27.6.10

Läbi lillede 9. - Aga sinu lemmikud?

 
Üksainus õis ei tohiks olla palju...
Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud...
Põhjamaalase küsimused, lauludessegi pandud.

Siinne õiteaeg on lühike ja saab otsa. Sellist lopsakat rikkust, millega lõunamaalane harjunud on, siin ei ole. Aga aeg-ajalt mõtlen, et just seetõttu suudame meie siin lilli paremini märgata ja ka lihtsast lillest, metsateelt või niidult korjatud õiest rõõmu tunda, isegi siis, kui oleme selle ehk kasvama ja haljendama jätnud. Aga eriti siis, kui selle on toonud lapse või muidu armsa inimese käsi.

Ei ole roos alati kõige ilusam lill, aga päris ilma roosideta elu oleks ka kurb. Samas peidab iga roos enamasti ka okkaid ja võib sellisena kunagi ka haiget teha. "Kui esimeses vaatuses on püss seinal, siis teeb see viimases vaatuses pauku" - umbes nii ütles Tšehhov. Kui kingitud roos varjab okkaid, siis võivad need kunagi torgata. Mis lilleline paradoks.

Kui viitsimist on ja suvevirkus või -laiskus lubab, siis võiksid nende piltide vaatajad ja ridade lugema sattujad kommentaaridesse oma lemmiklille kirja panna. Põhjendada ei ole vaja, aga võib küll.

Mulle meeldivad enamasti igasugused õied, aga kõigekõigemad on minu jaoks tillukesed kannikesed. Aga sinu lemmikud?

Minu piltidel: õied Maltalt, mai 2020.

12 comments:

  1. Mulle meeldivad piibelehed. Kui ainult 1 lemmikut nimetada.

    ReplyDelete
  2. Aitäh, Sjgelle, muidugi võib ka rohkemaid nimetada :)

    ReplyDelete
  3. Minule meeldivad kõik lilled ,aga kui eraldi 1 välja tuua ,siis just levkoi-topeltõitega.Tal on ju ka eriline aroom.Rõõmu tunnen aga kõikidest lilledest.

    ReplyDelete
  4. Minu lemmikud on lapsepõlvest saati iirised :) Ja igasugustele õitsevatele ja lõhnavatele põõsastele nagu ebajasmiin ja teeroos, ma ka vastu panna ei suuda.

    ReplyDelete
  5. ùks kerge muusika dirigent ja roosikasvataja (tema aias on ùle 200 roosiliigi) Pippo Caruso ùtles, et roosid on nagu Beethoven, ei midagi originaalset, aga milline moraalne jòud!:)
    Abruzzos elades, kui oli vòimalus, oli minulgi kùmmekond roosi ja nendega tekib ikka selline tugev vastastikune side, et nùùd ,linnas elades, tunnen neist lausa puudust.

    Aga kui roosid vàlja jàtta, siis meeldivad mulle liiliad :)
    Vàga armas su lillepostituste sari!

    ReplyDelete
  6. Neiud ärevil, su kommentaar erilisest aroomist tõi meelde ühe vana salmi: "Maalitud lilledel lõhna ei ole, sunnitud sõprus on südamel kole."

    Sinilind, mulle meeldivad ka lõhnavad põõsad - nende lõhna jätkub ikka kauemaks ja kaugele ja nad kuidagi haaravad möödujad/vaatajad enesesse.

    Kristel, aitäh väga ilusa kommentaari eest. Ja mis lillepiltide sarja puutub, siis ma ise kartsin, et selle peale jooksevad kõik senised lugejad hirmunult eemale. Aga ju nad suvel on leebemad :)

    ReplyDelete
  7. Spetsiaalselt Kristelile, aga ka teistele liiliasõpradele panen siia (küll kordusetendusena) viite oma elu vist kõige kaunimale liiliaelamusele
    http://iltaka.blogspot.com/2008/09/iseendale-sgise-alguseks.html

    See oli tol hetkel üks ja ainus liilia Shakespeare´i sünnikodu aiast Stratford-upon-Avonis.

    ReplyDelete
  8. Nartsisse on mitut sorti. Üks neist on mulle väga südamelähedane. Kutsun seda vanaema nartsissiks - lumivalge õis pisikese punakasoranži südamikuga. Meenutab lapsepõlve ja ammulahkunud lähedasi.

    Oma praegusesse koduaeda otsisin selle lille sibulaid kaua. Mõni ärist ostetud sortidest oli peaaegu sarnane, kuid ikkagi mitte see vanaema oma. Lõpuks leidsin otsitava ühe mahajäetud taluaseme juurest, õige õiekuju ja lõhnaga. Kevadeti kui nad mu pisikesel nartsissi"aasal" õitsevad, tunnen, et pärast mitmeid aastakümneid olen lõpuks taas jõudnud koju.

    ReplyDelete
  9. Aitäh, Hundi ulg. Väga armas meenutus.
    Eks meie lillerõõmu ja -maitset ongi suuresti vanaemad kujundanud. Minu vanaema põllulapikesel Pelgulinnas kasvasid alati väikeseõielised metsikud võõrasemad - ja võõrasemad meeldivad mulle praegugi väga-väga.

    ReplyDelete
  10. Tean ka neid nartsisse.Nad on imeilusad oma lihtsuses ja nii hästi lõhnavad.Minule meenutavad nad ka mu vanaema talu ,mis kahjuks põlema pandi aastaid tagasi.Nartsissid õitsevad ,aga igal kevadel seal ikkagi.

    ReplyDelete
  11. olen vist psyhhopaat - pole lemmiklilli. Iga botaaniline yhik kutsub minus esile täielise rõõmu, kaasa arvat õistvad naadid pojengipeenras, lopsakas söödimaa, sadatsorti heinad juunikuises kraavis.
    Ja kõik see ju lõhnab, omab vorme ja värve... kuidas ma saan eelistada yht imet teisele!
    Tervitab hobiaednik Kaaren

    ReplyDelete
  12. Kaaren, sedamoodi "psühhopaat" on ju ülitore olla, enesele ja kaaslastele rõõmuks, sest kõik see ju elab ja hingab.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails