7.9.10

Kunagised kooliminutid 2.


Veel õhkuhaihtunud raadiominutitest:

Märts 2005, poiste ja tüdrukute eraldi klassid:
Kui lugesin eelmisel nädalal ajalehtedest, et tuntud sotsioloog Ülo Vooglaid soovitab poisse ja tüdrukuid õpetada eraldi klassides, siis tuli mulle meelde viie aasta tagune kohtumine nüüdseks juba meie hulgast lahkunud targa mehe Gunnar Aarmaga. Tollal moodustati Rocca al Mare Kooli ja selle tulevasi õpetajaid nõustas ka Aarma. Mina tegin temaga intervjuu pedagoogilistest nõksudest.

Gunnar Aarma käsituses olid eliitkoolid ainult need koolid, mis on eraldi tüdrukutele ja poistele. “Segakooli mina eliitkooliks ei pea, kui kasvõi Eesti kooliajalugu vaadata,” ütles Westholmi erahumanitaargümnaasiumis õppinud vanahärra. Ta põhjendas oma arvamust mitmel kombel.

Esiteks arvas ta, et meil tehakse suur viga sellega, et ei õpita idamaadelt, kus arengufilosoofia on sügavam ja laiahaardelisem ning kus on hästi läbi mõeldud, kuidas inimesi, eriti naisi kohelda. Seal õpetatakse juba 7–14-aastastele tütarlastele seksitehnikat. Et meil õpetada tütarlastele neile vajalikku ja poistele neile olulist, selleks olekski vaja eraldi koole. Tütarlaste- ja poistekoolid ei tohiks Aarma sõnul olla isegi ühe krundi peal, sest ainult eraldi koolides kasvab eri sugupooltes austus teineteise vastu. Aarma enda esimene kokkupuude tütarlastega oli 10. või 11. klassis tantsukursustel. Kui ta pidi tüdrukul ümbert kinni võtma, olnud ta lausa ähmi täis.

Teiseks oli Aarma seisukoht, et naisõpetajaid on koolides liiga palju. Ta rõhutas, et koolis peaks kaadri valikul olema esimene nõue, et nais- ja meesõpetajate vahekord oleks fifty-fifty. Meil on tavaliselt koolides 80% naisi. Naised on emotsionaalsed, mehed koolis oleksid tasakaalustav pool. Kui mehi on koolis rohkem, siis naisi austatakse, hoitakse, neist peetakse lugu. Meeste kõrval on ka naine teistsuguse
käitumisega kui ainult naistekollektiivis.

Nii arvas siis viis aastat tagasi Gunnar Aarma.

Kuid läheme tagasi poiste ja tüdrukute eraldi klasside juurde. Neid koole, kus nii on toimitud, võib Eestis lugeda ühe käe sõrmedel. Ka Rocca al Mare Koolis on segaklassid ja direktor Rein Rebane ütles mulle selle kohta, et kui toona oleks loodud kahte kooli, siis oleks küllap vist üks tehtud poistele, teine tüdrukutele.

Ainult eraldi klassid on poolik lahendus. Kuid rohkemaks pole meie haridussüsteem praegu mitmel põhjusel küps. Praegu on olulisem see, et koolides oleksid head ja tublid õpetajad, kes oskaksid lapsi kohelda just nende jaoks sobival moel.

Rahumäe Põhikooli direktori Matti Martinsoni arvates pole samuti esmatähtis mitte see, et poisid ja tüdrukud õpiksid eraldi klassides, vaid see, kuidas neid koheldakse ja neis väärikust kasvatatakse. Põhikooliealised tüdrukud on nii füüsiliselt kui ka vaimselt arengult poistest ees ja enamasti saavad just nemad koolis kiita. Aga ka poisid vajavad kiitust. Siis ei tunne nad end äbarikena. Martinson tõi huvitava näite. Kui ta korraldab Eesti Vabariigi aastapäeval või mõnel muul puhul kooli direktori piduliku vastuvõtu õpilastele, siis palub ta sinna igast klassist kõige tublima poisi ja kõige tublima tüdruku. Tingimata mõlemad. Aga nii mõnigi õpetaja on siis öelnud, et vaat, tublisid tüdrukuid on mul mitu, aga tublisid poisse pole. See ei lähe aga läbi. Igas klassis on ju mõni poiss teistest tublim. Teda siis tunnustataksegi.

Kui poisid ei saa tunnustust, siis ei taha nad koolis käia. Nii saab alguse koolitüdimus, koolipõlgus ja sageli ka koolist väljalangevus. Aga seda küsimust vist küll ainuüksi poiste ja tüdrukute eraldi õpetamisega ei lahenda.

* * *
Aprill 2005, kultuur ja haridus:
Eelmisel nädalal rääkisin Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse juhatuse esinaise Andra Veidemanniga sellest, et 13. aprillil moodustati Ühiskondliku Leppe Foorumi kultuuritoimkond. Nii tahetakse kaasata senisest rohkem kultuuri- ja loomeinimesi ühiskonna üldiste probleemide arutellu. Kultuuritoimkonna loomist peeti vajalikuks seetõttu, et viimasel ajal on Eestis üha rohkem tulnud kõne alla küsimus üldisest kultuurist või kultuuritusest. Ühiskondliku leppe senised foorumid on tegelnud tervise ja haridusega. Aga nii tervise- kui ka haridusfoorumil sõna võtnud on leidnud, et kuni me ei räägi kultuurist, seni võime küll igasuguseid reformiskeeme välja töötada, aga oodatud muudatust siiski ei tule.

Kultuuritoimkond tugines oma esimesel koosolekul varasematele dokumentidele. Näiteks Kultuurilehes 1994. aastal avaldatud Eesti kultuuripoliitika kontseptsioonile, mis praeguseks peaaegu unustatud on. Aga ka loomeliitude juhatuste ühispleenumile, millest hiljuti möödus 17 aastat. Seal räägitu mõjub tänapäeva kontekstis ootamatult kaasaegselt
.
Näiteks ütles toonane Heliloojate liidu juhatuse esimees Jaan Rääts: “Tunnen, et isegi täielik võit ja kõigi sõlmküsimuste lahendamine jääks särata, kui ei peatu noorema põlvkonna hulgas nõnda märgatav ja süvenev asotsiaalse hoiaku, apoliitilisuse, ükskõiksuse, massikultuurilise mõtte- ja käitumislaadi levik.”

Või ajakirja “Vikerkaar” selleaegse peatoimetaja Rein Veidemanni sõnad: “Meie kohus on võidelda poliitika eetilisuse eest. Siis muutub lihtsamaks täita ka oma põhimissiooni: luua adekvaatne pilt rahva elust ja unistustest ning sisendada talle eluusku.”

Või Rein Agur, tookordne Nukuteatri peanäitejuht: “Inimese tagaplaanile jätnud poliitika viljaks on see, et inimväärikust ei hinnata. Eriti raske on kujunenud olukorras end väärikatena tunda lastel ja noortel. Seda kinnitab ka laste enesetappude kasvanud hulk.”

Nüüd võidakse küsida, miks ma räägin koolijuttude saates rohkem kultuurist ja vähem haridusest, tuletades pealegi meelde vanu sündmusi. Aga sellepärast, et läbi hariduse sünnib kultuur ja samas on haridus kultuuri lahutamatu osa. Üheta pole teist. Ühiskondliku leppe foorumi kultuuritoimkond kavatseb tõstatada hulga olulisi küsimusi ja otsida neile vastuseid. Selleks on kavas lähiaegadel korraldada ka kultuurifoorum. Kõiges selles oodatakse kaasa lööma Eestimaa “soola” – õpetajaid, kes on aastasadu olnud meie kultuuri alustalad ja kujundavad noorte inimeste maailmavaadet tänagi.

Andra Veidemann ütles, et mõistab õpetajate muret ja vastuseisu, kui kõik see, mis jääb perekonnas tegemata, langeb piiratud tööaja ja võimalustega õpetaja kaela. Nõudes, et kool asendaks lastele ka kodu, tuleb küsida, kas ühiskond ei aseta õpetajate ja kooli õlgadele liiga suurt vastutust ja koormat. Näiteks vanal heal Inglismaal on hakatud jälle propageerima nn avatud kooli mudelit: kool ei ole ainult haridus-, vaid ka sotsiaalasutus. Selleks, et kool saaks erinevaid funktsioone täita, peab talle andma rohkem ressursse, aga rohkem teda ka väärtustama, toetama ja aitama lahendada tema probleeme.

Kooli tähendus tõuseb ka selle tõttu väga teravalt esile, et televisioon kõigi oma võimaluste ja rahvusvahelise menüüga pakub küll meeletu hulga valikuvõimalusi, kuid ei paku kriteeriume, mille alusel otsustada, mis on väärtuslik, mis hea, mis halb. Teatud arengutasemel tekivad lastel maailmavaatelised küsimused ja siis on oluline, et nad julgeksid küsida või aidataks neil küsimused formuleerida ja püütakse koos vastused leida. Nii suundubki laps kultuuri juurde ja tema teejuht on õpetaja.

Kunagised kooliminutid 1.
Minu fotod, seekord hoopiski Malta koolitüdrukutest 2010. a mais. 

2 comments:

  1. Veel nõuka ajal olid alles mõned eraldi koolid tüdrukutele ja poistele.
    Mina alustasin kooliteed Tallinna 13.mittetäielikus koolis, mis oli tütarlaste kool. Asus ta Pühavaimu tänaval endise seegi hoones.
    Kaks aastat sain käia, siis muudeti koolid segakoolideks. Neljandas klassis kaotati see kool ja tuli minna oma elukohajärgsesse kooli. Ja see oli aasta, kus nõukogulik kasvatus kaotas vahe poiste ja tüdrukute vahel ja pandi nad sunniviisiliselt pinginaabriteks. See kestis õnneks vaid ühe aasta.

    ReplyDelete
  2. Aitäh toreda meenutuse eest, Ingrid.
    Mina käisin koolis ilmselt just sel perioodil, kui koolid olid segakoolideks muudetud. Poisist pinginaaber oli ka nii mõnelgi tüdrukul. Aga seda mitte pikka aega, vaid ulakale poisile või tüdrukule karistuseks.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails