18/12/2014

Hommikune ebameeldiv üllatus: minu vana pabernukk on kogu oma garderoobiga piparkookideks saanud ja näitusele jõudnud

Vaatasin hommikul juhuslikult Postimehest PiparkoogiMaania 2014. a näituse "Mänguasjamuuseum" avamisel eile pildistatud galeriid ja selle 31. foto oli mulle kohemaid väga tuttav. Minu pabernukule väga sarnane piparkooginukk vaatas vastu, Maimu oli nimeks pandud. Ja tema 1954. aasta riietus on täpipealt mu blogist pärit, isegi blogipilt all olemas. Üllatus missugune! Aga ebameeldiv...

See siin on 31. foto PM galeriist (fotograaf Toomas Tatar):


See on 1954. a pool sellel fotol olevatest piparkookidest:


Ja see on pilt minu blogist (postitus "Mida ma täna selga panen... 1.", 8. juulil 2011):


Joonistasime neid kleite emaga kahasse tõesti umbkaudu 1954. a: väike nukk, kelle nimi ei olnud Maimu, ja mõned riided on ema joonistatud, enamik riietest minu "looming". Need on mul praegugi alles, kenasti ära pandud vanasse kommikarpi - kodus kapi all, mitte mänguasja- või muus muuseumis.

Piparkoogiglasuuri võis nende järgi küll päris raske teha olla, aga küpsetaja on tubli olnud.

Küll oleks mulle meeldinud, kui ta (ma ei tea veel, kes) ka mulle oleks maininud, et neid piparkoogistada tahab. Ma pole veel surnud ja blogis on mu kontaktandmed ju täitsa olemas. Ka on blogis palve: "Palun minu tekste ja fotosid sellest blogist luba küsimata mitte kasutada või avaldada."

Nägin neid mulle armsaid kleidikesi ja pabernukku nüüd pildil piparkookidena päris juhuslikult, võib-olla polekski näinud, võib-olla oleks parem sellest üldse mitte teada, kuigi iseenesest nagu peaks olema ju vahva, et mu ema ja minu kunagised "kunstitööd" piparkoogimeistri suurde kunsti jõudnud on.

Lähen neid arvatavasti juba lähiajal PiparkoogiMaania näitusele vaatama. Võib-olla on seal viide blogile ja joonistajatele täiesti olemas (ajalehefoto järgi ma seda praegu ei tea).

Võib-olla tuleb sellele postitusele veel ka järg.

EDIT 22. dets 2014: Näitusele pole ma veel tahtnud minna, kuid Postimehe foto alt ja FB-st sain teada, et neid piparkoogikunstnikke on kaks: Sirje Kadalipp ja Piret Paat, mõlemad aastaid töötanud professionaalsed kunstnikud.  Viidet blogile, blogipildile või nuku ja nukuriiete (1954) tegelikele joonistajatele ei ole.

Lisan siia ka pildikese Piret Paadi FB-leheküljelt:


EDIT 23. dets 2014:  Pärast nimede avalikustamist täiendas Piret Paat oma FB-postitust minu nimega ja järgmiste ridadega:

Ka saatis ta mulle vabanduse. Kingituse saamise "aust ja rõõmust" ma siiski loobun.

Selle postituse kommentaarides on muu hulgas PP vabandus ja Sirje Kadalipu selgitus koos minu vastusega.

Teema lõpetuseks panen siia read ühest mulle tulnud kirjast: "Minu arvates on see väga solvav, kui kelleltki varastatakse tema isiklikke asju või mälestusi. Eriti tundlikeks kohtadeks ongi inimesel tema perekond ja lapsepõlv. Ja luba küsimata seda teha - ei leiagi sõnu, mida selle kohta öelda..."

EDIT 29. dets 2014: Et asi oleks arusaadavam, lisasin postituse pealkirja sõna "ebameeldiv" (eelkõige lugejate jaoks, kes teksti läbi tõlke loevad).

12 comments:

  1. Tõepoolest on kokkulangevus täiesti ilmne! Kurb kui inimesed ei viitsi lihtsat luba küsida. Loodetavasti on näitusel siiski viide blogile olemas (ja kui enne ei olnud, siis peale seda blogipostitust ehk saab olema).

    ReplyDelete
  2. Nojah, blogist pätsatud ja pätsiks tehtud.

    ReplyDelete
  3. Wikipediast: "Plagiaat (ladina keeles plagiarus "inimeseröövija, orjakaupmees") ehk loomevargus on võõra teose või selle osade avaldamine omadena.[1] Plagiaadiks nimetatakse ka kirjaniku teose trükis avaldamist ilma tema nõusolekuta.[1]
    Mistahes teost saab pidada plagiaadiks vaid juhul kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks: esineb äratuntav sarnasus antud teose ja mõne varasema teose vahel. Teiseks: teoste vahel esinevat sarnasust ei ole võimalik seletada juhusega. Kolmandaks: teose autor ei ole viitamisega, tänusõnadega või muul viisil tunnistanud varasema teose kasutamist."

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah ma tean, mis on plagiaat, aga ma ei tea, kas antud juhul on olemas kõik plagiaadi kolm tingimust. Minu postitus on tehtud ajalehefoto alusel, oma silmaga ei ole ma veel näitust näinud. Võib-olla on seal viitamisega, tänusõnadega vm kõik korras. Tahaksin loota.

      Delete
  4. Kas ei ole seal vasakul alumises nurgas ka originaalpilt ja tekst. Loodetavasti on kõik kenasti kirjas. Aga isegi kui on kirjas, siis oleks olnud viisakas või sõbralik proovida kasvõi blogi kaudu teada anda, mis kavas on. Vähemalt mina mõtlen nii :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Killuke! Jah, originaal(blogi)pilt paistab küll ja eks ma varsti näen, mis seal kirjas on. Eeldatavasti kunstniku nimi.

      Delete
  5. Kas piparkoogikunstnik või korraldajad nüüd vähemalt vabandanud on?

    ReplyDelete
  6. Täiendasin seda postitust kunstnike nimedega: Sirje Kadalipp ja Piret Paat. Viidet blogile, blogipildile või nuku ja nukuriiete (1954) tegelikele joonistajatele ei ole.

    ReplyDelete
  7. Piret Paat kirjutas mulle eile õhtul pärast nimede avalikustamist FB-s. Ta ütles: "Lugesin hetk tagasi Teie postitust Piparkoogimaania Maimust. Helistasin just ka Sirje Kadalippule, kes FB-d ei kasuta ja Sirje lubas selgitada kogu lugu Teie blogis. Vabandan tekkinud olukorra pärast!"

    ReplyDelete
  8. Piparkoogimaani-tere!
    Elu on täis imelisi juhuseid või hetki, mida juhusteks peame. Tundub, et käes on jälle üks selline eriline hetk.
    Oleme Piret Paat`iga piparkoogimaanid juba päris mitmeid aastaid. Selle aasta Piparkoogimaania teema „Mänguasjamuuseum“ oli jälle nii inspireeriv, et vaatamata töiselt kiirele ajale, ei raatsinud me üritusest kõrvale jääda. Ideed otsides meenus mulle lapsepõlve lemmikharrastus – koos õdedega veetsime päevi pabernukke ja nende riideid joonistades. Lõpuks saavutasime juba sellise taseme, et nukkudele sai riiete külge joonistatud isegi jalgrattad ja hobused. Mul ei ole kahjuks alles ühtki endatehtud pabernukku. Trükkisin Googlisse sõna „pabernukk „ ja minu üllatuseks avanes seal rikkalik galerii väga erinevate variantidega. Enamus muidugi trükitud variandid. Minu südame võitis aga üks armas omatehtud pabernukk, millel oli kaasas äratuntavalt 50-ndate aastate garderoob. Imetlesin seda, kuidas nii nappide joontega oli ajastu moodi tabatud. Mõtlesin, et huvitav, kes selle nuku teinud võis olla, sest 50-ndate laps peaks täna olema elujõus täiskasvanu. Aga mingit vihjet Googli pildil autori kohta polnud.
    Piret oli pabernuku ideega nõus ning pakkus omaltpoolt välja idee tekitada sild ajastute vahel. Nii saigi kokku lepitud, et mina teostan nuku ning 50-ndate garderoobi ning tema tekitab rõivad aastast 2014. Kuna vihjet polnud, pidime nukule nime ka ise välja mõtlema, huvitav, milline see nimi päriselt oli? Kui Piparkoogimaania korraldaja Mari-Liis Laanemaa mainis, et samas näitusesaalis (tänases Disainigaleriis) avati 1954.a. mänguasjapood, millest ka selle näituse idee välja kasvas, siis tuligi mõte panna nuku alla aastaarv 1954. Ajastu ju klappis.
    Meile oli kohtumine selle pabernukuga väga inspireeriv, minu jaoks on see väike Jõuluime, et nuku autor on lapsepõlvega sel moel uuesti kohtus. Täna saame töö alla lisada ka pabernuku autori nime. Meil oleks suur heameel kinkida oma töö pärast näituse lõppu proua Lindale, kui ta vähegi soovib. Piparkoogi materjal ei ole küll igikestev, aga mingi aja ehk ikka vastu peab. Kutsume kõiki osa saama sellest toredast näitusest, järgmisel aastal toimub juba kümnes Piparkoogimaania!
    Parimate soovidega algavaks Jõuluajaks
    Sirje Kadalipp
    (sisekujundaja-piparkoogimaan)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pr Sirje Kadalipp, Teie selgitus on küll kenasti kirjutatud, kuid natuke vildakas. Kui trükkida Googlisse sõna "pabernukk", siis avaneb tõepoolest rikkalik galerii väga erinevate variantidega. Aga... piisab hiirenoolekese nihutamisest pildile, kui on näha pildi allikas, antud juhul minu blogi aadress iltaka.blogspot.com. Veel ühest klõpsust oleks piisanud, et jõuda blogisse ja näha, kes on pildi (olgu see siis joonistus, foto, illustratsioon vms) teinud ja milline lugu sellega kaasneb. Siis oleks juba loomulik võtta kontakti pildi tegijaga ja küsida luba selle (omatehtud nuku) kasutamiseks.

      Pabernuku idee kasutamine näitusel on muidugi hea, aga algallikale oleks tulnud viidata. Pole oluline, et viitel oleks olnud minu nimi - joonistasime ju ikkagi emaga kahasse, nukk on ema joonistatud ja osa rõivastest ka. Mõned kleidid on minu joonistatud, aga see ei tee mind veel kunstnikuks. Viitel võinuks olla blogi aadress.

      Uuesti kohtumisest oma lapsepõlvega ei saa ma selle juhtumi korral rääkida. Minu lapsepõlv on minuga kaasas, pabernuku originaal koos riietega on mul kodus alles. Teie töö kingiks saamine ei oleks mulle rõõmustav, vaid tuletaks meelde ebameeldivat seika ja ebameeldivat hetke, mis mul selle töö foto ajalehes nägemisel oli. Aga ma ei sooviks ka, et minu (ja mu ema) lapsepõlvejoonistuste järgi tehtud 1954. a piparkoogirõivad kuhugi edasi rändaksid. Kui need pärast näitust süüa kõlbavad, siis oleks kena, kui need hävitatakse söömise teel, kui ei kõlba süüa, siis muul viisil. Nukk ise koos 2014. a kleitidega võiks rahumeeli Teile jääda.

      Delete