31.1.12

Sada häda


Kodus ei ole.
Tel(efon) on vale.
Nr pole kasutusel.
Nr pole kasutusel.
(KK-sse!)

(Hea veel, et see viimane vähemasti mitte keskkomiteed, vaid kandekeskust tähendab.)

Ja isegi õunad on siin kandilised.
Või kolmnurksed.

Minu fotod, jaanuar 2012.

28.1.12

"Leonardo käekiri"


Täna on selle blogi ülejäänud elu esimene päev. Eile sai blogipidamise algusest täis neli aastat. Niisugune väike sünnipäev. (Ja homme saab nelja-aastaseks ka mu teine blogi "Suleke".)

Aitäh kõigile lugejatele, eriti neile, kellest on blogisõbrad ja päris sõbrad saanud.

Blogimine on natuke nagu peeglisse vaatamine. Ja tihtipeale ei tea lugejad, kas see, mis neile blogipeeglist vastu vaatab, on selge või kõver peegeldus. Mõnikord ei tea seda kirjutaja isegi.

* * *
Loen praegu põnevat raamatut. Sõbranna, kes venekeelse kirjandusega väga hästi kursis on, soovitas mulle Dina Rubinat. Ütles, et pärast selle kirjaniku iga teose lugemist on ta veel kaua nende raamatute mõju all, nende olude, aegade, inimeste ja isegi lõhnade lummuses, mida kirjanik on edasi andnud.

Ma ei ole Iisraelis elava ja ainult vene keeles kirjutava Dina Rubina "Leonardo käekirja" ("Почерк Леонардо", Динa Рубинa, 2008) lugemisega veel päris lõpuni jõudnud ja lõpplahenduse saan teada paarikümne lehekülje pärast. Aga mulle meeldib see raamat ja mu sõbrannal oli õigus. Rubina annab aega ja olustikku inimeste kaudu ja kõrval edasi nii lopsaka ja mahlaka keelega ning nõnda põneva kirjapanekuga, et seda on lust ja nauding lugeda. Ka on mul kahju, et ma ei teadnud, et Rubina üsna hiljuti oli Eestis ühe kirjandusfestivali külalisena. Teda oleks olnud huvitav kuulata. Mõned tema esinemised on küll internetis ja ta koduleheküljel, aga vahetu kohtumine selle isepäise kirjanikuga oleks olnud veel väärtuslikum.

"Leonardo käekiri" on lugu Annast, kelle elu algas kurvalt, kellel oli imelisi andeid, kes tahtis ja kartis neid kasutada, kes tundis nii igapäevast elu-olu kui ka peeglite kaudu väljenduvat teispoolsust. Kui ta poleks olnud inimene, siis olnuks ta ehk ingel. Kirjanik kujutab teda legendaarse illusionisti Wolf Messingu võimaliku lapselapsena, kelle elu on tihedalt seotud tsirkusega nii selle naljakates kui traagilistes ilmingutes.

See on huvitav, aga mitte eriti rõõmus raamat. Ka mitte kurb. Võib-olla on kogu mitme inimese silmade läbi nähtud lugu mõistetudki olema salapärane, nagu on seda Leonardo (da Vinci) geniaalne ja enamikule inimestest arusaamatu käekiri, millega Anna kirjutab. Sellise käekirjaga kirjutab ta ju tegelikult täis kogu oma eluraamatu, jäädes ikka mõistetamatuks, kaugeks, aga samas nii omaseks ja armsaks. Tema teab ette, mis ta sõpradest ja kaaslastest saab, aga nemad ei tea seda, mis temaga juhtub, isegi tagantjärele. Peeglite maailm ei anna oma saladusi välja...

Rubinalt on ilmunud üle 60 teose. Mõned neist kavatsen ma veel läbi lugeda.

23.1.12

Sain kirja ... tulevikust


Mõni kiri on ühtaegu minevikust ja tulevikust. Täna kaugelt maalt kohale jõudnud jõulukaart kandis ümbrikul Tallinnasse saabumise postitemplit 20.2.2012...

Hea, et kirja kohaletoomisega ei oodatud postitempli kuupäevani.


20.1.12

"Kui kergetööstus oli suur tööstus"


Neile, kes ei mäleta, et meil Eestis on kunagi olnud väga tugev ja suur kergetööstus, ja neile, kes seda mäletavad ja on selle töövilju nautinud või selles ise töötanud või sellega mõnel muul kombel seotud, võib nüüd soovitada üht mahukat raamatut.

Eile esitleti Teaduste Akadeemia saalis paksu koguteost "Kui kergetööstus oli suur tööstus. Tagasivaateid minevikku". Selle on kokku pannud toimkond pikajalise kergetööstuseministri Jüri Krafti eestvõttel, põhitöö tegid Karl Kello ja Mati Laos. Autoriõigus kuulub MTÜ-le Eesti Majandusühenduste Liit, 2011.

Sisuks on Eesti kergetööstuse ajalugu. Alguse saanud kehakatte- ja nahatööstusest, oli Eesti kergetööstus kõigi aegade võimsam ajavahemikus 1985 - 1989, mil Eesti oli arenenud tööstusega riik. Praegu pole suuri tegijaid palju, Kommunaarist, Maratist, Balti ja Kreenholmi manufaktuurist aga on saanud kinnisvaraprojektid. Raamat jutustab Eesti tööstusest ja kergetööstusest eelnevate sajandite vältel.

Eile saadud raamatut olen jõudnud vaid sirvida ja selle kena kujundust nautida, aga olen selle majandusajaloolise kogumiku väärtuses veendunud.

Oma pisikese panuse olen selle valmimisse ka mina andnud. Koguteose 600 lehekülje hulgas on kahekümnel mu meenutused ajast, mil olin noor ajakirjanik, tundsin huvi, kuidas mitmesugused tooted valmivad, ning neist ja nende tegijatest siis kirjutasingi.

19.1.12

Kui Wikipedia oli must...

Nagu Rents oma blogis  nii eeldasin ka mina eile, et SOPA ja PIPA-ga seonduvast meilgi räägitakse ja kirjutatakse rohkem, kui seda tegelikult tehti. Aga tegelikkuses näis Wikipedia 24-tunnine protestiaktsioon, mis selle postituse kirjutamise ajal veel kestab, Eesti inimesi vähe huvitavat. Üksikute selleteemaliste uudiste sabas, mis teatasid, et Wikipedia puhkab,  arutleti pigem, et Wikipedia puudumine on jama ja õpetati üksteist, kuidas teksti siiski mustast veebileheküljest hoolimata näha saada. Streigi kui niisuguse olemusse ei püütudki eriti tungida, ka selle toetajaid eestikeelses sotsiaalmeedias oli vähe, nii palju kui ma seda FB-s nägin.

Rents on ACTA-ga seotud asjaolud ja selle, kuidas need meidki torgivad, oma blogis väga hästi ära seletanud ja ma ei hakka seda siin kordama. Samuti tasub kuulata Kivisildniku selleteemalist esinemist 14. jaanuari "Kultuurikajas", kus ta võltsimisvastasest kaubandusseadusest lähemalt räägib just internetipiraatluse vastase võitluse seisukohalt ja Eesti osast selles ning kutsub allkirjastama petitsiooni "Ei ACTA-le".

Ajaloo huvides panen siia mõned pildid eilselt arvutiekraanilt.
Nii see algas: eelteade ingliskeelse Wikipedia mustaks muutumisest protestimärgiks...


... ja must lehekülg ise koos kutsega avaldada oma meelt. "Kujutlege maailma ilma vaba teadmiseta..."


Protestiaktsiooni toetasid suurematest tegijatest näiteks Wordpress...


... ja Google:


Ka paljud muud portaalid ja veebilehed olid mustad või sisaldasid üleskutseid aktsiooni toetada. Siin on näide populaarsest Arstechnicast, mis protestijaid toetas...


... ja õpetas, kuidas nad saavad oma suhtumist mõjusamalt väljendada ja oma hääle kuuldavaks teha:


Tuleb meelde liblikaefekt: "Liblika tiivalöök ühel pool maakera võib vallandada orkaani poolel teel ümber maakera" ja sellest orkaanist puutumata jääda on päris raske kui mitte võimatu.

Minu fotod, 18/19. jaan 2012.

EDIT 4. juuli 2012, pressiteatest: "Kolmapäeval, 4. juulil lükkas Euroopa Parlament tagasi võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA ning seetõttu ei ole võimalik lepingut  seadustada ELis. Esmakordselt kasutas Euroopa Parlament Lissaboni lepinguga  talle antud võimu lükata tagasi rahvusvaheline leping. 478 saadikut hääletas ACTA vastu, 39 hääletas poolt ning 165 jäid erapooletuks. " Ja veel: 
"Ajal, mil parlamendis toimusid arutelud selle üle, kas anda nõusolek ACTAle või mitte, kogesid saadikud seninähtamatut otsest lobitegevust ELi kodanikelt, kes nõudsid ACTA tagasilükkamist nii väljaastumistel kui ka e-kirjades ja telefonikõnedes saadikutele. Parlamendile esitati ka petitsioon, mille olid allkirjastanud 2.8 miljonit inimest üle maailma, ning milles nõuti lepingu tagasilükkamist. /---/  hääletuse tulemus tähendab, et ei EL ega üksikud liikmesriigid ei saa lepinguga ühineda."

18.1.12

Minu sünniaja popid laulud

Sel päeval, kui ma ilmale tulin, oli USA muusika edetabelis esikohal laul "The Gipsy" ja just selles The Ink Spotsi esituses. Nende siinne video on küll tehtud mõni aasta hiljem. Lauljad, eriti Bill Kenny, olevat olnud ka oma muude paladega üsna popid.

Mina sellest ansamblist ja laulust suurt midagi ei tea, ei mäleta ka, et oleksin seda varem kuulnud. Aga kui kuulasin  mõned päevad tagasi esimest korda, siis mõtlesin küll, et päris ilus laul oli ja millegipoolest sobib minuga kokku ka.



Inglismaal aga troonis minu sündimise päeval edetabelis esikohal hoopiski "Hello Mary Lou" Denny Dennis & The Skyrocketsi esituses. Leidsin umbes sellest ajast pärineva laulu küll mitte nende, vaid hoopiski populaarsema Ricky Nelsoni laulduna. Seda lasti minu lapsepõlves ka Eesti raadiost väga sageli kõlada.



Aga mis laulud olid populaarsed selle blogi lugejate sünniajal ning muudel tähtsatel päevadel? Andke nendest vahvatest lugudest teada kas siin kommentaarides või laske lauludel kõlada oma blogides.

Laulu või muusikapala pealkirja leiab siit: "This Day in Music" ja siis on seda võimalik juba YouTube'ist otsida ja blogisse panna.

17.1.12

Punase passiga


Neil, kes prognoosisid ID-kaartide ja passide vahetuse järjekordade olulist suurenemist sellel aastal, oli õigus.

Kui ma jõulude eel käisin dokumente taotlemas, polnud järjekorda ollagi, pildiautomaati kasutama sai ruttu ja ametniku juurde ka kohe. Täna lõuna paiku, kui dokumentidel, mis küll juba vana aasta sees valmis olid saanud, järel käisin, oli taotlejaid palju, pildiautomaati ootajaid kümmekond, mõned inimesed ka kättesaamise järjekorras. Üldiselt läks siiski ruttu.

Nüüd on siis minulgi vana sinikaanelise ja omamoodi armsa Eesti passi asemel punakaaneline Euroopa Liidu kodaniku oma. Ja arvutis tahab ID-kaardi tarkvara uuendamist.

Nägu automaadis tehtud passipildil tundub võõrana, endine kena inimene on kaotsi läinud, aga siinjuures tuleb vist meelde tuletada vanarahva tarkust, et kui lõust ei meeldi, siis ei maksa peeglit süüdistada. Ehk nagu ametnik ütles: "Ärge pange pilti tähelegi, tegu on dokumendiga".

Trollis juttu ajavate lasteseltskondade sõnavaras täheldasin tohutul hulgal praegusaja kõige populaarsemat sõna "like". FB põlvkond.

10.1.12

Elavad ja surnud sõnad

2001. a väljaande esikaas

Rääkides vajadusest kaitsta väikeseid keeli pealetungivate võõrsõnade ja -väljendite eest unustame sageli, et mingil määral on tänapäevases kirevalt ühtepõimunud maailmas selle mure küüsis ka suuremad keeled.

Enamasti ei mäletata tõlkijaid kuigi kaua. Tulevad uued lugejate põlvkonnad, ilmuvad uued teosed ja mälestus tõlkijast hajub. Nora Gal (1912—1991) on ses suhtes erandlik. Ta tõlkis palju aastaid raamatuid inglise ja prantsuse keelest vene keelde, kõige tuntumaks sai "Väikese printsi" tõlkega, aga erilise kuulsuse tõi talle raamat tema töökogemustest. "Elav ja surnud sõna" ("Слово живое и мёртвое") ilmus 1972. aastal. Nora Gal tutvustas selles oma tööd nii tõlkija kui toimetajana — tõi näiteid ebasobivate ja vigaste väljendite kohta, arutledes, kuidas oleks parem. Ta pidas väga tähtsaks keele väljendusrikkust ja loomulikkust. Raamatut on antud välja seitse korda, kusjuures Gal täiendas seda oma eluajal pidevalt. Viimane trükk ilmus mullu.

Mulle meeldivad raamatud keelest kui tähtsast suhtlemisvahendist, teadmiste omandamise vahendist, meelelahutajast ja õpetajast. Tõsi, Gali raamat on vene keeles kirjutamisest ja sellesse tõlkimisest, kusjuures vene keele oskaja jaoks on tegu tõelise maiuspalaga, mis on pikitud rohkete näidetega, aga palju õpetlikku on selles ka üldisemas plaanis.

Näiteks kipub ju meilgi nii tõlgetes, kirjanduslikus loomingus, ajalehekeeles kui ka igapäevakõnelustes sageli vohama kantseliit. Gali raamatus on loetletud palju kantseliidi tunnuseid, sealhulgas:

"...серость, однообразие, стертость, штамп. Убогий, скудный словарь: и автор и герои говорят одним и тем же сухим, казенным языком. Всегда, без всякой причины и нужды, предпочитают длинное слово – короткому, официальное или книжное – разговорному, сложное – простому, штамп – живому образу. Короче говоря, канцелярит – это мертвечина. Он проникает и в художественную литературу, и в быт, в устную речь. Даже в детскую. Из официальных материалов, из газет, от радио и телевидения канцелярский язык переходит в повседневную практику. Много лет так читали лекции, так писали учебники и даже буквари. Вскормленные языковой лебедой и мякиной, учителя в свой черед питают той же сухомяткой черствых и мертвых словес все новые поколения ни в чем не повинных ребятишек."

Kui kantseliidi tungimist ilukirjandusse ja olmesse, kõnekeelde ja isegi lastekeelde põhjustavad eelkõige ametlikud materjalid ajalehtedest, raadiost ja televisioonist ning üldjuhul mõjub see keelele surmavalt, siis mõnedel juhtudel on kantseleilik keelekasutus koguni tarvilik ühe või teise tegelastüübi kirjeldamisel, kuid siis on eriti oluline, et teda ümbritsev tekst ja teiste tegelaste kõne oleksid väga ehedad ja loomulikud.

".... изредка чисто канцелярские слова и обороты даже нужны – для портрета или речи сухаря-чиновника, для «жанровой сценки» в совершенно определенном духе. Но тем важнее, чтобы весь окружающий текст и речь других людей были совсем иными – живыми, естественными. Вот тогда ярче, отчетливей станет ироническая или осуждающая характеристика."

Gal soovitab enamasti siiski asendada ametliku sõna kõnekeelsega, pika lühikesega, keerulise lihtsaga, ilmetu konkreetse ja kujundlikuga.

"... В огромном, подавляющем большинстве случаев лучше заменить официальное или книжное слово – разговорным, длинное – коротким, сложное – простым, стертое, безликое – конкретным, образным. Этому не так уж трудно научиться даже без постоянной подсказки редактора стороннего – с помощью внутреннего «саморедактора», воспитывая собственное ухо и глаз. И быстро убеждаешься: это вовсе не ведет к упрощению или старомодности, ничуть не бывало! Это лишь очистит и прояснит любую прозу. Напротив, казенные, необязательные слова, слова-штампы всякую фразу только засоряют и запутывают."

2011. a väljaande esikaas
Ja veel, kui raamatus on kirjeldatud näiteks laste või mitte eriti kultuursete inimeste elu, kui selle tegelased kiirustavad, erutuvad, vihastavad või on muude tugevate tunnete võimuses, siis on igasugune üleliigne sõna, ametlik keel, keerulised laused eriti võltsid ja kohatud, sest nad muudavad ka tegelase võltsiks ja kohatuks.

"... Когда в книге разговаривают дети или люди не очень культурные, когда человек спешит, волнуется, сердится, захвачен любым сильным чувством, особенно фальшиво и неуместно каждое лишнее слово, гладкопись, казенщина, сложные синтаксические построения. От этого надо избавляться во что бы то ни стало. Лишь тогда читатель в каждом случае поверит, что такой человек, в такой обстановке, в такие минуты и вправду говорит и думает именно так, а не иначе."

Poliitikast Gal ei kirjuta, küll aga sõnakunstist, keelekasutusest, heast ja halvast kirjandusest, ühe keele sõnavara väljendamisest teiste keelte kaudu, suhtlemiskunstist, tõlkeprobleemidest. Kes vene keelt lugeda mõistab ja selle keele rikkustest rohkem teada tahab, sellele võib Nora Gali raamatut küll julgesti soovitada.

7.1.12

Külas kuuvalgusel


Käisin täna sel aastal esimest korda õues ja kohe talvemuinasjutu keskel. Lumi, kuuvalgus, tähesära, pilvetupsud, mets. "Lamekal" kelgutajaid ja lumelaudureid, kes sõidulusti ja kuuvalgust nautisid. Mõned lumememmed metsavaikuses isekeskis ja tähtedega tõtt vaatamas.

Pildid on tehtud ainult kuuvalgusega leppides, ka külmetas käsi ja seebikas kaebas pidevalt tühja patareid, aga pildistas siiski. Midagi selle õhtu nõiduslikkusest on ehk niimoodigi näha.

Vanast aastast kaasa tulnud külmetuse ja mingi allergia segu polnud mind sel aastal enne õue lasknud. Nüüd, tundub, on kõik korras.



Minu fotod (Tallinn, 7. jaan 2011, kl 18.40 - 19.00).

2.1.12

Segased peresuhted: kes on kelle ema?

Uus aasta on vähemasti ühe mu soovi juba täitnud. Vana-aastaõhtul tuli lumi ja nüüd on seda lisandunud.

Vana aasta viimase päevaga seostub ka siinne arvutiekraanilt tehtud pilt. Tahtsime kodustega e-rahvaloenduses osaleda, et selle asjaga enne aastavahetust korda saaks. Aga pooleli pidime jätma, sest:


Niisiis lühidalt öeldes on minu poeg statistika arvates minu ema/isa ja arvuti (statistika) ennast vastupidises veenda ei lubanud.

Täna lugesin Postimehest Statistikaameti juhataja sõnu: "Kohati on raskusi olnud leibkonnaliikmete omavaheliste seostega. On nii palju erinevaid keerulisi kombinatsioone, olen kuulnud, et nende variantide väljapakkumine pole kõige parema loogikaga tehtud. Need loogikavead parandatakse hiljemalt homme."

Eks siis üritame uuesti.
Related Posts with Thumbnails