30.9.11

Kilplas "tehakse" ikka veel katust


Kahtlemata on Eesti parim raamat vana Lauluisa "Kilplased"! Igapäevaelus ei saa me sellest üle ega ümber.

Kui mu blogi püsilugejad arvavad, et kunagi ammu siit loetud katusetegemise lood nüüdseks unustatud on, siis nad eksivad täiega. Jama kestab.

Mullu 30. novembril kirjutasin postituse "Kilplas hakatakse katust tegema". Muu hulgas muretsesin kodumajale talvehakul tehtava uue katuse pärast: "Mis te arvate, kas sellistes ilmastikuoludes tehtud katusest saab asja või tuleb järgmisel aastal minna uuele ringile?"

Juba tänavu mail lõpus sai selgeks, et: "Katusetegemine (millest siin varemgi kirjutanud olen), mis novembri lõpus algas ja talvekuudel lumehangede allaloopimisega võidu ikka kuidagiviisi edasi susises, on juba kuu aega lihtsalt toppamas. Katus pole valmis, räästad on tegemata, vihmaveetorud ühendamata ja vihmasadude ajal ei jookse vesi mööda torusid, vaid tilgub, kuskohast iganes." (31. mai postitusest).

Täna on 30. september 2011. Kümme kuud on möödunud katusepaneku algusest. Seis on aga samasugune kui mais. Vanad vihmaveetorud turritavad maja küljes, aga et nad katusega ühendamata on, ei mõtlegi vesi neid mööda voolata, vaid pahiseb kust iganes. Töömehi pole kogu suve katusel käinud. Ei, valetan, üks mees siiski udjas mõnda aega üle katuse ääre räästarenni paigaldada. Olevat untsuläinud katusetegijate firma omanik, kellel enam töömehi pole ja firma ise kohe-kohe pankrotti minemas. Töömehed olevat lahkunud, sest ei saanud omanikult tööraha (osaliselt paigaldatud katuse ja maja otsaseinte tegemise eest), kuigi korteriühistu on raha üle kandnud.

Juuni alguses soovis korteriühistu üldkoosolek, et juhatus katusetegijad välja vahetaks - võtaks tööle need, kes suve jooksul töö lõpetaksid, aga juhatuse esimees väidab praegu, et töö lõpetamine ja uute pakkujatega asjaajamine läheks kallimaks, kui ühistu rahaline seis võimaldab. Nii loodabki esimees, et vaevutiksuv firma siiski tööd lõpetab, kohe-kohe alustatavat rõdude varikatuste tegemist, mille taga suure katuse lõpetamine seisvat. Siis saavat ka katuserennid ja uued vihmaveetorud paika, nagu vaja. See kohe-kohe lubatud nädal on aga ka juba ammu otsa saanud.

Maja vettib, katuselt sahmib vett tulla, mis allpool igasse võimalikku suunda pritsib. Sügisesadusid on järjest enam. Ja siis tuleb uus talv, uus lumi, uued jääpurikad, uus pidev lumerookimine katuselt... Kilplus lokkab.

Teisi kilpluse märke on lähikonnas veel. Näiteks pole sellesuviste tööde tulemusena meie maja lähistel enam ilusat roheala, selle asemel laiutab vastselt valminud parkimisplats. Naabermaja meie omast agaram korteriühistu juhatus sai linna nii kaugele, et linnamaale nende maja jaoks suur autodeväljak tehti. Alguses, umbes 38 aastat oli seal muru ja laste liivakast. Siis aga hakkasid liivakasti juures käima istumas narkomaanid ja liivakast likvideeriti. Jäi ilus muru, mille eest päris kenasti hoolt kanti. Nüüd siis asendati see autorahva rõõmuga.

Parkimisplats jääb suures osas meie maja ette (selle asemel, et naabrid oleksid teinud ta suurele maa-alale oma maja taha), puudealune on täis platsikohalt väljakaevatud musta mulda ja muutub lastele mängitavaks ehk millalgi umbes paari aasta jooksul. Mind küll igapäevane parkimisplatsi vaatamine ei vaimusta. Eks näe, milliseks majaümbrus järgmiseks kevadeks kujuneb, sel aastal siin erilist silmailu pole.

Riigikogu kilplastest ei tahaks ma rääkidagi, sest nemad solvavad omaenese palgatõstmise ja vastutustundetute koalitsioonimeelsete otsustustega isegi kilplaste küll lolluste eest teenitud, aga siiski ausat nime.

Minu fotod, 30. sept 2011

21.9.11

Kääbused ja hiiglased

Mälestus ilusast päevast.
Minu fotod, Tallinna loomaaed, 20. sept 2011.

17.9.11

Fotojaht - magavad esivanemad

 
 

Ma pole ammu fotojahil osalenud, aga seekordsele teemale ESIVANEMAD oli lahendus lausa varnast võtta. Pildid sellest, kuidas meie esivanemad magasid: kes põõnas või laskis leiba luusse, kes norskas, kes vahtis niisama lakke või mõtles ehaliste peale...

Magajate ülesanne on Muhu silmatorkavalt kaunite voodikatete tutvustamine Eesti Vabaõhumuuseumi Jüri-Jaagu talus (1880).
Minu fotod, 5. sept 2011.

Teiste fotojahiliste esivanemad on siin.

6.9.11

Juurte juures


Eilsel erakordselt ilusal sügispäeval oli hää käia Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Tagasi juurte juures. Mõned välisturistide grupid hajusid suure maa-ala peale ära. Oli rahulik ja päikesesoe ning sai süveneda ja nautida.

Tegin rohkem kui sada fotot ja ei ole veel otsustanud, kuidas neid kasutada. Mõned panen praegu siia.

Kui ilusat ilma veel tulemas on, siis soovitan soojalt võimaluse korral seal pool sügispäeva veeta.

Kellele meeldivad rahvahulgad ja peo panemine, nendele peaks hästi sobima Eesti leiva päev ja sügislaat 18. septembril kl 10-17 oma sisuka kavaga. Leivaga seotud sõnavarast saab aga praegu aimu iga muuseumikülastaja ka muudel päevadel. Ülal on näitus "Leib laual" leivaga seotud keelenditest ja taluõuedel püsti suured värvilised leivalabidad kõnekäändudega leivast eesti ja inglise keeles.

Rohket tegevust lastele pakub aga Kuie koolimaja - muuseumi hariduskeskus. Igasuguseid muid põnevaid ettevõtmisi on veel.

Kuid lihtsalt päris niisama, iseenda jaoks on seal küll eriliselt hüva olla. Ja kui pilk vanadelt talumajadelt ja tuulikutelt eemale keerata, siis vaatab vastu meri koos luikede ja tavapärasest kilukarbisiluetist veidi erineva vanalinnavaatega.

Minu fotod, 5. sept 2011.

3.9.11

Ülikooli kohvik - In memoriam


Hommik tõi nukra uudise. Tartu Ülikooli kohvik, mis mulle igavene on tundunud ja millega nii palju mälestusi on seotud, on nüüdsest suletud. Näib, et ilma igasuguse lootuseta taas ellu ärgata.

Esimest korda käisin ülikooli kohvikus kümnenda klassi õpilasena 1964. a märtsis. Võtsin siis osa vabariiklikust keskkooliõpilaste emakeelealasest võistlusest, mis TRÜ ruumides toimus. Meile korraldati tookord kohviku kaminasaalis kohtumine tolleaegsete väga tuntud keelemeeste ja -naistega, aga ka mõnede eesti keele tudengitega.

Sel kohtumisel õnnestus mul lusikaga oma kõvapõhjalist kooki tükeldades lennutada üks päris suur tükike sellest naaberlauda otse prof Paul Ariste kohvitassi. Nii sain professoriga tuttavaks. Pentsikut kohviga pritsimist meenutas ta mulle umbes poolteist aastat hiljem, kui juba esimese kursuse tudengina talle keeleajaloo eksamit tegin. Olin talle meelde jäänud. Eksamihinnet see ei mõjutanud, aga seda vahejuhtumit tavatses ta mulle veel aastaid hiljemgi meie juhukohtumistel sõbralikult meelde tuletada.

Tudengina sai ülikooli kohvikumajas käidud iga päev mitu korda. Alumisel korrusel oli söökla, mäletamist mööda iseteenindav, päris heade ja vägagi taskukohaste toitudega. Teisel korrusel kohvikus kujunesid meil välja oma lemmiklauad ja -seltskonnad. Tihti sai koos istutud tollal väga tuntud õppejõududega - kohvikumiljöös oli põnev neid näha ja kuulata. Seal olen sooritanud arvestusi ja teinud vist isegi ühe keeleeksami. Seal sai sõpradega ja armsamaga kohtutud, igasugustel üritustel, luule- ja muusikaõhtutel käidud. Seda kõike siis aastatel 1965 - 1971.

Tollased kohvikutädid olid kiired ja alati sõbralikud teenindajad ning kokad väga head - paremat karbonaadi, kui seal aeg-ajalt nauditud sai, pole ma vist mujal saanudki. Saiakesed, eriti võisaiad, olid parajalt krõbedad ja värsked. Kohv tasemel. Kogu kohvikuelamus alati täiega eriline ja hea.

Pärast ülikooli tulin Tartust ära, aga ülikooli kohviku külastamine jäi traditsiooniks, kui sinna aeg-ajalt taas sõitsin. Seal olen pidanud pidusid, ka oma ülikooli lõpupidu, aga ka oma heade õppejõudude peiesid. Nii et sellest majast ja sellest kohvikust on mul nii väga häid kui ka väga kurbi mälestusi.

On väga kahju, et niisugune kultuuriajalooliselt oluline koht kaob.

Kohviku kodulehelt leitust: "1876. aastal projekteeris arhitekt Otto Mohr perekond Nolkeni tellimusel tavalise linnakodanikumaja ümber itaalia palazzot meenutavaks elamuks. 1924. aastal osteti maja ülikoolile ning anti majandada üliõpilaskonnale ja edustusele, esimene korrus kujundati ümber üliõpilassööklaks. 1957. aasta 5.novembril avati teisel korrusel kohvik, kus sai ülikoolipere kohvikuelu nautida 1983. aastani.Pärast põhjalikku remonti 1983. aastal muutusid ka ruumide otstarbed ning õppejõudude eraldamine üliõpilastest muutis kohvikuelu hoopis jahedamaks." 2005. a püüti kohvikut uuesti elustada.

Nüüd aga pole enam põhjust sinna minna.  
Pilt internetist.
Related Posts with Thumbnails