18.5.10

Enneolematu


Tänasel päeval oli minu jaoks varuks toredaid hetki. Kõigepealt käisin Jüri Mildebergi isikunäitusel "Enneolematu" Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Minu jaoks on Jüri alati olnud huvitav kunstnik. Kui ta palju aastaid tagasi ajakirja Noorus toimetusse peakunstnikuks tuli, oli ta üsna ebalev ja tagasihoidlik, aga tema piltidest aimus põnevust ja suurepäraseks kunstnikuks kujunemist. Kavalasti tegid need meie töökaaslased, kes tollaselt Jürilt siis tema illustratsioonide originaale ja visandeid endale kauplesid, suisa muidu, aga tulevikus on need kullahinnaga.

Eriti palju on Jüri joonistanud lasteraamatuillustratsioone, nii ka tema energiline kaasa Piret Mildeberg. Kuid mõlemad on jõudnud palju rohkemat. Näiteks on tollesama lastekirjanduse keskuse vahva maja vanalinnas muutunud lausa muinasjutuliseks suuresti just tänu sellele kunstnikepaarile.

Siinsete fotode pärast pean Jürilt tegelikult vabandust paluma, sest minu piltnikukäsi ei anna kuigi täpselt edasi tema näituse suurepärast üldmuljet ja kirevat sügavamõtteliste detailide rohkust. Aga mingit aimu nendelt saab. Ja väga hästi harmoneeruvad kogu näitusega ka Jüri suured seinapildid ja aknaluugid.

Aga minge tõepoolest ja vaadake ise! Näitus on lahti kuni mai lõpuni.

Tagasi jalutasin läbi vanalinna. Raekoja platsil mõnulesid inimesed sinistel toolidel istuda. See on vahva projekt, mis sel nädalal teoksil ja mille kohta Facebookist kellegi toredad pildid leidsin.

Jaani kiriku juures tuli meelde, et seal on avatud Reti Saksa pildinäitus. Taas kunstnik, kes mulle väga meeldib. Kiriku eeskojas ebalesin, sest seest kostis vali orelimuusika ja ma arvasin, et seal on midagi toimumas, mida häirida võiksin. Aga kirik oli tühi, vaid paar töömeest ja valvuritädi ja... orelihelid.

Vaatasin Reti pilte, siis võtsin tühjas kirikus istet ja nautisin ootamatut privaatkontserti tubli pooltunni. Väga eriline, võiks öelda, et enneolematu mulje. Päeva paremad hetked...

Ja selle postituse illustratsiooniks on siis minu fotod Jüri Mildebergi näituselt.















EDIT 20. juulil 2010: Leidsin täna internetist niisuguse koha, kus saab Jüri Mildebergi teoseid vaadata ja soovi korral ka osta.

16.5.10

Kõige rohelisem roheline


On kõige rohelisema rohelise aeg. Palju värvivarjundeid, üleminekuid, toone, harmooniat. Küllap just niisugust rohelist on silmas pidanud soovitajad, kes ütlevad, et silmade puhkamiseks on hea kestvalt vaadata ilusat rahulikku rohelist.

Kogu kevadine maailm on värsket rohelust täis. Veel pole see luitunud tolmus või põuas. Kui vihm üle käib, siis läheb roheline veel rohelisemaks.

See meie roheline ja rohelus on tõeline aare. Kui aastaid tagasi ajakirja "Noorus" rahvusvahelisi kunstilaagreid korraldasime, siis olid kaugelt lõunast ja idast tulnud noored kunstnikud väga hädas meie roheluse maalimisega. Nad on harjunud kollaste ja kollakate, beežide ja liivakarva, pruunide ja telliskivipruunide värvidega. Rohelise varjundite nägemiseks polnud neil sõna otseses mõttes silma ja oskusi. Roheline oli nende jaoks midagi, mida oli liiga palju. Seda oli kummaline näha.

Panen siia ühe rohelise rohu pildi, koos kenade kollaste lillepäikestega, mida meil paljud tülikaks umbrohuks peavad, aga mis näiteks jaapanlaste hinnangul on imekaunis ja ülikasulik taim.

Ja et see blogi on viimasel ajal kuidagi lilleliseks ja lennuliseks läinud, siis ehk tuleb nüüd nii toimida nagu võilillepildil kirjas. Aga ainult võib-olla, sest kunagi ei tea, millal taas tuleb tahtmine midagi kirjutada või pildistada...

15.5.10

Õnneliku korstnapühkija avaliku elu esimene päev


Täna, mõned tunnid pärast pidulikku avamist oli Tauno Kangro "Õnnelik korstnapühkija" endiselt tähelepanu keskmes. Mõni turist kallistas teda, pered pildistasid ennast koos temaga, lapsed süles; keegi poleeris korstnapühkija nina, keegi pani pea talle kelmikalt õlale, keegi uudistas või suhtles niisama.

Tundub, et kuju püstitamisele eelnenud kärast hoolimata on linnarahvas ja -külalised endale sõbra juurde saanud. Niisuguseid hetki, mil korstnapühkija juures oleks vähem rahvast, andis lausa oodata. Ja kuju juurde pildistama tõttajate samm meenutas ka korstnapühkija oma.

Harju tänava haljasalal tunti end hästi pinkidel ja söögilaudade taga. Tulbid kuumasid. Vabaduse väljakul oli varsti algamas üks Tallinna päeva kontserte.














14.5.10

Herilane vahtravalves



Teist päeva palav, hetkel varjus +28C.

Hommikul tahtsin ühe teeäärse väikese vahtra ootamatult suureks paisunud õitesülemitest pilti teha. Aga herilane arvas vist, et tahan tema rikkuse - need mahlakad mesised õied - koos kogu puuga endale võtta. Võib-olla oli talle kuumus pähe löönud. Enne ei jätnud mu parema õla kohal kõrva juures ründavat sumisemist, kui minema pöörasin. Siis noris ka veel hulk aega tüli, kuni vahtrast "ohutusse" kaugusse jõudes lõpuks tüdis ja mu rahule jättis. Tema võit!

Pilt tuli võbelev, käsi vist ikka värises. Rohkem kaadreid ei saanudki võtta...

10.5.10

Tuule vari ja kadunud roos

Olen viimasel ajal lugenud kaht raamatut, mida lai maailm väga vaimustunult kiidab ja millest ühte nimetatakse Saint-Exupéry "Väikese printsi" mantlipärijaks ja teist kõrvutatakse Umberto Eco väljaütlemistega raamatulabürintide kohta.

 Noore Türgi kirjaniku Serdar Özkani "Kadunud roos" võib noorematele ja hellahingelisematele lugejannadele kergesti pisarad silma tuua. Raamatus on põnevalt ära kasutatud Efesoses asuvaid äärmusi: Artemise kui uhke jumalanna templit, mis on üks seitsmest maailmaimest, ja neitsi Maarja majakest oma tagasihoidlikkuses.

Kaunid naised, romantiline kunstnik, ennustajast kerjus, kõnelevad roosid, otsingud ja leidmised - kõik, mida ühes muinasjutulises loos peab olema, on siin oma koha leidnud. Kirjapanekus on tuttavaid elemente "Väikesest printsist", aga ka Bachi "Jonathan Livingston Merikajakas" tuleb meelde.

Mulle pole kunagi meeldinud raamatute sisu ümber jutustada - mingil viisil oleks selline ette ärarääkimine karuteene võimalikule lugejale. Liiatigi on "Kadunud roos" mõne aja pärast eesti keeles ilmumas. Kas sellest väikesest raamatust ka siinmail bestseller saab, nagu lühikese ajaga on paljudes maades juhtunud, seda ma küll ei söanda ennustada. Lihtsalt üks ilus lugu, millele annab palju juurde mõtelda.

Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" on väga palju kiidusõnu saanud. Mina  nii vaimustunud pole. See raamat on nagu üliosav konstruktsioon, kirjutatud pigem kõike põhjalikult kaalutledes kui emotsionaalse vaimupalangu mõjul. Logisevaid kohti selles konstruktsioonis pole, üleminekud on sujuvad, põnevust kuhjaga, peategelane huvitav, aga kõik kokku on mu meelest kuidagi liiga skemaatiline.

Kired pole kirglikud, tundub, et autor on peljanud kires lõpuni minna, kaklused on verised, aga ei haara kaasa. Kuid skeem on filigraanse täpsusega paika pandud ja töötab isegi siis, kui vahetevahel hakkab lugedes tunduma, et raamat ära vajub. Kirjutaja suudab end ometigi jälle laineharjale upitada. Ja nii kuni lõpuni välja.

Jah, kirjanduse ja elu kohta üldse on selles raamatus palju ilusaid aforismilaadseid tõdemusi, unustatud raamatute kalmistu on huvitav kujund, tegevuse eri otsad on ülitäpselt kokku viidud, tegevuse eri tasandeid on palju, kõik on justkui täiuslik. Zafon tunnistab oma koduleheküljel, et ta lemmikkirjanikud on Charles Dickens, William Faulkner, Charlotte Bronte, Emile Zola, Honore de Balzac, Victor Hugo, Alexandre Dumas, Graham Greene, Raymond Chandler jt, ning ta on oma raamatusse nende kõigi äratuntavad mõjutused osavalt kirja pannud. Aga midagi jääb minu jaoks "Tuule varjus" puudu. Ja ma isegi ei tea veel, kas ka Zafóni teist bestsellerit "Ingli mäng" lugeda tahan.

1.5.10

Natuke Nõmmet

Kultuurimaja, ehitatud 1924. a ja ootab juurdeehitust.

Üle 60 aasta tegutsenud raamatukaupluse maja.
Selles majas asus mu esimeste filmielamuste kino "Võit".
Related Posts with Thumbnails