23.2.12

"Petruška sündroom"


Kui vene keeles kirjutava Iisraeli kirjaniku Dina Rubina "Leonardo käekiri" oli enamasti sirava peegliklaasina valus ja "Córdoba valge tuvike" kirglikult kuum, siis "Petruška sündroom" ("Синдром Петрушки", 2010) tundus mulle üsna närvilisena. See palang, mis tegelasi on tabanud, lööb raamatus kuidagi väga tugevalt lugeja kõikide meelte pihta.

Hämmastav on selle äraspidistest inimestest ja mitmikmaailmadest pajatava triloogia puhul, kui sügavalt on Dina Rubina suutnud tungida kirjeldatavate elualade (nagu ka inimloomuste ja elukeskkondade) pisimatessegi detailidesse. Kui "Leonardo käekiri" oli põhjalik vaade õhuakrobaatide ja tsirkusetrikitajate ellu koos mustkunsti paljude peensuste selgitamisega, siis "Córdoba valge tuvike" sisaldas nauditavaid põikeid kunstiajalukku koos maalija ja restaureerija ametioskuste kirjeldamisega kuni selleni, kuidas valmistada lõuendit maalimiseks ette või muuta justkui aastasadade vanuseks.

"Petruška sündroom" annab oma mitmekülgsete suundumuste hulgas pildi nukuetenduste köögipoolest. Rubina kirjeldustele tuginedes võiks lugeja vist soovi korral endale nii mõnedki vahvad nukud valmistada või vähemasti panna oma fantaasia lendama, et kõige igapäevasemate asjakeste abil koduseid etendusi korraldada. Kohati oli mul kahju, et need vahvad kirjeldused on pikitud täiskasvanuelu traagikaga, sest  sellisel soraval kombel kirjutatud raamat nukuteatrist ja armastusest nukukunsti vastu võiks olla iga lapse lemmik, kui ainult... Jah, kui ainult need kirjeldused mängumaailmast ei oleks üks osa teose tegelaste viimse piirini viidud närvilisest elust.

Intervjuus "Mida hing välja ei kannata, see on isiksusele erakordselt kahjulik" ("То, чего не выносит душа, чрезвычайно вредно для личности") on Dina Rubina öelnud, et nukuraamatu kirjutamine oli tema jaoks hirmus. Obraztsovi nukuteatri muuseumihoidlates lebavad nukud valgete linataoliste katete all. Rubina olevat muuseumijuhatajalt küsinud, kas too ei tunne hoidlas hirmu, ja juhataja vastanud: "Muidugi tunnen, mis te siis mõtlete. Panin töölaua nii, et neid kõiki näha. Varem istusin nende poole seljaga, vaatan tagasi, aga nemad on juba uues asendis." Just niisugust nukumaailma muutlikkust õhkub raamatust.

"Córdoba valge tuvike" oli sellest raamatute kolmikust minu jaoks kõige huvitavam, kusjuures tundus, et autor on seda kirjutades tundnud ennast erakordselt hästi, olnud n-ö oma sõiduvees. Aga neile, kellele Rubina looming sügavamat huvi pakub, söandan soovitada kogu isevärki triloogia lugemist.

---
"Petruška sündroomi" pealkirjast:
Angelmani sündroom (AS) on neurogeneetiline häire, mida iseloomustavad intellektuaalse ja füüsilise arengu mahajäämus, unehäired, krambid, jõnksulised liigutused (eriti käte plaksutamine), sage naermine ja naeratamine, õnnelik käitumisviis. AS-i vanem, alternatiivne termin on "õnneliku nuku sündroom", mida peetakse halvustavaks ja häbimärgistavaks ning mida seetõttu enam ei aktsepteerita. Sellest viimasest terminist on tulenenud ka AS-i kutsumine "Petruška sündroomiks".
Petruška on Vene nukuteatri tuntuim tegelane (u 17. saj), traditsiooniliselt käpiknukk, kloun, narr, pajats ja naerusk, aga mõnikord kutsutakse petruškadeks kõiki nukuteatri nukke. Arvatavasti on Petruška nimi seotud ka läänemaailma pantomiimidest ja Commedia dell'Arte tegelaskujudest tuntuima kurblikrõõmsa Pierrot'ga (u 15. saj).

18.2.12

Eriti omapärane sõiduvahend - segi nagu puder ja kapsad

Mulle tegelikult eriti ei meeldi aasida ajalehtede trükivigade kallal, sest oma tööaastate jooksul olen neid ka ise teinud. Aga kui praegustel tegijatel on mõnikord kõik segi nagu puder ja kapsad, siis muutun küll pahaseks. Ootaksin lugejana, et nad oma vead ruttu parandaksid ning parandamisel uusi vigu ei teeks, eriti siis, kui õiget kirjapilti nii palju, lausa massiliselt, soovitatakse nagu selle uudise kommentaarides - n-ö puust ja punaselt ette öeldakse.

Vaadake ise, pöörates tähelepanu sõiduriista nimele.
Artikkel:

Postimehe esileht:
E24 esileht:
Kommentaare:
Pildid tehtud siit.

17.2.12

"Córdoba valge tuvike"


Kas saame olla kindlad, et see, kuidas me elus toimime, tuleneb meist endist? Võib-olla mõjuvad meile peale võimalike Saatuse kombinatsioonide ja keskkonnamõjude ka meie esivanemate kunagised teod, tunded, elamused ja teekonnad. Võib-olla kõnnime me kusagil, seda isegi aimamata, oma vaaremade ja vaarisade jalajälgedes selle sõna kõige otsesemas mõttes, peatudes seal, kus nemad on peatunud, ja minnes üle tee seal, kus nemad on teed ületanud.

Võib-olla on meil nende kombed, tavad ja harjumused, millest me mdagi ei tea. Võib-olla väljenduvad isegi näiteks selles, kuidas me naeratame, kulmu kortsutame või huulde hammustame, kuidas tõmbame käega üle juuste või muud meile omast liigutust teeme, nende kunagised iseloomud ja harjumused. Võib-olla oleme me mõnes meile tundmatus kohas jäänud ainiti vaatama mõnda asja, mida kunagi sealsamas on imetlenud või kummaliseks või huvipakkuvaks pidanud keegi meie eelkäijatest. Võib-olla sarnaneme me nendega välimuse poolest, ilma et seda ise teaksime.

Koos "Leonardo käekirjaga", millest kirjutasin siin, ja "Petruška sündroomiga", mille lugemist just alustasin, moodustab Dina Rubina raamat "Córdoba valge tuvike" ("Белая голубка Кордовы", 2009) triloogia kummalistest ja kohati üleloomulike võimetega inimestest ning põnevatest tüüpidest, kellega nad eluteel kohtunud on või kes neile kaugetest aegadest mõjuvad läbi perelugude, unenägude ja juhuslike või ettenähtud kokkusattumuste.

Oma raamatu saatelauseks on Dina Rubina valinud prantsuse kirjaniku Léon Bloy' tsitaadi: "Maa peal pole ühtki inimolendit, kes oleks võimeline ütlema, kes ta on. Keegi ei tea, milleks ta maailma tuli, mida tähendavad tema teod, tunded ja mõtted ning mis on tema tõeline nimi, tema igavene nimi Valguse nimekirjas..."

Kuskohast on "Córdoba valge tuvikese" peategelase Zahhar Kordovini mõtesse ja kunstnikukäekirja tulnud too teda vastupandamatult kummitav valge tuvike? Kas blokaadiaegsest Leningradist, värvikate tüüpidega Vinnitsast, romantiliselt soojast Itaaliast või kirglikust Hispaaniast, mida Dina Rubina oma romaanis nii hästi kirjeldab, et ühtviisi tulevad silme ette nii paigad kui ka inimesed - see isevärki ja laiaulatuslik tüüpide skaala sibist professorini ja piraadist kuni õrnade tütarlasteni.

On tundeid kõikvõimalikes ilmingutes, on lootust ja lootusetust. On romantilist armastuslugu (koguni mitu) ja teravat detektiivipilku. On palju põikeid kunstiajalukku ja restaureerimissaladustesse, on kunstikogujate ja -võltsijate kaksikelu. On pinget kuni lõpuni.

Ma ei hakka siin tegema karuteenet "Córdoba valge tuvikese" võimalikule lugejale ega jutusta põneva raamatu tegevustikku ümber. Aga lugeda soovitan küll.

14.2.12

11.2.12

"Ära ole kurb, mu sõber!"


Mediteerisin, nagu olen seda nüüdseks paarkümmend aastat teinud. Hämarasse tuppa just minu kohale peegeldus äkitselt vastasmaja aknalt päike. Hetk soojust, armastust...

Olen viimastel päevadel lugenud Athanase Vantchev de Thracy luulekogu "Vinum mysticum". Müstiline näib inimesele sageli jahedana, külmana, kaugena, aga ometi on see meie jaoks põnev ja meelitav. Athanase Vantchev de Thracy luuletustes on soojust, armastust, imelisust. Need on nagu veidi vanaaegsed salapärased rohkete nikerdustega uksed millegi ammu unustatu juurde. Samas ja tegelikult on see meie kaasajaluule, milles on need lainetused, võbelused ja värinad kaugetest aegadest ja maailmakultuuri pärandist, mis meis ikka veel ja mõnikord kõigele läbielatule vaatamata elavad. Ja hea luule on alati nagu hea vein.

Üks sõõm sellest luuleveinist, mille on meie jaoks valinud ja tõlkinud Jüri Talvet:

Oo mu Sõber! Elada, joosta, nutta ja tantsida,
naerda ja oodata valguses
su kevadist pilku - ühtainust!

Saada helisevaks valguseks, õhuliseks lauluks,
mis hõljub su vaikuse puhtal järvel!

Olla tähine tuul, kuu,
mis silitab ööd,
su ripsmete armusiid!

Põgus-jumalik viiv -
üheskoos kogu igavikuga!
(Luuletus "Oo mu sõber".)


Athanase Vantchev de Tracy (sünd 1940) on kahe kodumaaga luuletaja. Mõlemad need maad on eestlase jaoks alati olnud seotud kirega, hoogsuse, tulisuse ja elujõuga. Sündinud Bulgaarias, põhiliselt elanud Prantsusmaal, avaldanud enam kui 30 luulekogu, pälvinud tunnustusi... Aga kõikidest neist tunnustustest ja kiidukõnedest kõige olulisemana toob ta oma epitaafis välja selle, et on "Prantsusmaa kõige hellem luuletaja".

Ära ole kurb, mu sõber! Ära sina ole!
Las murest kõnelevad möödunud päevad!
Sina aga ava oma hell süda koidule
ja kõnni tagasi vaatamata,
sinitaeva poole, mis sinu õrnale näole
vastu sirutab oma helendavad käsivarred!
(Luuletusest "Ma vaatan aknast välja".)


* Athanase Vantchev de Thracy "Vinum mysticum", valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. Sari "Kaasajaluule", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. Raamatus on rööbiti tõlkega avaldatud ka algupärased, prantsuskeelsed luuletused.

5.2.12

Kevadine rohelus: küsimus taimetundjatele

Paar nädalat tagasi sain kingituseks lillekimbu - kaks talvist tulpi, kaunistuseks mittemidagiütlevat rohelist. Tulbid närtsisid mõne päevaga, läksid sinna, kuhu närtsinud lilled ikka.


Rohelised oksakesed aga tundusid nii värskena, et oli kahju neid ära visata ja need said jäetud talvekülmuses vaasi kaunistama. Väheses vees näivad nad ennast väga hästi tundvat ja on nüüd välja ajanud rõõmsad lehekesed, mida hea tahtmise juures võib isegi õiteks pidada. Ilus kevadiselt värske kimp on saanud, külma ilmaga hea vastu lumevälja vaadata. Juuri alla ajanud siiski pole.


Kas keegi blogilugejatest rohenäppudest oskab ehk neile oksakestele nime anda, siis teaksin tulevastel talvedel neid juba teadlikult vaasi otsida?

EDIT: tegin selle kevadise roheluse pildid nüüd veidi selgemaks.

3.2.12

Üks valus mälestus

Hiljuti leidsin internetist kaks fotot, mis mulle 1965. aasta detsembrit meelde tuletasid ja minu eluga tihedasti seotud on. Olin siis Tartu Riikliku Ülikooli esimese kursuse üliõpilane. Ei hakka siin tsiteerima oma tollast päevikut, kirjutan nii, nagu praegu meelde tuleb.


Sel 21. detsembri hommikul ärkasime Vana-Tiigi ühikatoas nagu tavaliselt, et kella kaheksaks ülikooli peahoonesse loengule jõuda. Kui tüdrukutega üle Toomemäe läksime, hakkas asi kahtlasena tunduma. Peahoone ülakolmnurk säras pimeduses nagu kummalises punases ilutules. Üksikud vastutulijad nutsid. Silmad ja süda keeldusid nähtut uskumast. Hoone oli leekides. Isegi kõige raudsemad õppejõud nutsid.

Siis tuli ka välja, et ülikooli noormehed olid öösel üles äratatud ja päästetöödele kutsutud. Ka meie hakkasime kohe tegutsema. Niipea kui võimalik, moodustus peahoone tagant ja keemiahoone eest marksumaja suunas kulgev ahelik, mida mööda käest kätte andsime edasi aula kõrvalt raamatukogust päästetud ajaloolisi käsikirju ja teoseid. Jalad külmetasid, süda valutas...


Hiljem selgus, et aulat, kus alles paar kuud tagasi olime saanud oma uhiuued matriklid, polnud enam. Meie igapäevasest auditooriumist peahoone esimesel korrusel võis taevasse vaadata. Peagi algasid taastamistööd, päeval töötasime peahoones, õhtupoole käisime muudes õppehoonetes vabades ruumides loengutel.

Tänavu sügisel kuulsin, et nüüd olevat ülikooli peahoone ainult administratsiooni käsutuses. Või vähemasti olevat kavas niimoodi korraldada. Mul on sellest kahju. Meile, tollastele tudengitele, eriti vist ajaloo-keeleteaduskonna omadele, oli peahoone meie (ülikooli)elu kõige tähtsam maja.

Ja ikka ning jälle trummeldab mu mälus Paul-Eerik Rummo toonane värsirida: "alumiiniumtagapõhjal põleb ülikool".

Samal teemal: Uurija Ando Leps "Tulekahju ülikoolis".
Fotode autorit ma ei tea.

EDIT: 21. dets 2015. Täna möödub sellest tulekahjust 50 aastat. Sel puhul on Postimehes artikkel tulekahju tekkepõhjusest ja levist.
http://www.postimees.ee/3442563/ulevaade-50-aastat-tagasi-puhkes-tartu-ulikooli-peahoones-tulekahju
Related Posts with Thumbnails