30.9.13

90


Tädil on täna sünnipäev. Väärikalt uhke ümmargune number. 90. Esimene, kes meie suguvõsast nii kaugele on jõudnud. Tegelikult ju igas mõttes kaugele - nii vanuse kui ka kilomeetrite poolest.

Maakera kuklapoolelt tulid sünnipäevapeo pildidki juba ära, seal ju ollakse meist kaheksa tundi ees. Tädi on fotodel reibas ja rõõmus. Seda on hea teada.

Aeg-ajalt taban end mõttelt, et kas ta ka Eestis nii kaua elaks. Siinsed eluraskused on vist vägagi teistsugused kui temal seal. Aga kui ta seal on hakkama saanud, ehk oleks siis siingi, kes teab.

Kui ma sündisin, oli ta juba ammu Eestist ära. Oleme vaid korra elus näinud, kui seal kaugel maal juhtusin käima ja tollane kultuurigrupp korraks ka tädi kodulinna põikas. Pärast kirjutas ta mulle, et meie kohtumine mõjunud kui suur ime ja pärast seda ei seisnud tal isegi lauanõud hästi käes ja kippusid katki kukkuma - nii ootamatu oli mind seal näha ja nii üürike oli see aeg pikkade eemaloldud aastatega võrreldes.

Aga ma ei hakka siin meie ainsa ja nüüdseks samuti juba ammuse kohtumise mälestusi heietama. Õnnesoovid ja muu sünnipäevaga seostuv on kenasti kohale jõudnud ja ega see suur kauge tähtpäev minu tänast päeva kuigi palju ei mõjutanudki.

2 comments:

  1. Minu onu sai mõned nädalad tagasi samuti 90. Näeb kah väga hea välja, kuigi on elanud kogu elu Eestimaal, olnud alates 1945-st aastast metsavend ja istunud vangis. Usun, et pikaealisuse saladus on pigem geenides ja ellusuhtumises, kui geograafias ja riigikorras :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kommentaari eest, Bianka. Küllap Sul on õigus, aga ju on siis need minu sugulaste head geenid ainult tädi puhul välja paistmas, sest ülejäänud on kõik kuskil 72-75 vahel siitilmast ära läinud, mis vist ei ole pikk iga, vaid normaalne keskmine.

      Delete

Related Posts with Thumbnails