25.9.09

Aeg enesele


Kavatsesin eile väisata Oleg Võssotski kosmiliste piltide näitust, aga olin vist kuulutusest valesti aru saanud, sest seda alles sätiti üles. Aga kunstikülastused said siiski tehtud.

Üks mitte sugugi meeldinud väikenäitus Draakoni galeriis jäi teele ette. Vanalinnas häiris väga tõsiselt silma, et Raekoja plats oli saanud autoparklaks. Ma ei teagi, kas nii on nüüd kogu aeg. Igatahes on see ülimalt ebameeldiv.

Siis tuli meelde, et Kumus ja selle "allasutustes" on tasuta külastuspäev. Mispeale läksin Adamson-Ericu muuseumis jaapanlanna näitust uurima. Kaunid pildid, hea meeleolu.
See on kunstniku ja ajaloolase haridusega professor Kokyo Hatanaka (1947) näitus "Aasia minu südames. Jaapani klassikaline maal nihonga".

Kunstnik on ise öelnud: "Piltide maalimine on mulle justkui küsimuste esitamine omaenese elu kohta. ... Kui aga mu käest küsitaks mu elutöö kohta, siis vastaksin kõhklemata, et see on Buddha ja tema õpetusega seotud legendide kujutamine."

Piltidel justkui polekski midagi erilist, aga ometi on neil sügav ja kirgastav mõju. Palju on India mõjutusi. Väga peen viimistlus võimaldab lugeda kujutatute peas isegi juuksekarvu, aga ei häiri, vaid mõjub keskenduma panevana ja haprana.

Mõned viivud veetsin Adamson-Ericu maja väikeses aiakeses, väänkasvudega müüri juures. Rahulikud kujud, kiikujat ootav kiik. Puhkehetk keset linnasekeldusi.

Siis läksin Niguliste kirikusse. Surmatants. Muud aarded. Hõbedakamber. Minu lemmik Vaene Christopher, kelle rändurikepp temast peaaegu suurem on, aga kes vaatab väga sisendava pilguga kõike toimuvat... ja nii juba mitu sajandit.

Oli aega kõike seda nautida ja enesesse võtta

.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails