2.11.09

Tige Eesti

Rootsis ei ole tigedaid vanainimesi ja tigedaid koeri.

Need on mõnda aega Rootsis elanud eestlase värskelt välja öeldud muljed võrdluses Eestiga. Sest Eestis, eriti Tallinnas on vanainimesed liiga sageli pahurad ja koerad liiga tihti halvasti kasvatatud või hoopiski hulkuma jäetud.

Me oleme siin pahurate nägudega harjunud ja omandanud ehk ka teatud karastuse neist ülesaamiseks või nende mittemärkamiseks. Aga neid on liiga palju. Enamasti ollakse üksteise peale kurjad teadmata isegi, mille pärast. Lahkema meelega saaks nii mõnestki asjast kergemini üle.

Hea, kui mõni kõrvaltvaataja seda turris morni olemist siis meile endile lahti seletada püüab. Täna loetud blogidest oli minu jaoks huvitavam Tõnn Sarve Uudisjutu-blogi tekst "Vihkamist on palju". Temagi vaatab kogu asjalugu kaugemal käinu ja maailma näinu pilguga.

9 comments:

  1. Eriti panevad vihkamist tähele vihkajad ise. Armastavad ja hoolivad märkavad ka, aga nad ei ründa kunagi esimesena ega topi oma nina kätsatades võõrastesse asjadesse.

    ReplyDelete
  2. Koerad on lihtsalt inimeste peeglid. Tegelikult on inimesed aga hoopis hirmul, sest hirm tekitab viha ja julmust.

    ReplyDelete
  3. Mõlema anonüümsega teatud määral nõus, eriti viimasega.

    ReplyDelete
  4. Tõnn Sarve lugu oli väga hästi kirjutatud. Tõesti, seda kõike esineb. Aga... ikkagi ma ei saa sellega täielikult nõustuda, sest minu isiklikus maailmas sellist massilist vihkamise ja sallimatuse hulka ei ole. Ma ei vihka teisi inimesi ja mulle tundub, et ka mind ei vihata. Reisima olen ma sattunud alati koos meeldivate inimestega (võib-olla mõni üksik eksemplar välja arvata). Ehk on mul lihtsalt vedanud (pool sajandit juba)?

    Arvan, et kogu su maailm saab alguse iseendast, misugusena sa teda näed. Ka mulle on ette sattunud nõmedaid ja halvasti käituvaid tüüpe. Aga ma ei jäta neid kohtumisi endale meelde ega säilita igavaeseks mällu, et "jälle üks matslik eestlane, nagu KÕIK teisedki". Korraks imestan või pahandan, aga siis unustan. Meelde jätan head juhtumid. Minu eestlased on täiesti meeldivad, abivalmid ja sõbralikud. Koerad samuti.

    ReplyDelete
  5. Mul on ka inimestega vedanud :)

    Aga mulle meeldis selle Rootsist tulnud reisimehe lühikokkuvõte, kaks kõige olulisemat asja üldise suhtumise iseloomustusena.

    Tõnn Sarve lugu haakus sellega hästi minu meelest just sagedase pahuruse, mitte niivõrd üldise vihkamise seisukohast. Vihkamine on üldse väga ränk kategooria ja enamasti sünnitab vihkamist.

    ReplyDelete
  6. Vihkamise ja tigeduse vahe suhtes on sul õigus. Kuigi ühe juurest teiseni pole pikk maa käia. Olen tähele pannud, et vanade inimeste pahurust tingib tihti nende pettumus. Et elu pole läinud nii nagu nad ootasid. Ja mingil määral tahavad seda siis tunda anda neile, kel kõik veel ees- noortele. Ja pole imestada, et meie maal seda rohkem esineb. Kõik need riigikorra vahetamised, mis pidevat ebakindlust on tootnud inimestele. Lisaks veel viletsates oludes vanadus. Stabiilsemalt kulgenud eluga ühiskondades on sellist pettumist vähem.

    Mulle vist meeldib siiski aus pahurus rohkem kui võlts keep smiling. Kui pahurus lähemalt suheldes leebub, siis keep smilingu puhul ei tea iila, missugune on tegelik suhtumine. Muidugi siiras lahkus on üle kõige.

    ReplyDelete
  7. Just, just - see, et elu pole läinud nii nagu oodati.

    ReplyDelete
  8. Septembris juhtusin käima Tallinnas ja imestasin, kui lahkeks on läinud tallinlased, muudkui naeratus suul, kui ma uuenenud Vabaduse väljakut pildistasin nagu turist muiste. Hulga aja pärast alles sain aru, et tegelik põhjus oli näpu otsas olnud kingitusekott, algselt mingi koeratoidumargi reklaamkott, nunnud koerapildid peal.

    ReplyDelete
  9. ega see polegi vihkamine, arvan.
    me oleme pidanud nii pikka aega iseenda ellujäämise eest seisma. pikad toidusabad, majapidamis- ja muude kaupade rabamine kui need müügile tulid.jne. sellega seoses võis kaduda kaasinimesest hoolimine ja kaasinimese märkamine.

    Pariisist tagasi tulnud, oskasin esimesel päeval Balti jaama turul ühe venekeelse mammi alla jääda. ta pilk oli kinnistunud sellele, mida ta omandada soovis ja ümbritsevat ei märganud. eluaegne harjumus, mida enam selles eas ei oska ise märgatagi.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails