03/09/2011

Ülikooli kohvik - In memoriam


Hommik tõi nukra uudise. Tartu Ülikooli kohvik, mis mulle igavene on tundunud ja millega nii palju mälestusi on seotud, on nüüdsest suletud. Näib, et ilma igasuguse lootuseta taas ellu ärgata.

Esimest korda käisin ülikooli kohvikus kümnenda klassi õpilasena 1964. a märtsis. Võtsin siis osa vabariiklikust keskkooliõpilaste emakeelealasest võistlusest, mis TRÜ ruumides toimus. Meile korraldati tookord kohviku kaminasaalis kohtumine tolleaegsete väga tuntud keelemeeste ja -naistega, aga ka mõnede eesti keele tudengitega.

Sel kohtumisel õnnestus mul lusikaga oma kõvapõhjalist kooki tükeldades lennutada üks päris suur tükike sellest naaberlauda otse prof Paul Ariste kohvitassi. Nii sain professoriga tuttavaks. Pentsikut kohviga pritsimist meenutas ta mulle umbes poolteist aastat hiljem, kui juba esimese kursuse tudengina talle keeleajaloo eksamit tegin. Olin talle meelde jäänud. Eksamihinnet see ei mõjutanud, aga seda vahejuhtumit tavatses ta mulle veel aastaid hiljemgi meie juhukohtumistel sõbralikult meelde tuletada.

Tudengina sai ülikooli kohvikumajas käidud iga päev mitu korda. Alumisel korrusel oli söökla, mäletamist mööda iseteenindav, päris heade ja vägagi taskukohaste toitudega. Teisel korrusel kohvikus kujunesid meil välja oma lemmiklauad ja -seltskonnad. Tihti sai koos istutud tollal väga tuntud õppejõududega - kohvikumiljöös oli põnev neid näha ja kuulata. Seal olen sooritanud arvestusi ja teinud vist isegi ühe keeleeksami. Seal sai sõpradega ja armsamaga kohtutud, igasugustel üritustel, luule- ja muusikaõhtutel käidud. Seda kõike siis aastatel 1965 - 1971.

Tollased kohvikutädid olid kiired ja alati sõbralikud teenindajad ning kokad väga head - paremat karbonaadi, kui seal aeg-ajalt nauditud sai, pole ma vist mujal saanudki. Saiakesed, eriti võisaiad, olid parajalt krõbedad ja värsked. Kohv tasemel. Kogu kohvikuelamus alati täiega eriline ja hea.

Pärast ülikooli tulin Tartust ära, aga ülikooli kohviku külastamine jäi traditsiooniks, kui sinna aeg-ajalt taas sõitsin. Seal olen pidanud pidusid, ka oma ülikooli lõpupidu, aga ka oma heade õppejõudude peiesid. Nii et sellest majast ja sellest kohvikust on mul nii väga häid kui ka väga kurbi mälestusi.

On väga kahju, et niisugune kultuuriajalooliselt oluline koht kaob.

Kohviku kodulehelt leitust: "1876. aastal projekteeris arhitekt Otto Mohr perekond Nolkeni tellimusel tavalise linnakodanikumaja ümber itaalia palazzot meenutavaks elamuks. 1924. aastal osteti maja ülikoolile ning anti majandada üliõpilaskonnale ja edustusele, esimene korrus kujundati ümber üliõpilassööklaks. 1957. aasta 5.novembril avati teisel korrusel kohvik, kus sai ülikoolipere kohvikuelu nautida 1983. aastani.Pärast põhjalikku remonti 1983. aastal muutusid ka ruumide otstarbed ning õppejõudude eraldamine üliõpilastest muutis kohvikuelu hoopis jahedamaks." 2005. a püüti kohvikut uuesti elustada.

Nüüd aga pole enam põhjust sinna minna.  
Pilt internetist.

10 comments:

  1. Oi, ühinen sinuga. Tõesti kahju ja isegi uskumatu, et midagi nii kindlat võib kaduda. Ülikooli kohviku majas olid ka mõned auditooriumid, väikesed ja pimedad küll, enamasti olid seal vist keeletunnid.
    Elav kultuurielu on meelde jäänud - küll oli küünlavalgusõhtuid, loeti luulet ja lauldi kitarre saatel:)

    ReplyDelete
  2. Keeltemaja vist oli kohviku kõrvalmaja, vähemasti sissepääs oli eraldi, aga mu mälu võib ka petta.

    Ülikooli kohviku kultuurielust on mulle aga elavalt silme ette jäänud, kuidas seal esinesid noil küünlavalgusõhtutel noored Mati Unt ja Jaak Põldmäe, meie kaasaegsetest olid seal kindlasti tihti ka Paul-Eerik Rummo, Ela Unt, Ly Seppel ja veel hästi-hästi paljud, ka nimetatutest märksa nooremad Leelo Tungal, Hille Ok (Karm), Olev Remsu(jev) jpt. Õppejõududest lisaks Aristele ka Villem Alttoa, Paula Palmeos, mõlemad Laugasted, Lalla Gross ja paljud teised. Võib-olla, et mõned neist kolisid hiljem ümber peahoone keldrisse rajatud Sophoklesse, aga seda kohta ju vist ka enam pole.

    ReplyDelete
  3. Keeletemaja on (oli vähemalt minu ajal :) kohviku kõrval, minu jaoks eriliselt tuttav koht! Loomulikult oli sealt peale seminari kerge kohvikusse tormata. Nii et ühinen nutulauluga... Kahju, kui toredad asjad siit ilmast kaovad! Kas tõesti polnud võimalust seda edasi pidada?

    ReplyDelete
  4. Vabandust, keeltemaja oli muidugi kõrval. Segaduse põhjustas ilmselt see, et eks sinna kohvikusse sai ssama sageli lipatud kui kõrvalolevasse majja.
    Lugesin, et kohvik töötas aastaid kahjumiga. No ma ei tea, kus siis tänapäeval käiakse aega parajaks tegemas ja kokku saamas?!
    Oh aegu ammuseid!

    ReplyDelete
  5. Nostalgia anche per me, Linda. Sono stato in quel caffè per la prima volta nel 1992, quando non c'era quasi nulla da mangiare (tempi difficili subito dopo l'indipendenza dell'Estonia), ma in quel poco che c'era, in quel pane, ho ritrovato i sapori della mia infanzia: mi ha emozionato che tutto fosse ancora così naturale.
    L'ultima volta che ci sono stato era nell'inverno del 2005, quando lo avevano rinnovato ed era ormai un posto dove tutto costava già parecchi soldi... Ma era sempre un luogo piacevole, speciale, accanto all'Ülikooli hoone; un posto dal quale si poteva quasi vedere il monumento a Gustav II Adolf.
    Mi dispiace molto sapere che adesso è chiuso!

    ReplyDelete
  6. Grazie, Albert, per tuo commento.

    Tõlgin Eesti kultuuri suure huvilise, Barcelona literaadi ja tõlkija kommentaari sisu siinkohal oma blogi lugejate jaoks. Albert kirjutab, et Ülikooli kohvik tekitab nostalgiat ka temas. Ta külastas seda kohvikut esmakordselt 1992. aastal, mil seal polnud peaaegu midagi süüa (rasked ajad pärast Eesti taasiseseisvumist), aga sealsed road olid nii loomuliku maitsega, et tuletasid talle meelde tema lapsepõlve toitude maitset. Viimati külastas ta ülikooli kohvikut 2005. a talvel, kui see oli renoveeritud ja hinnad olid juba kallid... Aga see on alati olnud meeldiv paik ülikooli peahoone kõrval Gustav II Adolfi monumendi lähedal. Albertil on väga kahju, et nüüd on kohvik suletud.

    ReplyDelete
  7. Grazie Linda per averti preso il disturbo di tradurre il mio commento. Mi vergogno di non riuscire a scriverlo direttamente in estone!

    ReplyDelete
  8. Olen aeg-ajalt sinna kohvikusse sisse astunud ka tänapäeval ja peab ütlema, et sellel pole ammu enam endisaegadega palju ühist. Viimaste aastate kohta ei teagi enam täpselt. Alumisel korrusel oli päris meeldiv söögikoht (kui mitte arvestada neid jubedaid rasvast tilkuvaid kartuleid), aga mitte enam kohvik. Üleval korrusel oli peenutsev restorani moodi asi, kus hinnad ja kavaliteet kõvasti nihkes olid. Vahepeal üritati sinna teha mingit õppejõudude puhaskambrit, aga sellest ei tulnud vist midagi välja. Niiet, mis parata, aeg muudab kõike. Üliõpilased istuvad minu arust hoopis Raekoja platsi kohvikutes, kus on soodsamad hinnad.

    ReplyDelete
  9. Jah, Bianka, olen ka mujalt kuulnud/lugenud, et see kohvik viimastel aastatel on alla käinud.

    Kahju, et sinna pole tugeva majandusliku mõtlemisega ja organiseerijaoskustega peremeest saanud, koht ise on ju super ja kunagist kuulsusrikast minevikku ära kasutades saaks sellest lausa kultuuri- ja söögimagneti teha. Mulle tulevad näiteks meelde mõned söögikohad välismaalt, kus seintel pildid seal käinud/söönud tuntud inimestest ja toolidelgi silte, et siin istus see ja see.

    ReplyDelete
  10. Teema jätkuks tänasest Postimehest

    http://www.tartupostimees.ee/555806/kilk-ulikooli-kohvik-jaab-ulikoolilikuks/

    Kilk annab lootust kohviku elluäratamiseks...

    ReplyDelete