18.12.14

Poiste kool

Hästi ammu, 1973. a kirjutasin tollasele ajalehele Noorte Hääl alloleva loo. Täna on selle loo ühel tegelasel sünnipäev. Palju õnne!

Poiste kool

Maailm, kus nad elavad, on praktiliselt mõõtmatu, alates kuskilt tegelikust elust ning lõppedes fantaasiaküllaste tagamaadega.
Olen neid Mustamäel majaesisel tihtipeale vaadanud. Ikka kuidas suuremad väiksemaid utsitavad ja õpetavad ning enamasti paha peale minna ei lase. Endalgi poeg seal hulgas. Tuleb siis see väike liivahunnik (sest tegijal juhtub mõndagi) õhtul tuppa ja ütleb: “Aga mina sain täna Gustaviga (Alariga, Mardiga jne) tuttavaks. Ta õpetas mind palli hästi jalaga lööma (või näitas oma mänguautot või viskas liiva kaela või käis täna isaga Pirital)” kuidas just parajasti…
Mängivad näiteks suured poisid noamängu, kus maapinnale joonistatud ringist enesele “ruumi lõigatakse”. Pisemad tahavad ka.  Aga mis parata, nemad pole veel nö taskunoaealiseks saanud. Lapse kätte nuga ei anta. Puupulk kõlbab küll. Antaksegi siis neile puukilluke pihku, kohendatakse nende joonistatud rõngas ümarikumaks ja “noamäng” läheb lahti. See on üks tund poiste koolist.
Või siis jälle niimoodi:
“Kuhu sa lähed?”
“Vanaema andis mahlaraha.”
“Me tuleme ka…”
Käivad vandersellid kaupluses. See ju siin Mustamäel käepärases kauguses. Tulevad tagasi, mahlamärjad suud herilasi meelitamas. Siis meenub suuremale:
“Sa ei öelnudki aitäh!”
Ja väiksem vudib poe poole tagasi…
Või jalgpallitreening. Kuidas lüüa põlvega, peaga…
“Sina oled veel liiga väike, sina peaga veel ei saa.”
“Nii suur poiss peaks ikka jalgpalli oskama.”
“Aga sina kõlbad juba väravavahiks.” See on kõige väärtuslikum tunnustus.

Nii see poiste kool tegutseb. Asjalikult, omaenese tarkusest, mida ikka suuremalt väiksemale jagatakse. Mõnikord, kui riiuks läheb, antakse võmme ka. Aga viimastega on nii, et kui need riburada pidi kasvult eelviimaselt kõige väiksema pihta jõuavad, tuleb kõige vanem appi:
“Ära löö vähemaid!”
Jälle kord positiivne kogemus.
Kui kiiresti levib sõimusõna? Tuleb näiteks pesamuna tuppa ja kasutab peres seni ütlemata väljendit.
“Kuskohast sa seda kuulsid?”
“Arvo ütles.”
“See on rumal sõna. Niimoodi ei räägita.”
“Aga Arvo isa vist räägib nii, kust ta muidu kuulis?”
Pole parata. Tuleb vaid vaikselt selgitada, milles viga, või jutt kogunisti mujale viia, ehk unustab. Unustabki. Järgmise korrani.
See on negatiivne kogemus. Lapsed on nagu peeglid, millest ümberkaudsete elu paistab. Iseäranis terased on poiste silmad ja kõrvad. Ega asjata ütle inglise lastelaul, mis “Kirju-mirju” vahendusel meiegi mudilastel suus, nõnda:
“Millest küll tehtud on väikesed poisid?
Millest küll tehtud on väikesed poisid?
Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast,
Vaat millest tehtud on väikesed poisid.”
Uus ja huvitav pannakse kohe tallele.
“Ema, mis auto see on?”
“Žiguli.”
Aga see? Oi-oi, vaata kui punane ja laiade ratastega!”
“Ma ei tea…”
“Kuidas sa ei tea? Nii suur, ja ei tea? Sina kohe ei jaga seda asja.”
Ja see “kõikejagaja” on alles, noh, ütleme, et nelja- ja pooleaastane. Kraanad olid tema jaoks kaelkirjakud juba siis, kui vanust vaid kaheks aastaks sättis, kolme ja pooleselt arvas ta heaks joonistada “laevat” ja “elikopter” ja veel palju muid asju, sest tehnikameel on ühel poisil vist küll kaasa sündinud.
Toapõrandal ujutas ta laevu ning liivakastis tegi liivalumesadu. Sest miks ei võiks suvel lund sadada?

Üleüldse elavad väikesed poisid ühel suurel Miksi- ja Mismaal.
Mis on ülehomse järel, kas eile või?
Millal päike magab?
Miks roosil on okkad?
Mis aeg on? Miks aega üles kirjutatakse? Kas Ajakirjandusmajas on ajakirjandajad?
Kas supelpääste päästab siis, kui ujud, ja vetelpääste siis, kui juba vee all oled?
Miksi- ja Mismaa poiste koolis kõigile küsimustele vastust ei saa. Siis peavad vastama täiskasvanud. Nii, et kõik selge ja arusaadav on. Siis sünnivad autoriteedid. Algul nõnda:
“Minu isa on kõige pikem” ja “Minu ema on kõige ilusam”, siis aga juba ka nii:
“Küll see poiss jookseb kiiresti” või “Tema on hästi tark”.

Maailm laieneb. Laieneb alates sellest ajast, mil need väiksed poisid mehesammuga ning liivaämbriga oma silmaga maailma “avastama” lähevad.


© Linda Järve. “Noorte Hääl” 14. juulil 1973.

Miski ei muutu, poiste koolid tegutsevad ikka - selle postituse avapildil on inglise kunstniku William E. Rochforti maal "Poisid" (2007).

2 comments:

  1. Armas lugu! Paraku tänapäeva poiste maailm on hoopis teistsugune..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Ritsik! Praegune maailm on vist karmim.

      Delete

Related Posts with Thumbnails