5.1.14

Prantsuse mantoo ehk Kõik soovid täituvad kunagi


Aastakümneid tagasi sain pulmakingiks Kanadast kauge sugulase saadetud kauni prantsuse mantoo - tõelise harulduse mingist hõbejast karusnahast, mis võis ka kunstkarusnahk olla, ja pehme helehalli naaritsakraega. See sobis siis veel noorele minule imehästi, ainult üks häda oli sel. Meie karmid talved olid mu mantoo jaoks liiga külmad. Nii ei saanudki ma seda pehmet voogavat kergust palju nautida, vaid selle alla tuli raskepärane vatiinikiht kombineerida.

Toona pakases ringi liikudes mõtlesin tihti, et mu elegantse prantsuse mantooga võiks kaasas käia pehmem, Prantsuse moodi talv. Öeldakse, et soovimisega peab ettevaatlik olema, sest kõik soovid täituvad kunagi, ainult me ei tea millal. Läks aega, mis läks, aga tänavune talv on just selline, et võiksin end oma prantsuse mantoos hästi tunda. Aga mantood pole ammu enam... Ja seda eelistaksin nüüd ka, et talvel lumi maas oleks.

Pildi allikas: George Barbier (1882-1932), Journal des Dames et des Modes, “Costumes Parisiens”, 1912. Minu mantoo oli küll lühem ja väiksema kraega ning ilma käiseotsteta, kuid idee poolest üsna samalaadne.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails