11.10.10

Suhkrune Sevilla, Carmeni ja natuke minu oma ka

Aeg-ajalt tulevad need mälestused meelde. Sevillas olen käinud kaks korda. Väga kuumas juulis 2004. aastal ja märksa jahedamas septembris 2007.

Esimese korra 40 kraadi oli raske taluda. Katedraali juures otsustasime toakaaslasega jalgsiekskursioonist loobuda ja võtta voorimehe. Ka kolmas reisikaaslane ühines meiega ja nii saime mõnusa sõidu, kusjuures nägime kõike, mida meie jalgsimatkajatest bussikaaslased, ja saime veel kogeda vahvaid seiku tänu meie noore vedaja impulsiivsusele ja vahvatele seletustele. Väga huvitav oli jälgida tema suhtlemist tuttavatega tänaval ja oma hobusega. Mõnda paitas ta lausa piitsaotsaga, kui too tema teret tähele ei pannud.

Sevillas on palju ilusamad tuvid, kui meil. Väiksemad ja eranditult valged. Tahtsin teada, kas need on spetsiaalselt aretatud, aga küsimusele, miks tuvid valged on, vastas voorimees, et miks neeger must on ja lisas siis hispaanialiku väärikusega, et need on rahutuvid. Nojah, teada puha, kust võttis Picasso oma kõigile tuntud rahutuvi idee ja miks laulavad hispaanlased nii pühendunult “Una paloma blanca…

Aga üldiselt olin sel palaval päeval tookord väga väsinud.

Teine mälestus on hoopis teistsugune. Sooja oli 25 kraadi ringis ja päev pilvevinene. Hispaania väljak oli korda tehtud, ehitustellinguid enam polnud, kõik azulejod Hispaania maakondade kohta olid kenasti restaureeritud ja puhta läikega. Valgeid tuvisid oli üllatavalt vähe võrreldes esimese korraga.

Käisin sel päeval ringi omapäi, et veidi rohkem oma hispaania keelt kasutada. Ka ei maksnud ma täishinda, mille giid bussirahvalt kogus, vaid pääsesin pensionärina katedraali 2 euroga ning Alcazari päris tasuta. Kummaski polnud ma varem käinud.

Sevilla katedraal olevat Rooma Vatikani kiriku järel maailmas suuruselt teine. Midagi häiris mind ja ma ei suutnud keskenduda, tajusin vaid suurust, kuid mitte pühalikkust. Võib-olla tuli see sellest, et osa kabeleid oli eraldatud vaheseintega, et kirikukülastajad ei häiriks neis toimuvaid laulatustseremooniaid. Pruutpaare liikus palju, mõnel pruudil oli valge ehthispaanialikus stiilis pitskleit, aga enamasti olid pruutkleidid tavalisemad, siledalt veiklevast siiditaolisest materjalist. Ja peigmehed olid ähmis.

Läksin Alcazari. See on ilus valitsejate palee, huvitavate idamaiste saalide ja varjuliste parkidega, kuid mitte nii huvitav kui Granada Alhambra. Jalutasin, vaatasin rahulikult ringi, ka siin oli palju pruutpaare, kes ennast pildistama tulnud, aga rahvarohkus hajus siin varjukatesse ruumidesse ja parkidesse ära. Ornamendid olid ilusad, kõik meeldiv.

Siis leidsin üles juudi linnaosa siinsamas katedraali väljaku ja Alcazari kõrval. Palju tänavarestorane ja väikseid kunstigaleriisid vanades majades.

Istusin tänavarestoranis, tellisin munaroa singiga /tortilla con jamon/, ajasin kelneriga juttu. Lõpetuseks palusin kohvi, küsisin ka suhkrut juurde, aga hääldasin valesti. "Azùcari" rõhk peab olema u-l, mitte viimasel silbil. Kelner hõikas mulle üle õue, kuidas tuleb õigesti hääldada. Kõigil oli lõbus. Siis hakati restorani kinni panema, küsisin, kas nüüd tuleb siesta, kelner naeris, et siesta on hea asi. See lõunane meeleolukas ja heatahtlik vahepala tegi tuju kauaks heaks. Inimlik kohtlemine on ikka tohutult palju soojust andev.

Tagasiteel jalutasin ülikooli hooneni, see on kunagine tubakavabrik, kus legendide järgi töötas ka Carmen. Sevilla ongi mu jaoks ikka ja alati Carmeniga seostunud. Läksin sisse ja vaatasin natuke ringi, auditooriumide osa oli suletud, aga pisut omapärast meeleolu ja omaette rütmi sain siitki. Ka Hispaania väljakul jäi aega põhjalikumalt ringi vaadata ja lihtsalt mõnuleda.

Sevilla, vähemasti tema ajalooline keskosa, oli kuidagi omaseks saanud, jalataldadesse kõnnitud, suhtlemisega kogetud, sõbralik, soe ja huvitav.

-- Fotod ei ole minu tehtud, vaid reisikaaslase EP omad ja siin tema lahkel loal.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails