27.4.14

Militaarmaastikud - 6.


Eelmise postituse küsimusele, kus on fotod tehtud, vastas kommentaaris üsna ruttu õigesti Telc. Küllap on ta sealkandis luusimas või ehk paintballi mängimas käinud.

Pääsküla ja Laagri olid õiged vastused. Põhiliselt Wikipediast lähtudes ka mõned andmed: Tegemist on niisiis Pääsküla paenõlvale rajatud Keiser Peeter Suure Merekindluse maarinde kaitsepositsiooniga nr 6. Selle ehitus algas u 1913. a ja seda nimetatakse praegu ühena nende väheste positsioonide hulgas, mis projektijärgses mahus valmisid.




Pääsküla positsioon koosnes 6 rooduvarjendist ja neid ühendanud ühendus- ja drenaažitunnelitest, mille kaudu toimus väeüksuste varjatud liikumine ühest osast teise. Kaitsepositsiooni eesmärk oli tollal Tallinn–Haapsalu raudtee ja Tallinn–Pärnu maantee sulustamine, positsiooni kirdepoolne tiib pidi sulgema ka vastase võimaliku liikumise üle Pääsküla raba Nõmmele. Positsiooni juurde kuulus ka Kivimäe patarei.

Esimese maailmasõja ajal oli Pääskülas Venemaa keisririigi kinnipidamisasutuste vangilaager. Vangid ehitasid just nimelt toda Pääsküla maarindepositsiooni. Vangilaagri juurde kujunes Tallinna–Paldiski raudteel mitteametlik nõudepeatus, mida hakati kutsuma Laagriks.



Teise maailmasõja eel ja järel kasutasid üsna kobedana säilinud kaitsepositsiooni Nõukogude väed, kes siia rajasid Pääsküla raketijuhtimiskeskuse. Ma ei hakka siinkohal jalgratast leiutama, vaid tsiteerin akadeemik Anto Raukast (tsitaadid on raamatust "Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006. Koostaja ja toimetaja Anto Raukas):

"Pääsküla maa-alune raketijuhtimiskeskus ja sideväeosa paiknesid Tänassilma (Pääsküla) kõvikul Pääsküla jõe vasakkaldal, ligikaudu 5 ha suurusel alal. Objekti rajamist hõlbustasid möödunul sajandi alguses aluspõhjakivimitesse rajatud kaeved, varjendid ja viimaseid ühendavad tunnelid. Tunnelisüsteem koosneb kümnest erineva pikkusega 2-3 meetri kõrgusest omavahel ühendatud käigust (pikimad on 1600 ja 850 m). Kõviku keskel on hiiglaslik punker mõõtmetega umbes 100x200 m. Kokku on maa all sadu ruume, kus viiel korrusel töötas 1980. aastatel 400-500 sõjaväelast."


"Pärast Vene vägede lahkumist oli Pääsküla raketijuhtimiskeskus suhteliselt heas korras ja tema lagastamises on põhiliselt süüdi Kaitseministeerium, Kaitseliit ja kohalikud elanikud. Kuna seal oli hulgaliselt rauda ja värvilisi metalle, meelitas see ligi metallikauplejad, kes lõhkusid ja risustasid kogu objekti. /- - -/ Seega saame Nõukogude sõjaväe tekitatud keskkonnakahjudest siinkohal kõnelda vaid tinglikult. Oluline on siiski rõhutada, et pärast okupatsiooniväe lahkumist jäeti ohtlikud ained valveta."


"Piirkond on keskkonnaohtlik veel praegugi.
Juba objektile sisenemine on riskantne, sest kaevetesse ja käikudesse võib sisse kukkuda. Paljude süvendite ääred on varisemisohtlikud. Hoonete seinad ja laed on osaliselt sisse langenud ning varisemine võib jätkuda." Jne.


 

Kõiki neid militaarmaastikke vaadates ei saa üle ega ümber kahjutundest, et kuigi nende alade mingisuguseid kasutusmärke on näha, on täiesti läbi mõtlemata, kuidas neist suuremat kasu saada näiteks maailma mitmetest paikadest tulevate ajaloohuviliste turistide jaoks huvitavate objektide korrastamisega, võib-olla ka ekspositsioonide loomisega ja mitmesuguste ekskursioonidega.

Fotod erakogust, 28. märts 2014.

Varasemad militaarmaastikud:
Militaarmaastikud - 1.
Militaarmaastikud - 2.
Militaarmaastikud - 3.
Militaarmaastikud - 4.
Militaarmaastikud - 5.

24.4.14

Militaarmaastikud - 5.


Küsin taas: kuidas nimetatakse paikkonda Tallinna lähistel, kus seekordsed fotod pildistatud on?

Vastust ootan kommentaaridesse. Vastuse eest mingit "nänni" ei anna ega loosi, kui aga head blogilugejad lisavad vastusele ka, kas nad ise on selles kohas käinud või sellega kuidagi seotud või sellest midagi põnevat teavad, siis olen tänulik.

Mõne päeva pärast tuleb siia "Militaarmaastike" järgmine postitus, kus avaldan vastuse ja kuhu panen veel pilte ning kirjutan natuke nende ajaloolisest ja militaarsest tagamaast.

Head äraarvamist!




Fotod erakogust, 28. märts 2014.
Järgneb.


Varasemad militaarmaastikud:
Militaarmaastikud - 1.
Militaarmaastikud - 2.
Militaarmaastikud - 3.
Militaarmaastikud - 4.

23.4.14

"Küüslauk ja safiirid" - restoranikriitiku hõrk salaelu


Oi, see oli hea! Mitmekihiline nagu võrgutav kook. Igati hõrk lugemiselamus.

Ma ei teadnud Ruth Reichlist ja tema autobiograafilisest raamatust "Küüslauk ja safiirid" enne lugemahakkamist mitte midagi. Kaanepildist järeldasin, et tegu on keskpärase raamatuga, nagu neid kipub meie lettidele palju tulema. Aga oli hoopiski laialt tuntud inimese väga hästi kirjutatud teos.

Nüüd neist kihtidest. Kõigepealt muidugi kirjutaja meisterlikkus maitseelamuste edasiandmisel. Lugedes on tunne, nagu sööksid  koos kuulsa restoranikriitikuga New Yorgi parimates restoranides sajadollarilisi mitmekäigulisi õhtusööke, vajudes naudingute lummusesse, siis kui teda on ära tuntud ja talle iga hinna eest pugeda püütakse. Ja pahasena siis, kui ta on nii hästi varjunud oma tegelaskuju maski taha, et restoranides teda ära ei tunta ja hõrgutiste asemel püütakse pakkuda midagi, mis isegi  tavasöögile alla jääb. Ja osasaanuna ka siis, kui Reichl ampsab tänavamüüja rasvapirukat või käib väikestes vaimustavates toidupoodides, mille omanikud söögikunsti oskuslikud meistrid on.

Teiseks on Ruth Reichl ka põnev kui harrastuspsühholoog. Ta mõtleb noiks restoranikäikudeks välja järjest uusi tegelaskujusid, kelleks kehastub koguni nii tõetruult, et võtab iga uue väljanägemise puhul kasutusele ka uue käitumismustri, alustades sellega juba teel restorani oma kodumaja liftis ja tänaval taksot püüdes. Mõnikord ei taheta teda restorani sissegi lasta. Mõnikord pahandavad tema kaaslased, et ei tunne oma igapäevast Ruthi äragi - nii teistmoodi on temas kõik. Aeg-ajalt tunneb ta ka ise nende käitumismuutuste ees hirmu, avastades endas seni talle hoopis tundmatuid iseloomuomadusi. Nii et raamatu pealkirja täiendus "Toidukriitiku salaelu" õigustab end igati.

Kolmandaks oli mulle huvitav, kuidas  Ruth Reichl kirjutab New Yorgi ja veidi ka Los Angelese ajalehetoimetuste elust. New York Timesi toimetus on maailmas üks müstifitseeritumaid ajalehetoimetusi üldse ja seal restoranikriitikuks saanud Ruth Reichl suudab ka ajakirjanduse salaelu põnevalt kirjeldada. Eks ole ju seegi omamoodi köögipool, kuigi sealt tuleb sagedamini kõrbelõhna kui heast restoranist.

Veel üks selle raamatu kiht on inimesed. Kõiki, kellega Ruth Reichl kohtunud on, oskab ta tabavalt iseloomustada. Mõnest saavad lugejale head tuttavad, mõni on aga nii ebameeldiv, et temaga tutvuda ei tahakski.

Siis on seal veel Reichli lehelood koos hinnangutega, mida ta restoranidele andnud on. Võib kujutleda, missuguse huviga restoranides Reichli järjekordset lehelugu oodati: keda ta seekord hindab ja kuidas.

Ja retseptid. Niisugused, mida lausa tahaks katsetada. Isegi mina, kes ma pole suurem asi kokk, usun, et mõnega neist kenasti toime tulen.

Tõlkijad Lii Tõnismann ja Talvi Tõnismann on kogu selle maitsete, lõhnade, iseloomude, rõivaste, värvide, ootuste ja veel palju muu kireva pillerkaare eesti keelde panemisega nii hästi toime tulnud, et midagi häirivat ei hakanudki silma.

Eesti keeles ilmus "Küüslauk ja safiirid. Toidukriitiku salaelu" mullu (Varrak), aga kirjutatud on see - "Garlic and Sapphires: The Secret Life of a Critic in Disguise" - 2005. aastal.

21.4.14

Tugisambad



On see rõõm või hoopis pingutus, kui pead kellelegi toeks olema, kui saad kellelegi toeks olla?  Mõnel pool on tugedeks sulnid karüatiidid, teisal musklis atlandid, kolmandad võivad hoopis midagi muud olla või ehk karüatiidiks või atlandiks pürgida. Kas nende pingutused ka korda lähevad, näitab aeg.

Moblafotod erakogust, 15 apr 2014.

20.4.14

Sibulakoorteusku


Kord aastas olen ma sibulakoorteusku. Mida kullakamad koored, seda parem. Kui neid talv läbi koguda, jätkub munadevärvimiseks küllaldaselt. Ja paaril viimasel aastal, mil mul pole kaubandusvõrgust valgeid kanamune õnnestunud saada, on sibulakoored ka pruunid munad kenasti tähnide ja varjunditega katnud. Just nii, nagu mulle meeldib.

Sel sibulakoortega värvimisel on hea, rahustav toime. Ja äratundmine, et olen oma esiemadega üks, mäletades veel midagi nende ammustest oskustest.

Kõikvõimalikud moodsamad värvivariandid või kleepekaunistused võivad minu poolest olemata olla. Minu jaoks on sibulakoortega värvitud munad ikka erilisemad. Need päris, mis iga kevade juurde kuuluvad.

Minu foto, 2014.

17.4.14

Militaarmaastikud - 4.


Eelmise postituse fotode järgi tundsid paiga ära mitu inimest. Kaur pani täppi esimesena ja paraku ainsa blogis kommenteerijana. Facebookis aga kirjutas RV väga täpselt, et ühel pildil on Peeter Suure merekindluse elektrijaam ja teistel piltidel nõukaaegse kordonihoone varemed. Ilmavaatlustorni (mis asub vana staabikompleksi peal) asemel seisis aga kunagi majakas/vaatlustorn. Sammaldunud kivid on taganeva Punaarmee poolt õhku lastud merekindluse tükid.

VV ütles, et tegu on tema lapsepõlvemaaga, kus on põnevaid seiklusi läbi elatud ja võsast leitud hulgi vanu padruneid. R-le tuli seepeale meelde, et selle kandi suurim padrunilasu oli poolsaare tipus laiu peal. Sinna oli ilmselt taganev vägi pannud õhutõrje kuulipilduja moona kastid lihtsalt hunnikusse ja tule otsa. Kuna aga tegu oli valgest vasest moonaga, siis see kraam viidi kõik Emexisse. Aga väiksemat moona leidub siiani metsa all ja poolsaare tipu iga uue ehitusega tuleb ka suuremat kraami maast välja.

Niisiis on eelmise postituse ja ka seekordsed fotod pildistatud Kakumäel ja tõepoolest Peeter Suure merekindluse ehitiste alal, kus aga on palju varemeid ka nõukaaja vägedest.

Peeter Suure merekindluse Patarei nr 4 alustas tegevust 1914. a oktoobris. Tallinna kaitseks oli seal neli suurtükipositsiooni. Ehitati ka komandopunkt, elektrijaam ja prožektori tööks vajalikud ehitised. Ka nõukaaegne piirivalve helgiheitja kuur püstitati sinna. Täpsemini saab kõigest lugeda (venekeelselt) sõjaajaloo entusiastide kodulehelt. Muide, nemad puhastasid 2006. a juulis ka vahepeal suisa prügilaks muutunud ehitised ja nende ümbruse. Praeguseks aga ähvardab prügi kohati jälle paljunemisega.







Fotod erakogust, märtsi lõpp, 2014.

Vaata ka:
Militaarmaastikud - 1.
Militaarmaastikud - 2.
Militaarmaastikud - 3.
Järgneb.

13.4.14

Militaarmaastikud - 3.


Kui eelmised fotod olid Astangult, siis nüüd on koht teine ja küsin taas: kuidas nimetatakse paikkonda Tallinna lähistel, kus seekordsed fotod pildistatud on?

Vastust ootan kommentaaridesse. Vastuse eest mingit "nänni" ei anna ega loosi, kui aga head blogilugejad lisavad vastusele ka, kas nad ise on selles kohas käinud või sellega kuidagi seotud või sellest midagi põnevat teavad, siis olen tänulik.

Mõne päeva pärast tuleb siia "Militaarmaastike" järgmine postitus, kus avaldan vastuse ja kuhu panen veel pilte ning kirjutan natuke nende ajaloolisest ja militaarsest tagamaast.

Head äraarvamist!








Seletan ka uuesti üle, et selle teema fotod ei ole minu tehtud, vaid mu healt kaasteeliselt, kes aeg-ajalt on selles blogis oma fotodega olnud nn külalisautor. Pildistamise aeg, märtsi lõpp 2014, oli just paras niisuguste varsti võssa kasvavate militaarmaastike näitamiseks/vaatamiseks, sest peagi pealetungiva roheluse katte all omandab kõik hoopis teistsuguse ilme.
Fotod erakogust.


Vaata ka:
Militaarmaastikud - 1.
Militaarmaastikud - 2.

10.4.14

Militaarmaastikud - 2.


Eelmise postituse kommentaariumis mu küsimusele vastajaid praeguseks ei paista. Vastan siis ise ja lisan ka veel mõned oma kaasteelise fotod. Nii eelmise kui ka selle postituse fotod on tehtud ühes ja samas kandis.

Tegemist on Keiser Peeter Suure Merekindluse laskemoonaladude ehk Astangu laskemoonaladude piirkonnaga Astangul, Paldiski maantee ja Kadaka tee vahel paeklindis.

"Keiser Peeter Suure Merekindlus (ka Imperaator Peeter Suure Merekindlus ja Peeter Suure Merekindlus; vene k  Морская крепость Императора Петра Великого) on rannapatareide ja maismaakindlustiste vöönd, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ning nendevahelistele saartele ajavahemikul 1912 kuni 1918. Merekindluse Eesti poolsed rajatised võeti tervikuna kaitse alla 1990. aastate alguses." - Wikipediast.

See vöönd - militaarmaastikud, millest ka minu blogi seekordne ja järgmised postitused - hõlmab Tallinna lähedusest nii suure osa, et sellest võiks kujundada ajaloohuvilistele turistidele vaatamisväärsusi, mida külastataks ehk sama põnevil olles kui Lennusadamat või vanalinna bastionikäike ja mis kujuneksid rahvusvahelises ulatuses tuntud turismiobjektideks.

Aga samas eeldab niisuguse suure ala korrastamine peale tahtmise ka rohke raha ja muu vajaliku olemasolu. Kuni raha ei ole, piisab teadmisest, et rajatised on kaitsealused, kuigi kõikvõimalikud prügitoojad paistavad neid hoopiski oma huvides kasutavat.

Aga läheme tagasi Astangule.


1916. a varakevadel algasid ettevalmistustööd tunnelite ja ladude rajamiseks Mäekülas (praeguse Astangu elamupiirkonna läheduses). Siia planeeriti 36 U-kujulist tunnelit, kuid projekti rahastamisraskuste tõttu lepiti 10. novembriks 1916 kokku ainult 6 tunneli rajamises. 1917. a raskused suurenesid veelgi, väideti koguni, et tunnelid on mõttetud, paeklindi lõhkamine nende jaoks raske ja kulukas. Tööd peatati lõplikult 1917. a hilissügisel. On arvatud, et ühtki kuuest tunnelist ei võetudki kunagi kasutusele, kuid 2. tunnelis on leitud jälgi sellest, et seal on siiski otstarbekohaselt tegutsetud. - Allikas (vene keeles) koos tunnelite sissepääsujoonisega.



1944.-1950. a algasid tunnelite taastamistööd. Eesmärgiks oli kindlustada Nõukogude sõjalaevastikubaasi  Tallinnas. Esialgu kavandati tööd lõpetada 1947. a, kuid seda tähtaega nihutati pidevalt edasi. Lisaks tunnelitele on piirkonnas ka maapealsed ehitised, mis praeguseks enamasti lagunenud. - Allikas (vene keeles).




Sama teemat käsitleb põhjalikult ka Andres Tõnissoni artikkel "Mäeküla klindil ja selle sees", Eesti Loodus nr 6, 2005.


Fotod erakogust, märtsi lõpp, 2014.
Astangu pilte vaata ka eelmisest postitusest: Militaarmaastikud - 1.
Järgneb. 

8.4.14

Militaarmaastikud - 1.

Ei, mul ei ole taas kavas teha blogimises pikemat vaheaega, kuigi siin on tekkinud mõnepäevane paus. Olen lihtsalt saanud oma healt kaasteeliselt, kes aeg-ajalt on selles blogis oma fotodega olnud nn külalisautor, jälle kord palju fotosid Tallinna lähistelt. Nendest valiku tegemine on aega võtnud, samuti nende juurde saatetekstide mõtlemine, aga olgu siinsed pildid väikeseks avataktiks postitustesarjale, mille nimeks võiks olla näiteks "Militaarsed vaated" või "Militaarmaastikud".

Lähiajal lisan neile fotodele järgmises postituses ka selgitava teksti. Praegu aga: kas oskab keegi ära arvata, kus seekordsed pildid tehtud on?

Vastuse võiks kirjutada kommentaaridesse.





Fotod erakogust, märtsi lõpp, 2014. 
Järgneb.

3.4.14

Mitu head asja, paar parti kah

Aprilli algus on toonud mitu head asja, millest kavatsen osa saada või mida juba olen nautinud.

Esimene. Eilsest kuni 14. aprillini saab ETV" vahendusel näha kuut Jaapani animafilmi. Täpsemalt saab nende kohta lugeda siit: Jaapani anime 2.-14. aprillini ETV2-s.

Eile vaatasin neist esimest - Makoto Shinkai 2007. aasta filmi “5 sentimeetrit sekundis”. Viis sentimeetrit sekundis on kirsiõite puult langemise kiirus. See on imeilus film, mis jättis väga hea tunde ja milles aegamööda ning sisenduslikult avaneb poeetiline veidi nukker lugu armastusest ja sellest, mis käib inimesega kogu eluaja kaasas, kui ta on teismelisena palavalt armunud olnud. (Kolm osa, kokku tund aega. Kordusena saab seda ETV2-st vaadata sel laupäeval kell 23.50 ja järelvaatajana internetist seitsme päeva jooksul. Välismaal viibijad seda vist ETV2 vahendusel ei näe). 

5. aprillil kell 17.00 on ETV2-s eetris legendaarne 1988. aasta film “Minu naaber Totoro” (Hayao Miyazaki). Seejärel riburada ka ülejäänud: “Tuulte Oru Nausikaa” (1984), "Moonikünka nõlvadel" (2011), "Tüdruk, kes hüppas läbi aja" (2006) ja "Ookeanilained" (1993).

Teine. Saan oma kooliajast saati longanud matemaatikateadmisi kohendama hakata. Kui keegi pole veel märganud, siis siin on link raamatuna ülipopulaarseks saanud "Matemaatika õhtuõpiku" leheküljele, kus nüüdsest saab raamatu e-versiooni ka tasuta alla laadida. Igatahes väga tänuväärne võimalus minu arvates ja ma üritan seekord härjal sarvist kinni hakata.

Kolmas. Kadrioru kunstimuuseumis on märtsi lõpust kuni 7. septembrini tore näitus, millest kirjutasin vanade postkaartide vahendusel oma Sulekese blogis pealkirja all "Südamlikud siluetid minevikuhämarustest". Eesti Kunstimuuseumi ja Rahvusarhiivi koostöös valminud näitus tutvustab Teise maailmasõja ajal Eestisse maha jäänud haruldast kunstikogu baltisaksa taustaga aadlidaami Eveline von Maydelli elegantsetest käärilõigetest.

Neljas. Heade asjade hulka kuulub kindla peale ka see, et pardid käisid korterit otsimas. Tulid 1. aprillil keset lumekrähmulist ilma tiira-taara tatsumisi autode vahelt otse toaakna alla, siis üritasid välisuksest sisse tulla, seejärel tegid tutvust kanalisatsioonikaanega... Ei meeldinud vist, sest kõndisid edasi. Pildid on mõnevõrra udused, sest tehtud läbi aknaklaaside, aga külaliste visiit sai fikseeritud.





Ma pole väga ammu osa võtnud blogijate Fotojahist, aga et pardid sellenädalase jahiteema RING lausa koduakna alla kättesaadavaks tõid oma ringi patseerimisega ja ringi uudistamisega, siis oleks suisa patt osalemata jätta. Nii et seekord ka link Fotojahile.
Related Posts with Thumbnails