23.6.14

Väga hea vaatamine: kirjanikud pildikastis - 1.


Praeguste jahedate jaaniilmadega on üks väga hea vaatamine (või ehk peaks ütlema: kuulamine) ETV2-s kirjandusfestivali HeadRead 2014 vestlused kirjanikega.

Ei meenu, kas oli põhjuseks loomupärane laiskus, pelg täissaalide ees, lähenev sünnipäev või midagi muud, aga ise ma seekord festivalile ei jõudnud. Vestluste kuulamist naudin küll, nagu ka seda võimalust, et need on internetist järelvaadatavad. Telekat pole mul ju 2008. aasta detsembrist saati.

Kaks tükki neist vestlustest on TV-s juba olnud: William Boyd vestles Krista Kaeraga ja Lionel Shriver Johanna Rossiga.

William Boyd 1952) on inglise prosaist ja stsenarist. Eesti keeles on Varrakult ilmunud mitu tema romaani. Huvitavaks teeb teda see, et talle meeldivad kirjanduslikud mängud ja tema väljamõeldud tegelased oleksid nagu päriselt elanud. Tema jutust oli eriti põnev kirjanduslike suhete käsitlus ja avameelsus sellest, kuidas tegelased (näit Nat Tate) kummitavad ja ei taha kirjanikust lahkuda, elades oma elu.

Küsimusele, kuidas eristada head ja halba kirjandust, vastas Boyd vestlussaates, et küsimus on stereotüüpidest:

"Kui oled halb või laisk kirjanik, kommertskirjanik, siis püsid alati stereotüüpide juures. Nii narratiivis kui ka keeles ja tegelaskujudes. Mida tõsisem romaanikirjanik oled, seda vähem stereotüüpsed saavad olla sinu tegelased. Inimesed on imelikud. Küllap on siin kõik minuga nõus.

Proovikiviks on luua tegelane, kes on kompleksne nagu päris inimene, eriti kui kirjutada realistlikku romaani. Minu kui romaanikirjaniku väljakutse, ka pisitegelase loomisel, kes elab vaid paaril leheküljel, on anda sellele tegelasele eristatav isiksus. Isegi kui pole ruumi temast palju rääkida, peab ta elama ja hingama nagu üks mitmetahuline inimene."


Lionel Shriver (1957) on Londonis elav ameerika kirjanik ja kirjanik. Palju tähelepanu on äratanud tema raamat „Me peame rääkima Kevinist“ (e. k Varrak, 2008, tlk Triin Tael). Vestlussaates märkis ta tabavalt, et Ameerika raamatuturul läbilöömiseks tuleb peategelaseks kindlasti panna ameeriklase. Kui peategelane on inglane või eestlane, ei hakka seda Ameerikas keegi lugema, sest - niisugused nad juba on.

Tsitaat temaltki: "Leian, et kui mul on kiusatus muutuda lennukaks, siis on parem kõik naljaks pöörata. On hämmastav kui palju lugeja sulle andeks annab, kui suudad ta naerma ajada."

Shriver luges (ja väga emotsionaalselt) katkendi oma peagi eesti keeles ilmuvast raamatust "Suur vend" - oli näha, et autor kirjutab sellest, mis tal südamel on.

ETV2-s on oodata veel vestlusi John Banville´i, Sjóni, A. S. Byatti ja Antony Beevoriga. Täpsemat teavet saab siit. Ise ootan neist huviga Byatti juttu, sest tema paljukiidetud raamat "Lumm" ei tekitanud minus erilist vastukaja ning päris põnev on näha, kas autor ehk suudab mu arvamust muuta.

Foto: Jaaniaja taevas, 23. juuni 2014.

19.6.14

Vana maal: vaade Tallinnale Nõmmelt 19. sajandi lõpul

FB-s jagati ühe vana maali reprot, mis mus rõõmsa äratundmistuksatuse tekitas. Sada aastat tagasi nägi mulle väga tuttav paik välja niimoodi.


Pikk jutt inglise ja vene keeles oli repro juures ka. Maali autor olevat kunstnik Konstantin Karlsonn (Venemaa, 1854-1939) ja nimetus "Vaade Tallinnale Nõmmelt". (Maal on nii vana, et selle reprodutseerimine peaks nüüd olema vabalt lubatud, seetõttu julgen seda ka blogis jagada.). Selle nimega meest ma aga rohkem internetist ei leidnud, küll oli seal samade aastaarvudega baltisaksa kunstnik Konstantin Karlsson veel mõne tööga esindatud, sealhulgas näiteks üks meremaastik umbkaudu Piritalt.

Veel räägiti selles pikas saatetekstis, et võib-olla on maali kompositsioonis, linnavaate, maastiku ja pilvede kujutamisel lähtutud teise kunstniku, Caspar David Friedrichi (1774-1840) eeskujust romantiliste kirikute ja puudesalude maalimisel. Mulle tundub aga, et loodus andis sellele Karlsonnile või Karlssonile kompositsiooni n-ö otse kandikul kätte. Olen umbes samast kohast nüüdisajal nii mõnegi foto teinud ja ka sada aastat hiljem on kompositsioon ikka üsna samasugune, kuigi tee kulgeb nüüd olematusse või lõpeb liivaluidetes, puud on muutunud, kas vanaks jäänud või uutega asendunud,aga vaade on ikka jääv, kuigi uuemate ehitistega täienenud.

Edasi ütleb saatetekst, et niisugusena väljendab maal inimese kohta looduses, tema usutunnistust ja vaimsust. Loetletakse pildil olevaid kirikuid ja torne (mis suurendatud fragmendina on allpool hästi näha), koos olulisemate andmetega nende kohta. Tuletatakse meelde Tallinna nime muutusi ja tähendusi ning ajalookeerde.


Karlsonni vaadet Tallinnale nimetatakse impressionistlikuks, seda dateeritakse 19. sajandi lõppu. Ning teksti lõpus võrdleb selle autor, kelle nime ma ei tea, kuid kes on arvatavasti mõni vene kunstiteadlane, pildil avanevat linnavaadet 19. sajandi lõpu kujutistega Pariisist, mis nagu Tallinngi on üle elanud suuri tööstuslikke ja ajaloolisi muudatusi.

Nii tekst kui repro jagamine FB-s on osa äriprojektist, mis kutsub reprot tellima. Minust küll tellijat ei saa - kui pilt mul seinal ripuks, tüdineksin sellest vist kiiresti ära. Pealegi võin ma, kuni veel jaksu on, iga kell ronida samale mäenukile, millel kunstnik umbkaudu sada aastat tagasi seisis, ja nautida vaadet Tallinnale selle tänapäevasemal kujul, mis ju endas ometi aegadetagust hõngu peidab.

EDIT: 19. aug 2014. - Leidsin oma pildiarhiivist umbkaudu samast kohast Mustamäe nõlval 2013. a 12. mail tehtud pildi, mis praegusest seisust mingisuguse mulje annab, kuigi mitte nii kauni, kui kunstniku pildil, aga näha on, et puud on oluliselt suuremad, tühermaad täis ehitatud jne. Võrreldes praeguse siluetiga puudub maalilt Aleksander Nevski kirik, mis valmis 1900. a - seega võib arvata, et Karlsonni "Vaade Tallinnale Nõmmelt" on maalitud enne 1900. aastat.

17.6.14

Mis kell on jaanipäev?


Pealtkuuldud kõnelus, tegelasteks 6-7aastane poiss akna all ja teise poisi isa rõdul.

P: Kas N tuleb õue?
I: Ta sõitis vanaema juurde puhkama.
P: Aga millal ta tuleb?
I: Jaanipäeva paiku.
P: Mis kell on jaanipäev?

Eks ole maailmas veel palju arusaamatuid asju. Seoses selle aasta jaheda kevadsuvega "avastasin", et olen kümmekond viimast aastat elanud külmemas kliimas kui minust pikemad inimesed. Nimelt näeb akna taha pandud termomeetrilt suuremat kasvu inimene alati kraadi või kahe võrra soojemat ilma kui mina altpoolt vaadates. Mõõdiku ülespanija oli muide pikk inimene.

Aga ega sealt praegu palju vaadata polegi - see ülal moblafotolt paistev +30 on kauge minevik ehk kuu aega tagasi  (19. mail 2014 kl 14.50) vilus varitsenud palavus.

Väike täiendus mõni tund hiljem:  Täna kella kahe ja kolme vahel päeval tuiskas mõned minutid lund, mis küll kohe sulas. Kraadinäit oli +2 (seda siis 17. juunil 2014 kl 14), millest samuti fotoklõps jäi.

15.6.14

Lagunev hiilgus: "Rahva värv" - "Цвет нации" (2014)

Paar päeva tagasi, 12. juunil näidati Venemaal esmakordselt režissöör Leonid Parfjonovi teledokki "Rahva värv" ("Цвет нации"), mis valmis küll juba seitse kuud tagasi, kuid jõudis vaatajateni mitmete takistuste tõttu alles nüüd. See tõsielufilm on juba põhjustanud vaidlusi, kas autor ehk nüüdis-Venemaale liiga ei tee ja seda ajaloolises võrdluses lubamatult nukrast ja halvast küljest ei näita. Samas on tegemist fotograafide, foto- ja ajaloohuviliste tõelise maiuspalaga.


Pildi sisse minek on olnud paljude unistus ja nii mõnegi teose leitmotiiv. Parfjonov läheb oma filmis pildi, täpsemini värvifotode, sisse sõna otseses mõttes. Ta võrdleb fotosid, mida tegi tuntud värvifotopiltnik Sergei Prokudin-Gorski aastatel 1904-1916, praeguste paikade, ehitiste ja inimestega. Sellest piltide võrdlemisest kasvab välja ka maailmanägemise ja suhtumise võrdlus.

Sergei Prokudin-Gorski (1863-1944) on maailma värvifotograafia ajaloos väga tuntud nimi, õigupoolest koos Adolf Miethega üks sellele alusepanijatest.

Tänu pärijatele on läbi ajaloo keerdkäikude säilinud 1900 negatiivi, mida talletab maailma suurim, USA Kongressi Raamatukogu. Tegemist on Prokudin-Gorski fotodega suursarjast, tänaste mõistete kohaselt hiigelprojektist "Vene impeeriumi vaatamisväärsuste kollektsioon", mida autor pildistas 12 aasta jooksul. Kord aastas andis ta projekti käigust aru Vene tsaarile - dokfilmis näeb ka, kuidas tsaaripere ühiselt Prokudin-Gorski fotosid vaatas.

Prokudin-Gorski pildistas lisaks inimestele oma rohketel ekspeditsioonidel ja rongireisidel  paljusid sadu aastaid seisnud kultuurimälestisi Venemaal. Paljud neist lõhuti juba paarkümmend aastat hiljem, praegu pole mõnest jälgegi, mõni on jäänud veehoidla sisse, mõni hävinud tulekahjus.

Kunagisest hiilgusest ja heakorrast, kodumaatundest ja hoolivusest, koguni elumõttest on Venemaal vähe järel, leiab Parfjonov, kõrvutades sada aastat tagasi tehtud fotosid ja praegust elu-olu ning näidates filmikunsti võtete kaudu olnu lagunemist.

Prokudin-Gorski Venemaa, Usbekistani, Gruusia ja muude kantide fotod on ilmekad dokumendid tollest hiilgeajastust, millest päris palju on säilinud ka pildistaja välja antud esimestel Vene värvilistel postkaartidel, millega toona oli moodne eemalviibijate tervitusi saata.

Üks tema kuulsamaid fotosid on aga Lev Tolstoi 80. sünnipäeval Jasnaja Poljanas pildistatud värviline portreefoto (1908). Samuti tuntakse laialdaselt Buhaara emiirist tehtud fotot ning rohkeid talurahva portreid, millest ehk kõige rõõmsavärvilisem ja ilmekam kolme talutüdruku ülesvõte (1909). Ka neist on filmis palju juttu.

Fotograaf ise oli sunnitud pärast 1917. a oktoobrirevolutsiooni Venemaalt lahkuma ning jätkas tegevust Pariisis.

Parfjonovi film on ülevaade sellest, kuidas Venemaale on tekkinud depressiivsed väikelinnad, kuidas kultuur ja ajalugu kasvavad võssa, kuidas kiriku jaoks on olnud õnnelikuks saatuseks saada tornita majaks - hea veel, kui kultuurimajaks, mitte ahervareks...

Kirjanik Boris Akunin soovitas oma blogis kõigile neile televatajatele, kes Venemaal on televisioonis pettunud, pühkida Parfjonovi dokfilmi näitamise ajaks telekas tolmust puhtaks, vaadata ja mõtelda.


Minagi panen vaatamiseks siia YouTube'i video 12. juunil näidatud telefilmist ühes sooja soovitusega seda vaadata, kui te fotograafia ja ajaloo vastu huvi tunnete. Kauaks film YouTube'is näha jääb, pole teada. Igaks juhuks soovitan võimalikult kohe vaadata. Samuti pole teada, kas see kunagi vene keelele lisaks muukeelseid subtiitreid saab.



Sergei Prokudin-Gorski suurprojekti fotosid on internetis palju, enamikku neist saab näha siin.

Postituse fotod: Leonid Parfjonov oma filmis Sergei Prokudin-Gorski foto sees; Sergei Prokudin-Gorski autoportree 1912; Lev Tolstoi portree 1908; talutüdrukud 1909.

10.6.14

Karul ei ole kolmapäeva


Hommiku naeratus - õielehed roosipõõsa all.

Nädala-, kuu- ja tähtpäevad on inimeste lõksud teiste inimeste püüdmiseks. Karul ei ole kolmapäeva.

Lugesin PM-st Urmas Vadi kirjatükki teda jälitavast Juhan Liivist. Selle lõpus on küsimus, kas keegi telliks takso Juhan Liivile. Selmet küsida, kas tal on paika, kuhu selle taksoga sõita.
Jube väljend: kanooniline skisofreenik.

Facebook küsis mitu nädalat igal sisselülitamisel esimese asjana, milline on mu perekonnaseis. Jätsin vastamata. Nüüd küsib juba mitu nädalat, missugused meeskonnad mulle meeldivad. Kõik küsimused ei peagi vastuseid saama, eriti siis, kui ühestki meeskonnast pole sooja ega külma.

Ei ole mõtet kirjutada kirju, mille saamise üle ei rõõmustata.
Vihmapiisk ei mõtle sellele, kuhu ta kukub.

Need siin on pelgalt märksõnad. Märkamise sõnad, sõnad, millest jääb märk.

Moblafoto, 10. juuni 2014.

7.6.14

Selle kevade esimene


Selle kevade esimene. Vähemasti esimene pildimasinasse püütu. Sobib küll täienduseks selle blogi enamasti oma akna tagustele vikerkaartest külalistele.

Natuke arglik - ma ei jõudnudki ära oodata, et täielik värvikirkus tuleks. Veidi häbelik või kade oma ilu näitama. Oli rohkem nagu aimus sellest ilust. Aga oma üle-taeva-kummumises vägev kaar. Kevadine puhkemine.

Ja ühel hetkel raksatas äikesenool otse vikerkaare keskele. Maiuspalaks sümboliotsijatele. Kõik on võimalik.

Moblafoto, 6. juunil 2014 kella poole kaheksa paiku õhtul.

2.6.14

Sünnipäevajärgne hommik


Ei, pohmelust ei ole. Läbu ka ei olnud. Nii palju siis teadmiseks lugejale, kes ehk action'i otsib.

Kui tänase varahommiku taeva järgi ennustada, siis tuleb ilus eluaasta. Päikeseline, aga igasuguste pilvemoodustistega. Eks ole ju allpool raskemaid vihmapilvi aimata, aga kergemaid pilvekrookeid ja -satse on ka, tupsukesi ja triibukesi, tumedust ja heledust vaheldumisi, kuni aasta näib tipnevat õnneliku sinise selgusega.

Miks peakski teisiti olema? Ükski aasta pole teistsugune olnud, kuigi tagasivaates kõik oma ilus ja põnevuses erinevad.

Kunagine reisikaaslanna lisas oma sünnipäevasoovile tsitaadi Dervla Murphy raamatust "Täie hooga jalgrattaga Iirimaalt Indiasse": "Eilne on möödas, tänast tuleb sekeldusteta nautida, ja mis homsesse puutub - noh, tulevikku plaanida on patune, sest see on Allahi rida, kuhu pole inimeste asi oma nina toppida."

Mina neid Allahi asju täpselt ei tea, aga mulle tuli seepeale meelde, kuidas dalai-laama oma oma hiljutistel esinemistel Riias ja Oslos (vaatasin neid interneti vahendusel otseülekandes) rõhutas, et aastas on kaks päeva, millal pole vaja midagi teha. Üks on eile ja teine on homme. Aga tänane on oluline, seda tuleb elada, sest sellest oleneb homme...

Minu foto, 2. juuni 2014.
Related Posts with Thumbnails