7.8.11

Mida ma täna selga panen... 3.


Mängime nii, et jälle on õues päike, toaakna alla õuemurule tõstetud mu kollane lastelaud ja meie kahekesi sõbrannaga lapsepõlves tagasi seal oma paberist moedaamidega askeldamas ning mõtlemas, mida neile nende rohkearvulisest rõivistust selga panna. Seekordse osa pealkiri võiks olla:

Minu moeteadlikud nukud

Need kaks pabernukku joonistas mulle umbkaudu 1956. aastal tollal mu Nõmme kodu ülakorrusel elav tädi Liia. Tema oli moekunstnik ja hiljem sai temast kunstiinstituudis tulevaste moekunstnike õpetaja ja väga tuntud moelooja. Ta joonistas palju pilte moeajakirjadele, Siluett alustas ilmumist küll minu mäletamist mööda veidi hiljem ja muutus väga populaarseks, aga ka sellele eelnenud Eesti moeajakirjad olid väga ilusaid rõivaid täis. Tallinna Moemaja oli asjalik asutus.

Heledapäine nukk meeldis mulle rohkem, tumedapäine veidi vähem. Mõlemad kandsid kombineed: blondiin sinist ja brünett punast. Klassikaline värk. Kombineede ja alusseelikute kandmine oli tollal tavaline, mingil perioodil olid alusseelikud ka uhkesti kaharaks tärgeldatud. Kleidipikkus oli veidi allapoole põlve. Mini tuli moodi palju aastaid hiljem.

Nendele noortele daamidele joonistasin kleite suure hoolega, ikka moeajakirjade eeskujul. Nüüd tagasivaataja pilguga meeldib tollane mood mulle, selles on naiselikkust ja elegantsi, oskust varjata seda, mis esmapilgul ei peaks näha olema, ja head maitset olla oma välimuses harmooniline.

Joonistused: Lygia Habicht ja mina.
Pabernukulood on sellega ammendunud, kuigi nende lugude võimalikke peategelasi ka rohkem säilinud on. Võib-olla ronib mõni neist veel kunagi blogisse, võib-olla mitte. Aga praegu saab samal teemal lugeda ka siit:
Mida ma täna selga panen... 1.
Mida ma täna selga panen... 2.

2 comments:

  1. Lugedes neid kolme lugu, on mul siiralt kahju, et enda nukud pole säilinud- pole, mida tulevastele põlvedele näidata. Ka Barbie'deta aeg oli vahva ja põnev ju!?

    ReplyDelete
  2. Jah, nagu ma kuskil juba kirjutasin, pole mul Barbie'dega elus olnud mingeid kokkupuuteid. Ma ei teagi, kas kahjuks või õnneks; pigem ikka õnneks.

    2003. a tegin intervjuu kasvatusteadlase Maria Tilgaga, kes muu hulgas peatus elul barbistuvas maailmas. Ta rääkis väga huvitavalt nii Barbie-maailma negatiivsest kui ka positiivsest poolest, muu hulgas ütles, et paraku on nii, et Barbie-maailma roosapitsivaht õpetab meie praegusi pisitütreid meie poegadelt nõudma, et need hangiksid neile tulevikus kõik selle, mida Barbie juures ja seebikates oluliseks peetakse.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails