29.8.12

Läheb vaikselt mööda...


Kordad tegu, saad harjumuse, kordad harjumust, saad iseloomu. Või kuidas see ütlemine oligi.

Igatahes polnud mul kaua aega harjumust jääda grippi. Mis siis, et ümberringi haiged oldi. Aga nüüd olen ma teist aastat augustikuus milleski pikalt vinduva gripi taolises, teadmata, kus see tulnud on ja millal üle läheb. Hakka või uskuma, et augustis haigeks jäämine harjumuste hulka tahab kippuda.

Niisuguses vinduvas olekus, siis kui tundub, et kohe-kohe on kõik jälle korras ja läheb vaikselt mööda, on päris tore suviste käikude pilte vaadata. Näiteks neid siin, mis pole veel blogisse jõudnud, kuigi mitu nädalat tagasi tehtud. Olen Eestis palju ringi käinud, aga kummalisel kombel olin neis kohtades esmakordselt.

Alloleval pildil on Kärde rahumajake - Kärde (saksa k Kardis) mõisapargi edelaserval säilinud väike palktare, milles sõlmiti pärimuse kohaselt 1661. aastal Venemaa ja Rootsi vaheline rahuleping, mis lõpetas 1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõja. Tõenäolisemaks peetakse siiski, et rahu sõlmiti mingis sõjast terveks jäänud palkhoones,  mille lammutamise saadustest püstitas Kärde mõisnik pargi servale sündmuse mälestuseks väikese tarekese.


Laiuse kirikut mainiti esmakordselt 1319. aastal. Kirik purustati Liivi, Poola- Rootsi ja Põhjasõja ajal ning ehitati taas üles. Kirikuaias on palju mõttekohti.



See puumehike popsutab piipu Kuremaa mõisa hollandi tüüpi tuuleveski ees.


Aga need puumungad on Palamuse pargi Tormipuus. See on 2004. a suure tormiga murdunud puu, millesse vigursaagija Ivar Männi käe all said kodu Kärkna (saksa k Falkenau) kloostri kaks munka. (Palamusel on lisaks Tormipuule ka Piksepuu, mida tabas välk 1998. a ja millesse on tahutud mälestusmärk Palamuse esimesele vaimulikule Theoderichile. Sellest mul pilti pole.)


Õu Nuki(tsamehega) ja apteegiuks (postituse alguses) on vaated samuti Palamuselt, Oskar Lutsu kodumaja juurest.


Kui keegi arvab, et ma Palamusel kihelkonnakooli, noh ikka seda Tootsi, Kiire, Teele ja Arno oma, ei pildistanud, siis ta eksib, sest need - läheneva kooliaasta algusega väga sobivad pildid - on blogisse pandud juba varem.

26.8.12

Kolm Armstrongi


Kaks Armstrongi, kes inimestele on eeskujuks olnud ja olemise horisonte laiendanud, lahkusid peaaegu korraga.

Ei ole enam Neil Armstrongi (5. august 1930 – 25. august 2012), meest, kes käis esimese inimesena Kuul (21. juulil 1969). Mu lapseiga ja noorus möödusid ajal, mil esimesed kosmoselennud meile innustavalt ja vaimustavalt mõjusid - nõnda ka esimesed sammud Kuu pinnal. Ilus on mõelda, et ehk kõnnib ta hing Kuul ka nüüd. Nii ei pruugi olla, aga nii võib olla.

Ei ole enam ka võidukat sportlast, paljude iidolit Lance Armstrongi, kuigi ta pole veel üle teispoolsuse piiri astunud: temalt tahetakse dopingukuradi või kellegi suure inimliku kadeduse ja käkikeeramise tõttu võidud ära võtta, kuigi ka ülejäänud võistluskaaslaste puhul pole täpselt selge, kas dopingukurat neidki tollal sabaotsaga ei puudutanud. Aga ühte võitu, vähi üle, ei saa temalt võtta...

Kolmas Armstrong, vana Louis (4. august 1901 – 6. juuli 1971), on ammu läinud. Aga meile on ta jätnud oma "What a wonderful world!" - laulu imelisest maailmast. Ikka veel imelisest...  M.o.t.t.

Minu foto: Lihtsalt üks tuuleveski sügisese suvetaeva all, võib-olla ootab ta teravmeelse hidalgo Don Quijote tulekut.

18.8.12

Kaugete aastate konspektist - 6. (1985-1991)


Viimane postitus Anatoli Tšernjajevi päevikust "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008) loetu põhjal.
---
Gorbatšovi-lummuses inimestele nii NLiidus kui välismaal, nii tavakodanikele kui riigijuhtidele meeldis pärast NLiidu eelmiste juhtide nämmutavaid kõnesid see, et Gorbatšov rääkis peast, "kõnekeeles", oma mõistuse, pädevuse, informeerituse, asjatundmise, ideede ja veendumuste põhjal. AT teatab, et peasekretäriks saades vähendas Gorbatšov oma isiklike kaastöötajate (aparaadi) hulka kolmandiku võrra, ühendas KK osakondi, likvideeris laiutavaid komisjone, ise aga töötas nn Andropovi režiimil ka laupäeviti. Püüdis lüüa korda majja, kuid samas ei olnud küllalt järjekindel oma vastastest ja lihtsalt kiibitsejatest vabanemisel. Perestroikavastaste peale kulus palju aega ja jõudu.

Oma suuri muudatusi alustas ta alkoholi vastu võitlemisega. 6. aprillil 1985 kanti Poliitbüroos ette, et naisi on joomarite ja alkohoolikute hulgas üle kolmandiku, pooled alkohoolikutest on noored. Olukord oli märksa hullem kui tsaariajal, mil naised ja noored ei joonud. Alkoholi tõttu kannatati kahju rohkem kui 80 miljardi rubla ulatuses aastas. Samal ajal saadi tulu alkoholimüügist 5 miljardit rubla. Kuid paljud minuvanused ja nooremadki mäletavad, et Gorbatšovi joomisevastane võitlus jooksis ummikusse ja AT kirjutab oma päevikus, et hiljem tunnistanud seda veana ka ta ise.

Muus osas oldi veendunud, et Gorbatšovi tulekuga algab Nõukogude ajaloo uus etapp, midagi väga suurt. Tegelikult toimusid küll suured sündmused, kuid need kujunesid NLiidu ajaloo lõpusündmusteks, lagunemiseks, uue ajastu alguseks hoopis uues ja teistsuguses riigis.

AT tegeles esialgu edasi oma tööga KK rahvusvahelises osakonnas, kuid peagi sai temast Gorbatšovi abi rahvusvahelistes küsimustes. Päevik muutub, sissekannetes on vähem juttu päevikukirjutajast endast, tema vaatenurkadest ja soovidest, tema igapäevatööst, sest ta otsustab, et peab lähikondlasena jäädvustama Gorbatšovi tegevust ajaloo tarbeks, sest kellelgi teisel pole võimalust näha nii lähedalt ja igapäevaselt kõike, mis riigi juhtkonnas toimub. Tekstis hakkavad (1986) domineerima stenogrammid Gorbatšovi mitmesugustelt arutlustelt, tema kõnede tekstid, nende tekstide valmimise eellood, tema raamatu kirjutamise lugu jms. Kuid nii ei jää, AT ei jaksa oma igapäevatöö kõrvalt (aga Gorbatšov nõuab oma lähikonnalt palju tööd) pidevalt temast kirjutada ja taas ilmuvad päevikusse kriitilisemad jooned, selle nägemine, et nii mõnigi kord võinuks Gorbatšov talitada resoluutsemalt, otsustavamalt - sest ta juhtis omamoodi revolutsiooni, tõi kaasa perestroika ja avalikustamise, kuid ei käitunud revolutsioonile vastavalt, vaid kaldus muutuma alalhoidlikuks.

Kui ma AT päeviku eelmistest osadest kirjutasin neid lugedes, märkusi tehes ja tsitaate noppides, siis nüüd on mul see tuhandete lehekülgede pikkune elav ajalugu läbi loetud. Nagu ajalooline romaan, mille kohta tead lõpplahendust ja sündmusi, aga saad põnevusega teada, kuidas just need sündmused oma detailides toimusid, mis nendega kaasnes, kes oli kes ja kuidas jõuti nende tulemusteni, mida me oma elus, oma nahal tunda saime ja läbi elasime.

Gorbatšovi-Bushi Malta kohtumine (1989).
Foto internetist.
Mida edasi, seda huvitavamaks muutub kirjeldus Gorbatšovi värvikast ja edukast välispoliitikast, mille taustal jäävad märkamata tema vead riigi sisepoliitikas ja mõneti ka majanduses, kus jõutakse selleni, et isegi Moskvas pole enam leiba. Seda põnevam on tema järjes süvenev vastuolu Boriss Jeltsiniga ühelt poolt ja vanameelsete parteilastega teiselt poolt. AT kirjeldab, kuidas jõutakse Berliini müüri langemiseni (1989), kuidas tormisel merel Malta külje all kohtuvad (1989) Gorbatšov ja Bush, kuidas Lahesõda algab (1990) ja kuidas sõjauudiste kõrval domineerivad riigi juhtkonna (sest Gorbatšovist on ju vahepeal ammu president saanud) hulgas sõnumid Leedust.

Nende aastate päevikus on Eestit nimetatud mitmel puhul: AT kirjutab, et (Karl) Vaino käis koos teiste "Pribaltika" parteijuhtidega küsimas suuremat otsustusvõimalust kohtadel; mõni aeg hiljem on Kremlis trepil kohatud (Vaino) Väljas lubanud AT-le olla "liidu" eest väljas kuni viimseni, veel mõni aeg hiljem mainib AT, et Gorbatšov kohtub kaks korda Rüütliga, kes tahab garantiid, et Eestis ei kujuneks sündmused ohvriterohkeks ja veriseks nagu Leedus ja Lätis. "Pribaltikast", eriti Leedust on palju juttu, ka selles kontekstis, kuidas näiteks George Bush Gorbatšovile helistades Leedu pärast muret tundis.

Väga huvitav on AT päevik 1991. a augustiputši ajast, mil teda koos Gorbatšovi perekonnaga Krimmis kinni hoiti. Pärast putši aga on huvitavamad leheküljed need, kuidas Gorbatšov presidendivõimust loobuma peab, kuidas Jeltsini poolehoidjad juubeldavad, kuidas suhtlemispeensused asetavad kõiki oma kohtadele. Aga Eesti oli selleks ajaks juba oma teed läinud.

---
Eelmised osad:
Kahe ajastu päevik
Kaugete aastate konspektist - 1. (1973-1974)
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)
Kaugete aastate konspektist - 3. (1977-1978)
Kaugete aastate konspektist - 4. (1979-1981)
Kaugete aastate konspektist - 5. (1982-1985)

16.8.12

Kaugete aastate konspektist - 5. (1982-1985)


Jätkan Anatoli Tšernjajevi päevikust "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008) loetuga.

---
Autor alustab 1982. aasta päevikut NLKP XXVI kongressi kokkuvõttega, millest olulisim on ehk, et tehti kõik selleks, et mitte lasta väljaspoole paista lahkhelisid parteis ja eriti rahvusvahelise kommunistliku liikumise küsimustes. Majanduskriis NLiidus on jõudnud selleni, et on vaja osta oma "peamise antagonisti" käest 25 miljonit tonni teravilja. Rahvusvahelisest elust aga kirjutab AT, et "hiinlaste, albaanlaste järel paljud meie endised parimad sõbrad julgesid kõigile teatada, et kuningas on ju alasti".

30. jaan 1982 maeti Suslovit. AT hinnangul on see tähtsaim surm pärast Stalinit. "Hall kardinal" Suslov hoolitses jõudude paigutuse eest riigi ladvikus. Ehkki ta oli "igavene teine", oli tal peaaegu sama suur ja vaieldamatu autoriteet kui "esimesel". Tal ei olnud oma inimesi, lemmikuid, teda võrreldi Savonarolaga, kuid ei peetud nii julmaks. Tema järglaseks arvati kujunevat Tšernenkot.

2. aprillil 1982 kirjutab AT, et Taškendist tagasi lennanud Brežnev ei suutnud jalul seista ja viidi otse lennukilt kiirabiga haiglasse. Rahvas imestas: äralendu Taškendist näidati "Vremjas", aga saabumist Moskvasse ei näidatud. Kui teda Vnukovost haiglasse sõidutati, siis tehti tänavad tühjaks, "paludes" inimestel siseneda hoovidesse ja trepikodadesse. Pokazuhha jätkus...

Moskvas muutub iga aastaga aktiivsemaks lihavõttepühade tähistamine. At hinnangul on see varjatud ühiskondlik protest. inimesed püüavad selle abil eemalduda valitseva korra korruptsioonist, ebavõrdsusest, ebaõiglusest ja matslusest, võimurite püüdest rikastuda, kiitlevast propagandast ja demagoogiast. Kõik on väsinud ka järjekordadest, metroos ja trollis trügimisest ning sellest, et isegi Moskvas pole midagi saada.

Oktoobris 1982 on AT päevikus jälle vihje EESTILE: "Loen ajakirjast "Družba narodov" (Rahvaste Sõprus) eestlase Jaan Krossi "Keisri hullu", jälle meist (st AT kaasaegsest Venemaast), kuigi tegevus toimub Puskini aegadel."

11. nov 1982 kirjutab AT, kuidas ta sai teada, et eelmisel päeval suri Brežnev ja kuidas "kõnekirjutajad" koos Poliitbüroo liikmetega talle nekroloogi kirjutasid. Järgmiseks partei- ja riigipeaks sai Juri Andropov. AT: "Tal on halb tervis ja vähe aega, et jätta jälg ajalukku. Tal pole aega kõhelda, kõikuda, ettevaatlik olla, see oleks ka ohtlik, sest nõrgestab ning edasi pingutada on siis raske..." AT pakuks Andropovile põhjalikku programmi, näiteks: 1. Likvideerida brežnevlik infrastruktuur - kõik need sugulased, muiduleivasööjad ja lemmikud, Moldaaviast ja Dnepropetrovskist kohaletoodud koos oma villade jm seesugusega, et riigi liider saaks astuda oma moraalsetesse õigustesse.
2. Tuua väed välja Afganistanist.
3. Poola küsimustesse mitte sekkuda.
4. Lubada sotsriikidel toimida nii, nagu nad tahavad.
5. Eemaldada SS-20 raketid Euroopast.
6. Vähendada sõjatööstuslikku kompleksi ja armeed.
7. Tuua välisministeerium partei KK alluvusse.
8. Lubada kõikidel dissidentidel minna välismaale.
9. Lubada sama kõikidele seda soovivatele juutidele.
10. Saata 70-80% ministritest pensionile.
11. Anda liiduvabariikidele ja autonoomsetele vabariikidele tegelik iseseisvus...
... Lisaks veel mitu punkti, mille täitmine oleks uue juhtimise kujundamisel tingimata vajalik. Ka akadeemik Arbatov on välja mõelnud oma, umbes samalaadse tegevusplaani. Kuid tuleb kohe öelda, et ei Andropov ega ka tema järglane, kuid temast konservatiivsem Tšernenko ei suutnud midagi sellist ellu viia, võib-olla ka ei julenud ega tahtnud. Alles Gorbatšovi saamisega NLKP KK peasekretäriks hakkasid asjad liikuma.

AT tähelepanek Brežnevi matustelt, kus ta seisis KK liikmete hulgas: "Mind hämmastas, et ainult mina seisin ja hiljem kõndisin paljastatud peaga. Ülejäänud 300 inimest olid oma karvamütsides ja ondatrates. Aga polnud ju 30 külmakraadi nagu 29. jaan 1924 (Lenini matuste ajal), vaid 7-8 soojakraadi. Hiljem väljendasid paljud, kes nägid matuseid telerist, oma imestust ja kohmetust selle kultuurituse ja vana rahvakombe suhtes ülesnäidatud hoolimatuse pärast."

Oma päevikus on AT pidevalt kirjutanud nurisevi oma vahetust ülemusest, rahvusvahelise osakonna kuraatorist (a 1955-1986) Boriss Ponomarjovist (1905-1995), kelle pidev unistus on saada Poliitbüroo liikmeks ja keda AT iseloomustab kui politseilis-propagandistliku mõtte- ja tegevusviisiga juhti, kes ei hooli absoluutselt tegelikest sotsiaalpoliitilistest protsessidest, vaid üksnes "propageerib edusamme ja paljastab imperialismi". See mees juhtis pikki aastaid rahvusvahelist kommunistlikku liikumist ja püüdles olema NLiidu suurim ideoloogiline mõtleja. Alles Gorbatšov saatis ta pensionile.

1. septembril 1983 lasti Sahhalini kohal alla Lõuna-Korea lennuk Boeing-747 269 reisijaga. See põhjustas NLiidu suhtes rahvusvahelise pahameele ning muutusid ka rahvusvahelised suhted. At arutleb pikalt võimaluse üle neid parandada, aga ka sellest, et "inimene nagu ka kõik ülejäänud pole individuaalsusena kellelegi vajalik, vaid üksnes kui millegi kandja minevikus ja olevikus, millegi niisuguse, mis on mingite inimgruppide või asutuste tegelike või kunstlikult loodud huvide jaoks vajalik."

17. nov 1983 kirjutas AT oma päevikus esimest korda pikemalt Gorbatšovist. keda iseloomustab elava mõistusega, suure veenmisjõuga ja teadmistega, oskustega argumenteerida ja majanduse hea tundmisega. "Niisuguste inimestega juhtkonnas võib NLiit tõepoolest saavutada selle, mida oleme taotlenud ja lubanud." Mõni aeg hiljem, juunis 1984 kirjutab AT, et Gorbatšov on  hetkel kõige populaarsem Nõukogude riigitegelane välismaal, n-ö kroonprints, kõige huvitavam inimene suure tulevikuga.

Mõned sõnad Gromõko iseloomustuseks (dets, 1983): "Haaranud välispoliitika monopoli, mängib Gromõko selliseid prestiiži- ja diplomaatiamänge, nagu oleksime alles 1930. või 1950. aastates. Kui Andropov seda kaua kannatab, siis võime väga ohtlikult läheneda tuumaohule."

9. veebr 1984 suri Andropov. Tema järglaseks kõrgel ametipostil sai Tšernenko. AT: "Miks me oleme pettunud? Aga sellepärast, et meie suure riigi kõrgeimale ametikohale võib saada igasugune keskpärasus, keda saatus on juhuslikult näitelavale toonud. Seekord oli saatuseks Brežnev," kellega Tšernenko oli sõbrunenud juba Moldaavias ja kes teda endaga KK-sse kaasa tõi ning edutas. See oli hall ja vähearenenud inimene, ebakultuurne parteiametnik, "aparatšik" selle sõna halvimas tähenduses ja kurval kombel hakkas ta riiki juhtima siis, kui oli just-just alanud murrang võrreldes Brežnevi-ajaga.

TÕSIELUST: Brežnevile oli meeldinud film "Seitseteist kevadist hetke", mida ta oli vaadanud paarkümmend korda. Ükskord vaadates filmi lõpus teadet, et Stirlitzile omistati Nõukogude Liidu kangelase aunimetus, küsis Brežnev, kas see otsus on talle ka kätte antud. Ta tahaks seda teha. Juuresolijad kiitsid filmi peategelast, kuid Brežnev andnud mõne päeva pärast NLiidu kangelase kuldtähe ja Lenini ordeni näitleja Vjatšeslav Tihhonovile, keda Brežnev pidas päris-Stirlitziks.

16. okt 1984 kirjutab AT KK Sekretariaadi istungist, kus oli arutlusel religiooni osa Turkmeenias, ja jõuab ootamatule järeldusele: "...miks mitte saata kõik need turkmeenlased koos tadžikkide, usbekkide, EESTLASTE ja teistega pikalt ja pidevalt: las teevad iseseisvalt endaga nii nagu tahavad! Võib-olla paluvad kunagi, et nad tagasi võetaks."

11. märtsil 1985: "Chopin annab jälle, juba mitmendat korda esimesena infot, et NLiidus toimub ajastute vahetus." Suri Tšernenko. Oodatult sai tema järglaseks Gorbatšov.
(Järgneb.)

Eelmised osad:
Kahe ajastu päevik
Kaugete aastate konspektist - 1. (1973-1974)
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)
Kaugete aastate konspektist - 3. (1977-1978)
Kaugete aastate konspektist - 4. (1979-1981)

11.8.12

Fotojaht: Rõõm suvest


Inimene on tilluke mutukas taevalaotuse all. Kõnnib siis see mutukas mööda (raba)rada ja avastab järsku, et taevast tahaks nagu teine, veel väiksem, aga ikkagi hirmsuur mutukas talle kraevahele laskuda. Mutukas vaatab teist mutukat ja saab siis aru, et teine koob hoopiski võrku, nii habrastest niitidest, et neid pole vastu taevast nähagi, ainult seal, kuhu keegi veel väiksem on kinni jäänud, on mingi saagiträhn. Võrgukuduja tunneb suvest rõõmu, naudib üürikest päikesepaistet, rajab oma teed, elab oma elu, ei kavatsegi inimmutukat rünnata, teab, kas üldse märkaski teda. Nad on küll ühe maa peal, aga ometigi teineteisest kosmilistes kaugustes.

Ja kui inimmutukas hiljem vaatab sel üürikesel kohtumisel klõpsatud fotot, siis näeb ta, et võrgukuduja mutukas on natuke nagu musta südamekese sarnane, ainult jalad turritavad sellest südamest välja. Mnjah, rõõm suvest...

Minu fotod, 10. aug 2012.

Teiste fotojahiliste suverõõmud on siin.

10.8.12

Kaugete aastate konspektist - 4. (1979-1981)


Jätkan Anatoli Tšernjajevi päevikust "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008) loetuga.

Seekord alustan sealt, kus eelmisel korral lõpetasin. Jälle LIHA ja teist korda nende aastate jooksul EESTI. AT kirjeldab külaskäiku Moskva intelligentide perekonda, kus arutati lihapuuduse üle ja küsiti, miks eestlased, kes toodavad oma liiduvabariigis 180 kg liha inimese kohta aastas, peavad toitma usbekke, aga ise jäävad ilma lihata.

AT käib tööga seoses järjest rohkem välismaal. Üks iseloomulik tsitaat 1979. a algusest: "...mõtleme, et kõik nende ajalehed, tele ja raadio tegelevad ainult nõukogudevastasusega. Elus pole see põrmugi niimoodi: 7 päeva jooksul ei näinud ma teles ega ajalehtedes midagi otseselt nõukogudevastast. Pigem on ohtlik ükskõiksus meie ühiskonna, rahva ja kultuuri suhtes. Ja kartus, et me pöörame ennast maailmas nii kohmakalt, et kallid nõud katki lähevad... Kõiges muus pole neil meiega asja, kaasa arvatud dissidentidega, kellega tegelevad need, kes selleks on kohustatud."

30 detsembril 1979 sisenesid Nõukogude väed Afganistani. Maailm suhtus sellesse hukkamõistuga, süüdistades Vene imperialismi väikese ja nõrga riigi siseasjadesse sekkumises. Mõistatuseks ka kõige kõrgemal tasemel on aga see, kes andis Brežnevile allakirjutamiseks dokumendi, mille alusel väed sisse viidi. Kes teadis, see vaikis, aga enamik ei teadnud ja seetõttu arvati näiteks, et seda võis teha Gromõko või Andropov, seega KGB, aga miks seda tehti olukorras, kus NLiidus oli endal palju siseprobleeme ja vägede sisseviimine Afganistani kutsus esile ka senise välispoliitika krahhi, jäi mõistetamatuks.  

Nõukogude 101. motolaskurpolk
Afganistanis 1980. a.
Tollane ajalehefoto.
"Nõukogude rahvale pole seda küll vaja. talle on vaja liha, muid kaupu ja rohkem korda!", kirjutas AT. Ja 28. jaanuaril 1980:  "ÜRO-s hääletas 104 delegatsiooni meie vastu ja ainult 17 meie poolt. Meid mõistavad hukka valitsused ja parlamendid, kõikvõimalikud komiteed ja tegelased, parteid ja ametiühingud. Isegi need, kes on olnud meie "vennad" (mõeldud on eri riikide kommuniste)..."

Paljud riigid vastasid NLiidule majandusboikotiga: "Carter ei andnud meile 17 miljonit tonni teravilja (Moskvas kadusid kohe müügilt jahu ja makaronid), keelas igasuguse ekspordi, lõpetas läbirääkimised ja visiidid, nõudis olümpimängude ärajätmist... Thatcher tegi meiega sama. Portugal keelas meil oma vetes kalapüügi, nagu ka USA, Kanada ja Austraalia..." Jäävad ära planeeritud näitused (näiteks Ermitaaži väljapanek USA-s) ja külalisesinemised (Suur Teater Norras jt). Loetelu on tohutu pikk, rõhutades eriti, kui palju paha teeb see, et rahvusvahelised pangad ei anna enam laenu.

Üks ANEKDOOT: Kaks meest tulevad välispoliitika loengult. Üks küsib: "Noh, kuidas sa meie poliitikast praegu aru saad?" Teine vastab: "Ma saan nii aru, et me peame Sahharovi vahetama Pärsia šahhi vastu, šahhi pantvangide vastu ja pantvangid USA nisu vastu." (1980)

Oma tööga seoses kirjutaski AT päevikutes eelkõige ja palju välispoliitikast. Aga näiteks NLKP Keskkomitee pleenumitel kuulis ta huvitavat sisepoliitikast ja majandusest. Kui NLKP KK Sekretariaat arutas küsimust "Riisumistest transpordis", siis selgus, et kahe aastaga oli varguste hulk kahekordistunud, varastatu maksumus aga neljakordistunud. 40% varastest olid raudteelased ise. 60% varastest olid veetransporditöötajad. Brestis (piirijaamas) seisis ligi 11 000 autot, sest niisuguses "paljaksröövitud" seisundis ei saadud neid üle anda välismaalastele. 25% traktoritest ja muudest põllutöömasinatest ning 30% "Žiguli" autodest jõudis ostjateni ilma mingisuguste vajalike osadeta. Ligi 14 miljardi rubla väärtuses kaubalaadungeid oli igapäevase valveta. Valvureid oli kokku küll 69 000, aga enamasti pensionärid ja invaliidid. Liha varastati seitse korda rohkem kui kaks aastat tagasi, kala aga viis korda rohkem. Kui 1970. a tabati NLiidus 4000 raudteedel tegutsevat varast, siis 1979. a oli neid juba 11 000. Kui palju jäi tabamata, polnud kellelegi teada. Ja seda üksnes raudteedel...

"Midagi niisugust pole olnud ei tsaari-Venemaal ega ka üheski teises tsiviliseeritud riigis," nentis AT oma päevikus.

19. juulil 1980 avati Moskva olümpiamängud. AT oli avamisel külaliste loožis, hiljem käis vaatamas ujumist, kergejõustikku ja veepalli. Tema üldmulje alguspäevadest oli, et nõukogude rahva jaoks on mängud "Potjomkini küla", et Moskva on muudetud suureks getoks ja et iga hinna eest, ka juhtkonna toostides tuleb hoiduda poliitika sidumisest spordiga.

Kuid vaatamata paljude riikide boikotile tundis rahvas olümpiamängude vastu suurt huvi ja olümpiamaskoti Miška lahkumine mängude lõpupidustusel kujunes liigutavaks ja kutsus esile pisaraid.


USUST: NLiidus oli 1980. a 6500 pappi, 900 katoliku vaimulikku ja 300 mullat (lisaks veel 2000 illegaalset vaimulikku). Kuid iga teine surnu maeti kiriklikult ja iga viies vastsündinu ristiti.

Suuri vaidlusi põhjustas 1980. a suvel NLKP Keskkomitees Anatoli Rõbakovi teose "Arbati lapsed" käsikiri. Vaieldi kas üldse ja kus seda avaldada.

Vladimir Võssotski mälestussammas
tema haual Vagankovo kalmistul
(skulptor A. Rukavišnikov).
29. juulil 1980 suri Vladimir Võssotski. AT oli "meie aja bardiga" tuttav umbes 1966. aastast David Samoilovi, Juri Ljubimovi jt oma sõprade kaudu. Ta kirjutab, et matused muutusid linna massileinaks - ja seda olümpiamängude kõrgpunktis. Võssotskiga hüvastijätjate järjekord ulatus Taganka teatrist "Rossija" hotellini. Korra eest Vagankovo kalmistule viimisel ja kalmistul vastutas kindral Trušin, "Moskva kõige tähtsam militsionäär" - Moskvas oli oümpiamängude pärast 34 000 miilitsat igalt poolt NLiidust. Matustel oli rahvamass, parteijuhtidest saatsid Grišin ja Andropov kaastundeavaldused. Aga ajalehtedes vaikiti Võssotski ärasaatmisega seotu maha, ainult "Vetšernjaja Moskva" ja "Sovetskaja Kultura" avaldasid leinaraamis kuulutuse. Inimesed rääkisid, et Võssotskiga toimiti samuti nagu Majakovskiga 1930. a: polnud selge, kas tegu on dissidendiga või mitte, kõik ei tunnustanud ka tema talenti, mõned pidasid teda "võõraks", "mitte omaks". Matustel mängis rahvamassis makimuusika: Võssotskit saadeti ära tema enda lauludega.

Poolas seoses "Solidaarsusega" toimuvast teadis nõukogude rahvas vähe. Võimuladvikus naljatati süngelt, et küll siis saadakse teada, kui me oma tankid sinna saadame. (1981. aasta lõpul aga nentis AT oma päevikus, et Brežnev on suutnud teha oma marasmile vaatamata ühe asja hästi - ei lasknud Poolasse tanke saata, ei korranud 1968. a Tšehhis toimunut, kuigi näiteks Gromõko ja Ustinov olid vägede Poola saatmise poolt.)

STREIGID: AT kirjutas, et NLiidus on tugevnenud streigiliikumine.  15. oktoobril kandsid sellest NLKP Keskkomiteele ette parteijuhid Kapitonov ja Dolgihh. Sadu streike põhjustasid vähene töötasu, vale normeerimine ja palga ning preemiate väljamaksmisega hilinemine, halvad töötingimused jm kaebused. Streikijate hulgas on nimetatud ka EESTIT -  Tartu põllumajandustehnika remonditehast. AT nending: "Tegelikke vahendeid streikide lõpetamiseks meil pole, sest ei ole liha, korda ja õiglust".

Samal ajal kõlasid massiteabevahendites parteijuhtide ülistused Brežnevi ja üksteise aadressil, anti välja rohkeid autasusid ja -märke, panemata tähele, et riik elab tegelikult väga halvasti. Rahva põlgus, kibedus, viha ja vandumine partei- ja riigijuhte ei huvitanud.

AT 1981. a päevikus on olulisel kohal NLKP XXVI kongressi ettevalmistused ja toimumine, kuni selleni kuhu kedagi istuma panna; kellele välisdelegatsioonidest (u 150) anda sõna Kongresside Palees ja kellele Moskva või muude linnade töökollektiivides; mida neil lubada rääkida ja mida mitte...
(Järgneb.)

Eelmised osad:
Kahe ajastu päevik
Kaugete aastate konspektist - 1. (1973-1974)
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)
Kaugete aastate konspektist - 3. (1977-1978)

7.8.12

Ja siin nad siis askeldasidki...


Sel päeval, kui ma Palamusel "Kevade" koolimajas käisin, oli seal näha vähemasti kolm punaseks värvitud maakera, kuid keegi ei teinud nende juures koledat häält ega kutsunud jeekimeid. Gloobusesõrestik siin kõrval on vabaõhuetenduse "Nõiutud kevad" dekoratsioonide hulgast. Teised kaks punast kera olid koolipoiste magamistoas ja õpetaja Lauri elukambris - kõik said pildile jäädvustatud, kuid kõiki korraga ma siia ei pane.

Kool, kus Oskar Luts käis ja kus ta oma koolivendade ja -õdede igapäevaelust ainestikku sai Tootsi, Kiire, Arno, Teele, Imeliku jpt teiste tegelaste kirjapanekuks, on ilma igasuguse kahtluseta Eesti kõige tuntum kool. Kõik teavad, et Arno jõudis koos isaga sinna siis, kui tunnid olid juba alanud. Aga sest polnud suurt häda, sest sündmused algasid just tema koolijõudmise hetkest. Ja siin nad siis askeldasidki...


Õpetaja Laur on ajast aega olnud eesti kooli parimate traditsioonide sümbol, temaks tahaksid kõik oma ametit südamesse võtvad pedagoogid saada ja kui on öeldud "maa sool", siis on ikka ja jälle ka õpetaja Laur meelde tulnud koos mõttega, et kas ka tänapäeva koolis seda õiget õpetaja Lauri kohtab, kes õpilase hingekellad helisema paneb.

Julk-Jürisid ja Liblesid võib praegusajal samuti leida igast koolist ja kooliümbrusest, kuigi neile ehk nii sageli ei mõelda kui Tootsi vempudele, Arno tagasihoidlikule lüürilisusele, Kiire kehkadiveilikele saapanööpidele ja kõigile neile tuhandele pisidetailile, mis  meile Lutsu "Kevade" läbi meelde on sööbinud.


Kes praeguste koolitarvete värvikirevuse kõrval ei tea, kuidas krihvel ja tahvel vanasti välja nägid, kuidas "jätti" kirjutati või mda rehkenduseks tarvitati, saab seda Palamusel kooliruumides näha. Aga mulle meenusid seal hoopis mu enese koolivihikud, mis polnud nii pildiküllased ja klantskaanelikud, nagu need, mis nüüd müügil on, vaid mille tagakaanel ikka ja jälle olid korrutustabel või meetermõõdustik, et need kõigile pähe kuluksid ja meelde tuletaksid, et kool on õppeasutus, mitte meelelahutuskoht, nagu praegused õpilased näikse mõnikord arvavat.



Ühele koolipingile Palamuse klassitoas on Tootsi nimi sisse lõigatud, aga see polevat siiski Kentuki Lõvi õpikoht, vaid n-ö museaalne lisand vaatemängu huvides. Kuid mis siis, sel kohal istudes on hea end "Kevade" juhtumustesse sisse mõtelda ja ka sellest aru saada, kui palju põlvkondi õpilasi on sellest koolitoast läbi käinud. Üks tähis haridusteel, üks tähis eluteel...


Ja see on saun, mida nähes mul kohe Tootsi "tamasseri raud" meelde tuli ja mille ümber toonastel koolipoistel üsna ilmselt põnev askeldada oli.


Minu fotod: Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseum, 21. juuli 2012. 

Selle postitusega saavad otsa mu selle suve Vooremaa-lookesed.  Kel huvi, saab neid vaadata:
Sellistes avarustes tahab hing laulda
Järv helgib ehapaiste... Ega ikka ei helkinud küll.
Auku ei tasu halvustada 
Ja Sulekese blogis:
Palamuse inglid 
Aitäh Raereisidele ilusa teekonna eest.
 

4.8.12

Kaugete aastate konspektist - 3. (1977-1978)


Jätkan Anatoli Tšernjajevi päevikust "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008) loetu põhjal tehtud ääremärkustega. Kellele pikad tekstid ei meeldi, võib alloleva rahulikult lugemata jätta.

* * *

21. jaan 1977 kirjutab AT NLiidu kõige kallimast "vanadekodust". Eelmisel päeval oli Poliitbüroo istung, kus Brežnev märkis ära, et PB on koos poolikult: Gromõkol on infarkt, Andropov on juba teist kuud haige, Mazurov on jalul, aga ei tööta, Podgornõi on haigevoodis, Tšernenkol on gripijärgne tüsistus, Kapitonov sattus haiglasse, Suslov haigestus põhjalikult ja Solomentsev on juba ammu haige. Brežnevi enda järjest halvenevast seisundist on AT 1977. a päevikus väga palju juttu.

26. veebruaril põles hotell "Rossija". Selle esindushotelli põlengust oli tollal palju summutatud kuulujutte, räägiti sadadest hukkunutest, kahtlustati diversiooni. AT päevikus on kirjas, et selles tulekahjus oli 43 hukkunut, põhiliselt Moskvasse nõupidamisele sõitnud partei oblastikomiteede sekretärid. Järgmisel päeval põles merelaevanduse ministeeriumi hoone. Öösel kutsuti kokku kogu PB, kuid leiti siiski, et tegu oli hooletusega - süttis liftitross.

Märtsi alguses on mainitud Leedu NSV teisitimõtlejaid: õpilased, tudengid, katoliku kirik ja emigrantide keskused üle maailma. Sellist teisitimõtlemist nimetab AT eriliseks probleemiks, mille lahendab ainult elu ise ja millele sel ajal (1977) polevat vaja kogu maailma ees avalikult reageerida.

USA-st: "Nad mängivad paljudel klahvidel, eriti Brzeziński, kes on alustanud mängu eurokommunismiga, mis meile (kui ideoloogilisele üliriigile, tähendab suurriigile tervikuna) on ohtlikum kui USA tuumapotentsiaal."

10. aprillil teeb AT päevikus huvitava märkuse, küsides, kes on Arafat ja kõik ülejäänud araablased, kellega NLKP ladvik sidemeid hoiab, nõukogude inimeste jaoks. "Mida on meile seal vaja? Miks me raiskame neile nii palju aega ja arvatavasti ka raha? Trolli- ja metrooreisija muidugi on harjunud ja ei suhtu sellesse teravalt, kuigi toriseb. Kuid võimu autoriteet ja prestiiž muudkui langevad, ükskõiksus ja "rahvalik" muigav põlgus kogu selle tegevuse suhtes on muutunud massipsühholoogia tavanähtuseks."

AT mõtleb üsna palju oma osast ja kohast parteisõdurite hulgast, kuid ei jõua palju kaugemale unistusest osata kirjutada poole tunniga korralik ettekanne igasugusele kuulajaskonnale.

Juulis on juttu Prahas toimunud rahvusvahelisest teooriakonverentsist, kus NLKP KK andis ülevaate oma teooriaalasest tegevusest möödunud 60 aasta jooksul. AT arutleb, et sellise näitemängu olemus on tühine. "Niisuguseid kogunemisi korraldatakse, et nende toimumisega näidata rahvusvahelise kommunistliku liikumise olemasolu. Kuid just seetõttu on need üritused kaitsva iseloomuga, nende vastu, kes arvavad, et RKL segab nende parteide (mõeldud on eurokommunismile kalduvaid riike ja 1977 on eurokommunismi tugevnemise aasta) tegutsemist nende kodumaal, ja ka nende vastu, keda on lihtsalt tüüdanud pikaksveninud mäng selle "suure jõuga"."

Veel 1977. a: "Öelda pole meil maailmale midagi. Ta ei taha käia meie järgi, veel vähem tahab ta meid jäljendada. Selles pole üldiselt midagi traagilist, kuid traagiline on, et me ei taha sellega leppida, sest oleme läinud liiga kaugele oma kiitlemise ja ärplemisega. /- - -/ Muidugi meil on, millega kiidelda. kuid kiitlemine on nende aastakümnetega (alates 1917. a) kasvanud geomeetrilises progressioonis (ja igal ajajärgul Stalinist Hruštšovini, muutudes lausa kosmiliseks), kuid edusammud on väikesed."

SUUR VALE: 13. detsembril 1977 oli järjekordne NLKP KK pleenum. Brežnev sellel ei osalenud. Suslov teatas, et Brežnev on külmetanud ja tema ettekanne jagatakse vaheajal laiali, et selle põhjal saaksid läbirääkimised toimuda. kuid pleenumi lõpul otsustasid osalejad Suslovi eestvõttel, et Brežnev märgitakse pleenumi töös osalenuks, ajalehtedes aga teatati, et ta ise esitas ettekande. AT: "Valetati kogu parteile, riigile, kogu maailmale. Ilma vajaliku mõistliku põhjuseta. See on halb märk, andes tunnistust üheaegselt põlgusest (kõike võib!) ja isikukultusest kui mütoloogiast ( ei saa ju pleenum olla Brežnevita!)."

Võimuhoovad läksid (AT päevikus antud hinnangu põhjal) 1977. a jultunult üle PB liikmete kolmikule: Ustinovile, Gromõkole ja Andropovile. Veel suutis Suslov neist üle olla, kuid hakkas nõrgenema ning tegelik poliitika oli nende kätes.

1978. a päevikust tegin ääremärkusi vähem. Aasta esimesel poolel hakkasid eelkõige silma lihtsalt anekdootlikud juhtumid Brežnevi ringsõitudelt ja visiitidelt, mis tipnes tema nõdra käitumisega Saksa FV-s, kus delegatsiooni ülejäänud liikmetel (ka AT-l) tema viperustest ülesaamiseks palju energiat kulus.

Ilja Glazunov
"Kadunud poja tagasitulek"

1977. a
Maal on Venemaa
kultuuriministeeriumi omand.
KULTUURIST: Juulis 1978 oli Moskvas tollase menukunstniku Ilja Glazunovi näitus. Seoses sellega kirjutas AT, et näituse järjekordades seistakse juba varajastest hommikutundidest alates, kusjuures paljud ei mõista, mida nad tegelikult näevad. Glazunovi töid ei julge kritiseerida isegi NLKP pealeht Pravda, aga samas tajuvad vaatajad, et need on nõukogudevastased. "Ta on sarnane Jevtušenkole, ainult et kunstis. Meie elule on iseloomulik jaht raamatutele (kolossaalne must turg!), vabameelsele muusikale, originaalsele kunstile. Võib-olla on need vaimsuse otsingud? Reaktsioon ametliku keskkonna sisutusele ja bürokraatlikkusele, mis enam isegi uudishimu ei tekita. Sellest saadakse üle anekdootidega - ei võidelda selle vastu, ei protesteerita, vaid just nimelt saadakse üle."

1978. a päevikule on iseloomulikud sagedased kõrvalepõiked juhtkonna marasmi juurest kultuuritegelaste ja -sündmuste juurde: anekdootlikud kirjeldused rahvapoeet Rassul Hamzatovi kalduvusest oma välissõitudel iga ettejuhtuvat ilusat naist kosida; tõsine mõtisklus Anatoli Rõbakovi juuditeemalisest romaanist "Raske liiv", mis seoses järjest teravneva juudiküsimusega NSV Liidus väga aktuaalne oli; satiiriteatri andeka näitleja Andrei Mironovi loomeõhtutest, kus ta vene kirjandusklassika kaudu teravalt ja mõtlemapanevalt nõukogude tegelikkust kritiseeris jne.

Vaimuelu (kirjandus, kunst, intelligentide eraelu) oli AT hinnangul pöördumatult lahus ametlikult pealesunnitud ideoloogiast.

Sisepoliitikas on 1978. a terav olukord LIHAGA: AT kirjutab, et näiteks tšehhid elasid rikkalt: Tšehhoslovakkias söödi inimese kohta 86 kg liha aastas, mis oli esikoht maailmas. Tšehhoslovakkia juhtkond tahtis seda hulka suurendada 1,5 kg võrra, kuid tervishoiuministeerium hoiatas liha liigsöömise eest. Poolas olid samal ajal liha ja suhkur saadaval ainult kaartidega. NLiidus söödi inimese kohta 56 kg liha aastas, kuid seda ainult teoreetiliselt. Näiteks (kui välja arvata lasteasutustele, restoranidele, muudele ühiskondliku toitlustamise asutustele antavad kogused)  müüdi Doni-äärses Rostovis inimese kohta 1,5 kg liha aastas. Paremini varustatud piirkondades aga 7 kg inimese kohta aastas, kuid mitte rohkem.
(Järgneb.)

Vaata ka:
Kahe ajastu päevik.
Kaugete aastate konspektist - 1. (1973-1974)
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)
Related Posts with Thumbnails