müstilised sümbolid". Sellepärast, et mõni aasta tagasi toimetasin ühele teisele kirjastusele üsna mahukat raamatut usunditest ja pidin sellega seoses läbi uurima päris palju usundeid ja sümboleid selgitavaid köiteid. Nii huvitasidki mind Varraku sümbolitekogu puhul lisaks sisule ka kajastatavate sümbolite valiku ja rühmitamise põhimõtted.

Usundeid käsitlevad raamatud on enamasti kaalukad nii sisult kui ka mahult, sümbolite käsitlused seevastu pildirohkemad ja teksti poolest märksa lakoonilisemad. Varrakus väljaantu püüab ühendada mõlemat - usunditeraamatute sisukust ja mahtu ning sümboliraamatute pildirohkust ja üsna napisõnalist ütlemist. Tulemus on hea.

Kohe esimesest pilgust hakkab silma, et "Pühad ja müstilised sümbolid" on mitte ainult väga paks, vaid ka väga kaunis raamat, kullakarva ja ehitud nagu mõni uhke aaretelaegas. Aardeid see ju sisaldabki, sest eks ole aegade jooksul väljakujunenud sümbolid rahvastele suur varandus. Formaadilt on köide ebatavaline, aga seegi on põhjendatud, sest 792 raamatulehekülge sisaldavad 770 illustratsiooni, mis niimoodi hästi mõjule pääsevad. Selge suure kirjaga ja värviliste lehekülgedega.

Otsisin internetist üles raamatu originaali, et näha, kas juba 1995 a Suurbritannias ilmunud väljaanne on sama kaunis. Selgus, et esialgu laskis kuulus kirjastus Thames & Hudson Ltd välja sarja "Sacred Symbols" kümme õhukest raamatut: "Vana-Egiptus", "Keldid", "Ameerika põlisrahvad", "Maajad", "Budism", "Taoism", "Kristlus", "Mandala", "Püha seksuaalsus", "Taro". Et see ettevõtmine menukaks kujunes, otsustati 2009. a panna kõik seniavaldatu kokku ja nii sündiski mahult kopsakas  ja kujunduse poolest ilus raamat, mis nüüd on eesti keeldegi jõudnud. Eelnev on ka vastuseks küsimusele valikuprintsiipidest ja loetleb raamatu sisu.

Tõrvatilku selles imelises meepotis justkui polnudki. Paar-kolm väiksemat õigekirjaviga ei muutnud mõtet ega häirinud lugemist. Küll tundsin mõnel juhul puudust tõlkija või toimetaja kommentaarist, mis täpsemini selgitanuks, millega tegu on.

Kui eestikeelses väljaandes jääb lk 83 silma eestlase jaoks üsna pentsik sõnapaar "persen päts", ajab see esmahetkel naerma, siis hakkad mõtlema, mis asi see on - konteksti järgi vist mingi Vana-Egiptuse leib. Aga miks sel pätsil ja sellega koos nimetatud shens pätsil niisugused nimed on ja mille poolest need erilised on? Kas näiteks shens pätsi nimetus seostub veidi eespool jutuks olnud shen'i ringiga ja leib on sel juhul ringikujuline. Või väljendub nimetuses leiva liik või otstarve.  Ka ei teadnud ma kohe paugupealt teksti lugedes, mis on "Mabinogion" ja mõnda asja veel. Sain guugeldades küll uusi teadmisi, aga jäin ikka arvamusele, et mõni selgitav märkus olnuks vajalik, kuigi tegemist pole niivõrd teadusliku, kuivõrd üldhariva ja meelelahutusliku väljaandega. Sest isegi tänapäeval ei pruugi igal raamatulugejal või -uudistajal arvutit lähedal olla.

Tõlge on ilmselt olnud tõlkijatele keeruline ristsõnamõistatus, millega nad on hästi hakkama saanud. Juba üksnes indiaanihõimude nimetustele eestikeelsete vastete leidmine on ju raske. Nii ongi enamik indiaanihõimude nimetustest eestistatud, kuid kõik siiski mitte. Eesti tuntumaid indiaaniuurijaid Omar Volmer on oma teostes ja tõlgetes juba ammu pawnee'de asemel poniide tarvitanud. Nez percé'dele pole tal täpset lühidat eestikeelset vastet olnud, kuid ta on neid ka sahaptiniteks nimetanud. Keerukas on eestikeelset vastet leida diegueño hõimudele.

Aga üldmulje kaalub väikesed virisemised väga suuresti üles. Uurida ja vaadata on selles raamatus palju ning kindlasti on "Pühad ja müstilised sümbolid" raamatusõpradele meelepärane ja vaimustav kingitus.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

7.9.15

Ülelend Tallinnast

Kui neil fotodel ei oleks sõjalennukeid, ütleksin, et väga ilusad pildid. Vägevad fotod Tallinnast. Eriti meeldib mulle see Õismäe oma.


Aga sõjalennukid, ükskõik mis riigi omad, olgu kaitse- või ründeotstarbelised, tekitavad minus alati kõhedust. Pole parata, olen üles kasvanud Tšehhovi kuulsa lause mõjusfääris, et kui esimeses vaatuses on püss seinal, tuleb sellest viimase vaatuse lõpus pauk.


Need 5. septembri 2015 fotod kannavad U.S.Air Force veebilehel pealkirja "F-22s in Europe", sealt saab neid ka märksa suuremalt vaadata. Tallinn ja lennukid on näha hämmastava detailitäpsusega.
http://www.usafe.af.mil/photos/mediagallery.asp?galleryID=1181

1.9.15

Üks uinumine


Augusti lõpp viis ära minu kõiksekõigema lemmikfilmi stsenaristi.

Filmist ja selle aluseks olnud teadus- ja arstitööd kokkuvõtvast mahukast raamatust, mis mõlemad "Ärkamiste" ("Awakenings") nime kannavad, olen siin blogis varem kirjutanud. Ka jälgisin küljeveeru blogrolli abil pidevalt ta blogi.

Niisiis, üleeile, 30. augustil 2015 suri 82aastasena maksavähki maailmakuulus neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks. Et ta on haigestunud ja veel eelmisel aastal kombes olnud tervis on lõplikult alt vedamas, sellest kirjutas ta The New York Times'is tänavu veebruaris. See ei olnud nukker kirjutis, vaid omamoodi tänu sisuka elu eest ja lubadus veel elamiseks jäänud aega nautida ja loominguline olla.

Kui lugeda lähedaste ja sõprade järelehüüdeid, siis läks see tal ka korda. Tema vapruse tunnistajaks on ka ta üks viimaseid postitusi 23. augustil oma FB-lehel, Beethoveni "Ood rõõmule":


Nüüdsest alates on ta FB-leht muudetud Oliver Sacksi Fondi omaks ja selle eesmärk on mälestada ja jätkata dr Oliver Sacksi tööd ja vähendada vaimu- ja närvihaigetele osakssaavat häbimärgistamist.

Rohketest mälestuskirjutistest ja järelehüüetest panen siia enda jaoks viite ühes Hispaania kirjandusblogis kirjutatule: In Memoriam: Oliver Sacks, mis sisaldab ülevaadet tema elust ja elutööst, hispaaniakeelset filmivideot (2005) ja rohkesti linke nii inglis- kui ka hispaaniakeelsetele veebikohtadele.

Oliver Sacksi veebileht on siin: http://www.oliversacks.com/ Ka Oliver Sacksi foto siinse postituse juures on pärit sellelt veebilehelt.

30.8.15

Taaskohtumine vanaisa luuletusega


Paar päeva tagasi küsis tuttav, kas ma tean, et viimases Vikerkaares (nr 7-8/2015) on üks mu vanaisa luuletus (lk 41-42) ja paar elulooseika (lk 50-51). Ei teadnud, sest Vikerkaart ma pidevalt ei jälgi. Aga oligi.

Vanaisal oli kirju elu, millest põhiosa tegutses ta ajakirjanikuna. Olen sellest siin blogis mitut puhku kirjutanud. Aga luuletada meeldis talle ka. Eriti tegi ta seda Juhan Lilienbachi toimetatud satiiri- ja pilkeväljaannetes.

Noore mehena pakkusid talle huvi 1905. aasta revolutsiooni aegsed ja järgsed meeleolud (mida Vikerkaare see number käsitlebki).  See oli ta elus ka kõige luulerohkem periood, millest paraku tema pseudonüümide ja avaldamiskohtade rohkuse tõttu väga vähe säilinud on.

Aare Pilve koostatud luulebuketis Vikerkaares on vanaisa luuletus "Torm möllab" (kirjutatud J. Vermontuse varjunime all). Seda luuletust teadsin juba oma lapsepõlvest, sest see oli 1951. a ilmunud ühes kogumikus. Pilv pole luuletust aga sellest kogumikust võtnud, tema allikaks on olnud "Mõtted. Esimine raamat." J. Lilienbachi toimetusel. Tallinn: Mõte, 1909. Ja luuletuse sõnapruuk ei ole kohendatud veatusse kirjakeelde, nagu oli 1951. a väljaandes (pilt kõrval), vaid nõnda nagu originaalis, kus "rõõmu" kirjutatakse armsaste "rõemu" ja "peame" "piame".

Pilve leitud eluloofaktikesed on mulle ka teada, kuid tema kasutatud Eesti biograafilises andmebaasis ISIK on need napid ja natuke ebatäpsed. Näiteks surma-aasta osas.

Aga üldiselt oli taaskohtumine vanaisa luuletusega tore.

* * *
Veel on vanaisa luuletusi uuemal ajal ilmunud paar-kolm. Näiteks üks Juhan Peegli koostatud, redigeeritud ja kommenteeritud  raamatukeses "Saksad surevad, mõisad põlevad. Valimik satiiri ja huumorit töölisajakirjandusest 1905-1917". "Loomingu" Raamatukogu nr 26 (86) / 1959. See on neljarealine luuletuseke "Väljakohus" Vermontuse nime all. Luuletus on aja jooksul muutunud rahvasuus ränneldes paljudele tuttavaks.


Teine, mille vanaisa kirjutas pärast mu õe surma 1941. a, on olnud hoiul mu kodus ja ilmus trükis esmakordselt ajakirjas Tiiu minu artikli juures paar aastat tagasi (Tiiu mai/2013: 26–27), veidi varem panin selle ka siia blogisse:
http://iltaka.blogspot.com/2008/05/ksik-kalmukngas-siberis.html

Veel on mu blogis vanaisast järgmised kirjutised (on ka tema fotod):
http://iltaka.blogspot.com/2014/12/ohtu-vanaisaga.html
http://iltaka.blogspot.com/2015/01/tallinna-teataja-algusaastad-ehk-kabi.html
http://iltaka.blogspot.com/2015/01/eesti-ajakirjanike-esimene-kongress.html
Related Posts with Thumbnails