2.10.12

Minu lapsepõlve haiglad


Aeg-ajalt olen siia blogisse ikka oma vanu kirjutisi ka pannud. Nüüd, mil arstid streigivad, pakun  lugemiseks mälestuskilde oma lapsepõlve haiglatest. Tänapäevaste noorte jaoks on see ammune aeg. Lugu ise ilmus 2001. a suvel ajakirjas Elukiri mõnevõrra lühendatult. Siin on selle täielik variant. Kommentaaridesse aga on oodatud blogilugejate mälestused nende lapsepõlve (või nende laste) haiglatest ja arstidest.

Avapildil on üks minu haiglatest. Tollal oli see ala Keskväljak ja haiglahoone on üksikuna foto keskel. Loos olen kirjutanud, et see asus praegusel Viru väljakul umbes taksopeatuse kohal. Nüüdseks on seal juba Viru Keskus. Pole parata, kõik muutub. Nüüd siis:


Minu lapsepõlve haiglad

Esimesena tuleb meelde Tõnismäe haigla majas, kus praegu on justiitsministeerium. Seal lõikas imeilus noor doktor Imbi Soop umbes 1955. aastal ära mu kurgumandlid. Olin kogu operatsiooniaja vait. Ei mäleta, et oleksin nutnud. Arst kiitis, et tubli tüdruk. Kui mind pärast lõikust palatisse viidi, kus kõik peale minu täiskasvanud olid, ehmatasin neid sellega, et mu suust hakkas vereklompe tulema. Olin operatsiooni ajal verd alla neelanud. Tõenäoliselt sellepärast ma nii vait olingi.


 Palat oli minu mäletamist mööda kolmandal korrusel, aknad Hariduse tänava poole. Sealt sain haigla õuele tulnud emale-isale ülalt alla vaadata. See oli terve senise elu esimesel korrusel elanud kolmanda klassi plikale uus kogemus.


 Doktor Soop meeldis mulle nii, et ma temast pärast haiglat mitu pilti joonistasin. Tal olid pikad mustad lokkis juuksed. Ta näitas mulle ka mu väljalõigatud mandleid, mis sarnanesid väikeste marjakobaratega.

 Rohked angiinid olid oma töö siiski teinud. Olin sageli haige ja arstid otsisid kaua põhjust. Kui nad selle leidsid, sattusin pikkadeks kuudeks Tallinna lastehaiglasse, mis asus Keskväljakul (praegu Viru väljak) umbes praeguse taksopeatuse kohal. See oli suur maja, kus olid nii lastepolikliinik kui ka -haigla. Mäletatavasti olin seal kolm korda. Esimest, kõige pikemat 1957. aastal. Mind ravis tollal kõige tuntum laste südamearst doktor Elena Müllerbek. Rangevõitu keskealine naine, kes pani aluse laste reuma uurijate koolkonnale Eestis. Pelgasime teda, aga kui ma palju hiljem, 1969. aastal, müügilettidel nägin doktor Müllerbeki ja veel kahe arsti mahukat uurimust “Laste reuma”, ostsin selle kohe. Lugedes leidsin, et olin olnud üks selle suure teadustöö “katsejäneseid” – sugugi mitte halvas mõttes.


 Palatis oli viis või kuus voodit. Esimesel kuul tohtisin ainult voodis lebada. Õnneks ei pidanud ma pärast seda uuesti käima õppima, nagu paar aastat varem pärast sarlakite põdemist oli tulnud teha. Meiega tegelnud õed olid peaaegu kõik venelannad: Marina, Maria, Valja, Zoja… Nad on mul väga täpselt meeles senini. Nendega suheldes sain selgeks vene keele. Ka palatis olid nii eesti kui vene tüdrukud segiläbi. Meeles on Airi, kellega seal headeks sõpradeks saime. Hiljem pole me kohtunud, aga ma tean, et praegu on ta tuntud kultuuritöötaja. Meeles on Marju, Sirje, paljud teised… Ka Juta, keda enam ei ole, sest kui ta haiglast koju läks, äratati teda kodus ühel hommikul liiga järsult üles. Meid ei tohtinud ju ehmatada…


Ükskord tegime tüdrukutega küllalt raskest päevarežiimist tüdinuina või trotsist suure pahanduse – valasime kõik voodid vett täis. Sanitarid nägid kurja vaeva madratseid kuivatades. Siis ähvardati meid kõiki haiglast koju saata. Ju oleksime üsna rõõmsalt läinudki, aga reumakoolkonna arstid olid otsustanud meid nii palju ravida, kui üldse võimalik.


Kõige tähtsam tegelane meie jaoks oli laborant Hilja. Tema tuli oma nõelte ja klaastorudega palatisse üks kord nädalas. Sellest, mida vereproov näitas, sõltus meie kojusaamine palju rohkem kui ulakusest. 


Vereproov oli meie jaoks käkitegu võrreldes glükoosi- või veresüstidega, mida raviks saime. Olime siis kõik puntras tädi Hilja ümber ja jälgisime toimuvat suure huviga. Pühendasin laborant Hiljale 1957. aasta mais kirjutatud “väga asjatundliku” luuletuse “Vereproov”:

“Sutskas näppu teravasti / frankinõelanõel. / Ära teda karda, väike! / Ta ei ole õel. / Pärast tädi uuris, puuris, / mis on veresete sul. / Siis veel riistad siia kandis, / mitu leukotsiiti sinu veri välja andis. / Keegi siin veel nutnud pole, / proov ei ole üldse kole. / Huvitav on ainult see, / mis su veri välja teeb.”
Ei usu, et maailmas oleks eriti paljudele vereproovivõtjatele luuletusi pühendatud.

Olin samas haiglas ka 1958. aasta aprillis. Ei, ega mu mälu nii hea ole, et kõik haiglasolekud kuupäevaliselt meeles on, aga üks sündmus, mida palati aknast nägime, aitab kuupäeva täpselt paika panna. Palati aknast nägi Pärnu maanteele Musumäeni välja. Sealtpoolt tulvas ühel päeval haigla poole suur rahvamass ja läks hoone eest läbi Narva maanteele.


Hiljem sain teada, et see oli rahvakirjanik Ernst Särgava-Petersoni matuserongkäik. Nii suurt rahvahulka polnud ma varem näinud. Pika habemega Särgavat teadsin küll – tema raamatud olid kodus riiulil ja tema kirjutatud Reinuvaderi-jutte olin selleks ajaks juba lugenud.

Umbes aasta hiljem olin Nõmmel Tallinna lastehaigla reumaosakonnas Valdeku tänaval 30. keskkooli vastas. See oli ilus omapärane rohkete verandade ja rõdudega maja, mille kohta käisid jutud, et kunagi olnud seal luutuberkuloosihaiged. Olime tihti õues, kus oli palju terrasse. Vastasasuva vene kooli õpilased narrisid meie haiglakuubedes seltskonda armutult. Kord visati ühe tänavapoolse palati aken kiviga sisse. Suur kivi kukkus väikese vene tüdruku Valja voodisse. Õnneks oli ta sel hetkel tunnis. 


Tunde andis haiglas Pedagoog. Nii teda kutsuti. Vist oli selle alati rõõmsa kräbeda väikesekasvulise vanema naise perekonnanimi Raud. Igatahes suutis ta meid nii palju utsitada, et hiljem koolis imestati, kui vähe ma klassikaaslastest maha jäänud olin.

Nõmmel ravisid meid tollal juba siis hallipäine doktor Juta Tomingas (kelle juures ma muide paljude aastate pärast oma pisipojaga käisin) ja tore noor arst Savina, kes hiljem partei kutsel uudismaadele sõitis. Savinat vedasime kord alatult ninapidi – hakkasime suuremate tüdrukutega grimassitama, nagu tõmbleksid meil närvid. Võttis tükk aega, enne kui ta aru sai, et meiega midagi tõsisemat lahti pole.

Nood haiglasolekud tekitasid minus tänini kestva vastumeelsuse piimasuppide suhtes ja kustumatu isu kalamaksaõli järele. Mõnikord tahtsin kalamaksaõli kohe nii väga, et kui õed seda lusikaga andsid, sättisin end teist korda rohusaba lõppu. Muide, mulle maitseb kalamaksaõli hästi ka praegu. Vahepeal polnud seda ju kaua aega saada, aga nüüd, taasiseseisvuse ajal on müügil korralik Norra ja Islandi kalamaksaõli, mida võtan hommikuti suure lusikatäie. Ilma igasuguste sidruni- või muude maitselisanditeta. Kalamaksaõli on südamele hea.


Süüa saime haiglas üsna korralikult, aga siiani meenutan, kui õnnelik olin, kui ema pühapäeviti  kausiga kodust ahjukartuleid tõi. Elasin ju Nõmmel umbes kilomeetri kaugusel haiglast. Kartulid olid veel soojad, kui ema nendega haiglasse jõudis.

Palatite keskel suures puhketoas sain hästi palju telekat vaadata. See oli väike must-valge pildikast, mida meil kodus siis veel polnud. Pidasime palatikaaslastega vihikut, kuhu märkisime nähtud filmid. Vihik sai väga ruttu täis.

Umbes kümme aastat tagasi käisin seda kunagist lastehaiglahoonet vaatamas ja leidsin eest tulekahju üle elanud vareme. Mis sellest nüüd on saanud, seda ma ei tea.

Kirjeldatud haiglasolekute vahel oli mul umbes 12-aastasena veel üks haiglakogemus. Jäin ägedasse düsenteeriasse ja tänu naabrinaisele, kes nakkushaiglas töötas, viidi mind kiiresti sinna. Esialgu olin ühes palatis raskelt haige pikapatsilise venelannaga, kes kubises täidest. Kui mul natukenegi parem hakkas, viidi mind suuremasse palatisse. Seal nägin esimest korda elus paelussi, mis ühest naisest välja aeti ja talle mälestuseks purki pandi.

Pikapeale mu organism tugevnes ja 1960. aastatel ma enam haiglasse ei sattunud. Arste ja õdesid, kõiki, kes meiega tegelesid, meenutan tänutundega. Hiljuti kõnetas mind trollis naine, kellega olime lastena ühel ajal Valdeku tänava haiglas olnud ja kes mu ära tundis. Hoolimata tollastest ennustustest, et ega me kuigi kaua ela, oleme mõlemad poole sajandi piiri ületanud. Vahva ju!

©  Linda Järve. Ilmunud lühendatult ajakirjas “Elukiri”, nr 7-8, 2001. a.
Foto internetist: Tallinna Keskväljak 1955. a.

8 comments:

  1. Lugesin huviga, ikkagi ajastukaaslased:)
    Ka mul on hulganisti haiglakogemusi - olin lapsena mitu korda kopsupõletikus, mida raviti tol ajal haiglas, ja siis veel olid kopsunäärmed haiged -, aga ma ei mäleta küll ühtki nime. Alles sellest ajast tean nimesid, kui ma oma last 5 kuud haiglas " säilitasin". See oli Pelgulinna sünnituse patoloogias. Olid küll toredad arstid ja õed.
    Meenutan neid ikka suure soojusega. Millegipärast on jäänud tunne, et tänapäeval on ikka teisstsugused arstid, vb targemad, aga ...
    ei tea, pole enam haiglasse nii pikalt sattunud.

    ReplyDelete
  2. Kummaline. Mul ei tule meelde ühtegi korda, mil oleksin lapsepõlves haiglas olnud. Samas tulevad silme ette kõik need haiglad, millest kirjutad. Meil oli suur pere ja mõnikord oli ikka keegi haiglas. Eks need haiglad meenuvad siis külastuste järgi.

    ReplyDelete
  3. Ma olin siis arvatavasti teises klassis (1967 a-l või aasta hiljem) kui haiglasse sattusin. Pidevate peavalude tõttu. Diagnoos: kehvverelisus ja raviks pidin sööma rauapulbrit. Tol ajal olid pulbrilised rohud portsude kaupa paberist pakikeseks volditud. Mulle kangesti meeldis selline pakendamisviis.
    Olin pisikeses Misso haiglas (minu lapsepõlvekodust kümmekond kilomeetrit). Seal oli üldse kaks palatit. Üks meestele, teine naistele. Ka minu ema oli seal ajal haiglas ja veel üks minust (vist) aasta vanem koolivend. Pahandusi me ei teinud. Olin vist üldse vaid veidi üle nädala haiglas sees, sest mäletan, et kui koolivend välja lasti haiglast, hakkas mul kohutavalt igav ja vingusin seni kuni oma rauapulbrilaadungiga koju sain.

    Aga kõige olulisem, miks mul see haiglasolek meeles on: ma kohtusin seal esimest korda teadlikult oma isapoolse vanaemaga. Ta töötas seal sanitarina. Ühel korral minu haiglasoleku ajal tõi vist kommi. Rohkem me lähemalt ei suhelnud.

    ReplyDelete
  4. Helle, aitäh meenutuse eest. Millegipärast, jah, on need lapsepõlve haiglasolekud mul hästi meeles oma paljude pisidetailidega. Aga samas on mul ka niisuguseid haiglasolemisi elus ette tulnud, mis enam üldse meeleski pole, seepärast mõnikord lausa imestan, kui keegi ütleb, et oleme koos olnud seal või seal.

    ReplyDelete
  5. Hundi ulg, haigla külastajad on tegelikult enamjagu alati väga oodatud - niisugune hea inimeste liik :)

    ReplyDelete
  6. Helve, aitäh meenutuse eest. Rauapulbrit olen ka mina palju saanud, aga seal, kus kalamaksaõli mulle meeldima hakkas, meeldis mulle hoopis rauavedelik. Seda napsi anti meile mäletatavasti päevas mitu korda. Praegu eelistaksin küll rauapulbrile maasikaid... ja hästi palju.

    ReplyDelete
  7. Maasikad on suuremale osale inimkonnast kindlasti söödavad ja väga maitsvad. Minule alates varasest lapseeast aga täiesti vastunäidustatud. Eks siis pidingi rauapulbriga leppima. :(
    Aga praegu on mu veri igati OK, ei vaja õnneks mingit turgutamist!

    ReplyDelete
  8. Lisan veel, et ju siis oli seda haiglasolekut vaja, et kordki oma elus vanaemaga kohtuda. Hiljem lapsena ei ole enam haiglasse sattunud.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails