30.3.14

"Elu on nagu väga õrn ämblikuvõrk"

Leidsin oma tekstide arhiivist ühe loo, mille kirjutasin praegusest erinevale Õhtulehele nüüdseks ligi 20 aastat tagasi. Tookord rääkisid meie teosoofide esindajad mulle, et Tallinnasse saabub seltsi kutsel väga austusväärne ja huvitav külaline kaugelt. Tollal ei teadnud ma teosoofiast kuigi palju, aga selle külalise loengut läksin kuulama. Hiljem on mul selle üle ainult hea meel olnud. Hiljem käis ta Eestis veel vist korra või paar, aga rohkem me ei kohtunud. 31. oktoobril 2013 lahkus ta peaaegu 90aastasena siitilmast.

Panen selle ammuse artikli nüüd siiagi. Meeldetuletuseks endale ja lugemisvõimaluseks teistele.


RADHA BURNIERI PEALETÜKKIMATU TARKUS


Rahvusvahelise Teosoofia Seltsi presidendi Radha Burnieri lühivisiit Eestisse augusti esimestel päevadel (1995) möödus suvemelus peaaegu märkamatult, kuigi ütlemata võluv vana daam Indiast asetub oma tähenduselt kuskile dalai-laama ja ema Teresa vahele.

1875. aastal New Yorgis asutatud Teosoofia Selts hõlmab üle 32 000 liikme rohkem kui 60 riigis (seltsi tegevuse kohta vt. Armand Karjatse kirjutist "Teosoofid taotlevad sallivust ja rahu", Õhtuleht, 2. augustil 1995). Rahvusvaheline peakorter asub Indias Adyaris, kus Radha Burnier on veetnud põhiosa oma elust otse teosoofiliste tarkuste keskkonnas, olles Teosoofia Seltsi ühe varasema presidendi N. Sri Rami tütar.

Radha Burnier on sündinud Madrases 15. novembril 1923. Noorena oli ta tunnustatud india klassikaliste tantsude esitaja, kel on olnud peaosi ka filmides.

Benarese ülikoolis filosoofiat ja sanskriti keelt õppinud Radha Burnierist sai filosoofiamagister uurimusega hinge eetikast ja vaimsest enesekasvatusest, ühtlasi on ta Nagarjuna ülikooli audoktor. Rahvusvahelise Teosoofia Seltsi president sai temast 1980. aastal. Chicagos 1993. aastal toimunud maailmausundite 100. aastapäeva kongressil oli ta dalai-laama kõrval üks peaesinejaid. Tallinna tuli ta pärast loenguid nädal aega Rootsis kestnud teosoofia maailmakongressil, kaasas hulk Soome Teosoofia Seltsi liikmeid, kes tulid kasutama võimalust kuulata Radha Burnieri loenguid jumalikust tarkusest ja tänapäevast ning teadmisest ja tegutsemisest.

Siinkohal tutvustame Radha Burnieri räägitut. Pelk kirjasõna on siiski nõrk edasi andmaks harmooniliselt mõjuva targa daami sisenduslikku esinemislaadi, maailmatunnetust ja -huvi. Aga tema iseloomustamiseks sobib hästi Tallinna H.P.B. (Blavatsky) Looži juhatuse esimehe Anu-Reet Hausenbergi mulje külaskäigult vabaõhumuuseumi Rocca al Mares:  "Nii väsimatut huvi kõigi väljapanekute ja ehitiste vastu pole ma veel kellegi puhul näinud. Radha Burnier tahtis sõna otseses mõttes kõike teada ja leidis asjade vahel huvitavaid ootamatuid seoseid. Meie meeldisime talle ja tema meile."

Vägivallastuvas maailmas
Radha Burnier pühendas suure osa oma esimesest loengust vägivaldsele maailmale, nentides, et kindel ei saa olla enam kusagil, kuivõrd ka seni kõrgetasemelise mentaliteediga riike valdab korruptsioon. "Inimesed hoolivad järjest rohkem ainult omaenese väikese elu muredest nagu jaanalinnud, pea liivas. Tegelikult võib maailma degenereerumine tabada igal minutil igaüht meist." Ja kõneleja tõi näiteks täiesti tavaliseks kujunenud pommiähvardused.

"Niisuguses maailmas ei saa tegelda ainult oma isikliku eluga. Inimkond peab hakkama mõtlema, kuidas inimene saab mõjutada inimest mitte halvale, vaid heale." Aga samas: "Ka põrgutee on sillutatud heade soovidega. Head soovid ei pruugi sugugi alati tuua häid tagajärgi. Ka inkvisitsioon püüdis inimhingi päästa, aga tegi kohutavaid asju. Tarkust on vaja. Tuleb õppida asju õigesti nägema, sest meie teod olenevad sellest, mida me näeme."
Kuid Buddha on öelnud, et suurema osa inimeste silmad on tolmuga kaetud. Seepärast on palju rumalaid tegusid, mis toovad õnnetust ja segadust.

Hirv peab tiigri ära tundma
Sõjad baseeruvad alati inimeste eriarvamusel, analüüsis Radha Burnier olukorda praegusmaailmas. Serblased moslemite vastu, hindud moslemite vastu, rikkad vaeste vastu, valged mustade vastu, naised meeste vastu, noored vanade vastu... Ja vastupidi. Sel loetelul polekski nagu lõppu.

"See on tegelikult inimeses looma omadus – loom oskab alati eraldada vaenlast sõpradest. Hirv peab tiigri ära tundma, et ellu jääda. Loomad võitlevad territooriumi pärast ja selles võitluses on inimesed nagu loomad.

Inimene peab arendama oma jumalikku olemust ja tarkust. Inimene on ainus, kes mõistab teadmist ilust, suudab luua ja kehastada ilu. Näha harmooniat kõige eksisteeriva vahel.

Ometi ei suuda meist paljud aru saada, et näiteks vihmametsade hävitamine mõjutab igaüht."

Radha Burnier leiab, et intelligents ongi meie teadvuse

teadmus armastusest ja täiuslikust harmooniast,
mille poole inimene pürib. "Pärsia vaiba fragment annab ainult tervikut näha oskajale pildi kogu vaiba kaunidusest. Nõndasamuti on maailmaga: tervikuna nähes mõistame ilu. Aga meie nägemine on halb, seetõttu teeme rumalaid asju."

Ühe teadvuse puhastamise moodusena käsitab Teosoofia Seltsi president joogat, kuid arvab siiski, et tulemuseni ei pruugi inimene jõuda ühe eluga. Ainult raamatulugemine ei aita, "sest raamat on nagu maakaart, mis pole sama kui maa, mida kaart jäljendab. Küll aga annab raamat mõnesugust aimu elust. Olulisem on kogu elu käsitamine suure õppetunnina, kus tulebki jälgida elu ja selle peegeldusi. Samuti tuleb igal alal järgida pädevate inimeste õpetust."

Bhagavadgitas on mõte sellest, et mis paistab tavalisele inimesele päevana, on pimedus targale ja vastupidi. Igasugune usk peaks tooma inimeste ellu armastust, kuivõrd usk selle sõna tõelises mõttes aitab inimesel elust aru saada. Aga ometi teeb usk tihti muud: toodab viha, antagonismi, eksklusiivsust. Blavatsky käsitluses on usk see, mis ühendab inimesi üheks suureks tervikuks, mitte ei lahuta neid. Sellest lähtub kogu teosoofiline tõdemus.

Kas te olete valgustatud,
küsis üks eesti noormees Radha Burnierilt, kes seepeale vastas omakorda küsimusega, et kui ta nimetaks end valgustatuks, kuskohast teaks siis noormees, et ta ei valeta. "Võib-olla petan teid ja iseennast, võib-olla olen petis, kui nii ütlen. Seepärast ärge küsige kelleltki nii, ärge sõltuge autoriteedist, vaid leidke ise vastus. Selleks tuleb õppida elu, kuulata teadjate sõnu, välistada diskrimineerimist ja fatalismi ning lihtsalt aru saada. Leida tõde iseendas. Muidu usutakse pimesi, mida teised ütlevad. Uskumine pole tõde, vaid moodus mitte kasutada intelligentsi, uudistamisvõimet. Seepärast ärge kohe uskuge, vaid uurige ise, analüüsige, kas on tegemist õige asjaga."

"On palju valegurusid,
kes teevad raha ja viivad valele teele. Aga ka valgustunu ümber ei pruugi kõik saada valgustunuks. Jeesusega oli nii – kui paljud petsid teda. Ka Buddhaga oli nii...

Kuulaja peab leidma sügavuse kuuldus. Jeesus rääkis armastusest, aga paljud tema ümber jõudsid välja vägivallani, inkvisitsioonini, teiste ahistamiseni. Ütleja sõnad tähendasid kuulajatele muud kui ütlejale. Seepärast olge vastuvõtlikud, arendage endas võimet

kuulata sisu, mitte sõnu.
Kes ei õpi kuulama, võib guru kõrval istuda eluaeg ega saa midagi aru."

Nendele, kes arvavad, et ainult üks inimene, toosama guru, võib õpetada, ütleb Radha Burnier: "Terve elu õpetab, iga hetk selles, iga sündmus. Jões voolav vesi ja puult langev leht toovad teate. Kõik voolab, midagi pole staatilist, ütleb vesi või on siis temas peidus hoopis muu sõnum. Leht ehk ütleb, sure ilma kahetsuseta. Miks teed sa nii suurt probleemi oma keha kadumisest... Kui ma ehitan kindluse enda ümber ja ootan tarkust ainult ühelt inimeselt, siis ei saa ma kunagi valgustunuks."

Meditatsiooni peab Radha Burnier teadveloleku saavutamise vahendiks. Ta on selle vastu, et inimestelt võetakse raha meditatsiooni õpetamise eest, kuid rõhutab, et see on tema isiklik seisukoht, mis ei pruugi omane olla teistele. Tema igatahes arvab, et spirituaalse eluga ei tohiks teha äri ja taotleda kasumit.

Teosoofia Seltsile on selle presidendi hinnangul olulisim

tõe otsimine ning vendluse ja harmoonia taotlemine.
Teosoofia eelistab õpetajaid, kes neid põhimõtteid austavad ja jätavad inimestele valikuvabaduse, sest ka erinevad teed viivad sihile. Selts ei püüa luua inimestes sõltuvust, vaid toetumist omaenese teadmistele. "Võib ju näha maailma ka liivateras," leiab Radha Burnier. "Kuid inimesi tuleb aidata saada vabaks konflikte põhjustavatest vaimsetest eelarvamustest."

Nüüdismaailma kõige suurem probleem on suhted
"Kõik muud  probleemid tulenevad küündimatusest suhete alal. Inimmaailm on võimeline tegema väga ebatavalisi asju, kuid ei oska elada lihtsalt ja õnnelikult.

Karma pole inimeste karistamise süsteem ega ka mitte tasustamise süsteem à la tegid head, saad head, tegid halba, saad halba. Nii lihtne asi pole. Karma on harmooniaseadus, mis aitab kogu evolutsiooni kulgeda täiustumisele. Samas on karma suhete tulemus."

Elu on nagu väga õrn ämblikuvõrk,
kus kõik põhineb harmoonial, tõdeb Radha Burnier. Kuivõrd on oluline toimida vastavuses ühtsuse harmooniaga, siis on "elu eesmärk õppida armastama. Kuid: spirituaalne armastus ei saa olla valiv.

Elus tuleb pöörata tähelepanu käesolevale hetkele. Elu on tegelikult olevik, mis iga hetkega sisaldab endas nii mineviku möödumist kui ka tuleviku saabumist. Inimene peab suutma elada olevikus, sest ainult nii saab ta edasi minna.

Mingi minevikumälestus teisest inimesest võib näiteks edasisel suhtlemisel ületamatuks takistuseks kujuneda, sest alateadvus ütleb: küll ma juba tean, ta on nii- või naasugune.
Himaalaja mõjub inspireerivalt ainult sellele, kes oskab teda näha olevikus kui mineviku ja tuleviku sõlmpunktis. Aga kui kellegi alateadvus ütleb, et seda ma Himaalaja kohta juba tean, kaotab Himaalaja oma inspireeriva mõju selle inimese jaoks."

Lasta armastusel kasvada endas igas olukorras,
seda peab Radha Burnier peamiseks. Tegelikult on see samasugune tõde, nagu vanatarkus ära mõista teiste üle kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks.

Ja lõppude lõpuks võiks iga inimene olla nagu väike päike, sest see on osa elust, mis on armastama õppimise protsess.

© Linda Järve "Radha Burnieri pealetükkimatu tarkus" / Õhtuleht, 22. aug 1995.
Foto allikas: The Theosophical Society.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails