5.4.13

Üks blogi ei täiene enam kunagi

Blogimaailm on mitmekesine, muutlik ja huvitav. Üks blogi, mille lugemist mulle soovitas poeg ja millel viimastel aastatel pidevalt silma peal hoidsin, ei täiene aga enam kunagi.

Siitsamast, kõrvalveeru blogideloendist on näha, et selle eilne viimane postitus kõneleb Ameerika filmikriitiku Roger Eberti surmast ja on tema abikaasalt.

Eelviimane, 2. aprillil aga oli veel Roger Ebertilt endalt. Ta kirjutas, et järgmisel päeval saab täis 46 aastat tema tegutsemist filmikriitikuna ja tänas oma lugejaid. Ta kirjutas põhjalikult oma kavatsustest, loobumistest ja jätkamisest, aga kirjutas ka sellest, et need kavatsused on talle peale sundinud seniseid tervisehädasid võimendanud vähihaigus. See postitus kogus üle 700 heasoovliku ja julgustava kommentaari.

Aga tal ei olnud enam jaksu neid kavatsusi ellu viia. Ta kirjutas oma viimases postituses, et ei lähe veel ära, kuid läks ometi.

Paljude jaoks on see legendi lahkumine.

Pilt Roger Eberti blogist.

2 comments:

  1. Kui ma nägin pealkirja, sain aru, et keegi on surnud, siis tuli mulle kohe meelde eile vaadatud Jaapani lyhifilm...See oli yle pika aja midagi täiesti teistsugust, mida me tavaliselt kinos vöi telekas näeme.
    Pisarad lihtsalt jooksid mul (ysna tykk aega enne löppu) mööda pöski alla. See polnud kurbus, kurbus tuli alles päris löpus, see oli vabastav vaikne nutt.
    Lugu oli elust tagasitömbunud kirjanikust ja tema juurde tulnud toimetuse töötajast, noorest tytarlapsest. Kummaline lugu, kus neid kahte nii erinevat inimest yhendas ootamatu saatus - seesama haigus.
    Ja peale seda vöi isegi samal ajal lugesin siit edasi, kes on surnud ja miks...

    Ma ei tea seda kriitikut, aga ma usun, et ta hindaks seda filmi samuti körgelt.

    Hi no sakana (Kuldkala), rezh.Hiroshi Kurosaki 2009

    ReplyDelete
  2. Aitäh ilusa kommentaari ja filmisoovituse eest.

    Leidsin täna veebist tsitaadi Roger Eberti mälestusteraamatust "Life Itself" (2011. a) ja panen selle siia:


    "I believe that if, at the end, according to our abilities, we have done something to make others a little happier, and something to make ourselves a little happier, that is about the best we can do. To make others less happy is a crime. To make ourselves unhappy is where all crime starts. We must try to contribute joy to the world. That is true no matter what our problems, our health, our circumstances. We must try. I didn't always know this, and am happy I lived long enough to find it out."

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails