20/11/2012

Tramm nr 20

Äratundmisrõõm on suur rõõm. Praegu, mil internetis on näha palju varasemate aastate pilte, tuleb äratundmisrõõmu sageli ette ja see on tore. Täna jagati Facebookis fotot trammist Tallinnas Tondi lõpp-peatuses, koos küsimusega, mis aastal see võis olla.

Trammivagun sel fotol oli mulle väga hea tuttav, seepärast laenasin pildi FBst ka oma blogisse. (Foto autorit ja algallikat ei tea.)


Tramm nr 20. Olen sellega lapsepõlves sadu kordi sõitnud Tallinna trammiteedel. Mu ema töötas just selle trammi konduktorina umbes 1950. aastast alates. Mina käisin sageli tema juures tööl kaasas, õigemini sõitsin. Ikka elektrirongiga Nõmmelt Tondile, siis suurest trepist jaamahoone (kus oli ka trammidispetšeri ruum) kõrvalt alla lõpp-peatusse ning siis juba järgnes hulk sõiduringe trammiga nr 20.

Tollal juhtis seda trammi sõbralik väiksemat kasvu mees, perekonnanimeks Orma. Tal oli palju lapsi, kellest mõnega ka vahetevahel trammis kohtusin. Trammijuhi pere elas liini teises otsas, nn "Tartu maantee lõpu" lähedal väikeses puumajas ja linn nägi sealkandis siis hoopis teisiti välja kui praegu.

Facebookis jagatud foto võib pärit olla aastatest 1936-1940, nagu sinimustvalgetest lipukestest võib järeldada. Trammi lõpp-peatus Tondil avati 1936. a. Tramm nr 20 (mootorvagun) oli ehitatud Tallinnas, vist Dvigatelis välismaistest (Saksamaa ja Rootsi) agregaatidest ja seadmetest. Kunagi nägin internetis lehekülge, kus oli üksipulgi kirjas, millal täpselt mingi Tallinna vanematest trammidest ehitati, aga praegu ei leidnud ma seda lehekülge enam. Seal oli ka kirjas, et tramm nr 20 oli üks neist vähestest trammidest, mis ei saanud 1944. a märtsipommitamises oluliselt kannatada.

Minu mäletamist mööda sõitis see ilus tumepunane vagun, sees pikad akendealused puupingid, Tallinnas umbes 1960. aastani või isegi kauem. Põhiliselt liinil Tondi-Tartu mnt (hiljem vist ka Leningradi mnt).

EDIT 2015: Leidsin peaaegu sama kaadri, kuid värvilisena, internetist, foto pärineb Eesti Filmiarhiivist 1939. a. Tramm siin on sinine, ju siis värviti see tumepunaseks, nagu mina seda mäletan, pärast sõda.

5 comments:

  1. Kõige vahvam asi oli konduktori kott. See, mille rihma küljes need piletirullid.

    ReplyDelete
  2. Mul peaks ema konduktorikott veel alleski olema. Ja siin blogis teisal on ka konduktor koos koti ja vormiriietusega kuskil foto peal.

    ReplyDelete
  3. Kopin siia eilse kommentaari ühelt mu blogi lugejalt, kes kirjutas sellest FBs:

    IK: "Suur suur tänu selle nii toreda blogi eest, Linda! Olen täna juba üle tunni seda lugenud ja tõeliselt mõnusat nostalgiat nautinud. Sa oled nii palju huvitavaid lugusid kirjutanud, et ega ühe õhtuga ei jõuagi neid läbi lugeda!

    Mulle meeldis väga lugu Trammist nr. 20. Mina sellega paraku sõitnud ei ole, kuid Tondi jaam oli mulle lapsepõlves väga "oluline" - elasime 1970. aastani Linnu teel Västriku peatuse lähedal. Ja Tondi jaamast sõitsime tavaliselt (rongiga) tädile Sauele külla või (trammiga) onu juurde Lasnamäele, Majaka tänavale. Vahel sõitsime ka Kadriorgu luiki vaatama."

    ReplyDelete