30.8.09

Suur vastuvõtt



Täna oli keegi Tallinnas vikerkaartele suure vastuvõtu välja kuulutanud. Neid võis nautida iga natukese aja tagant ja erinevatest ilmakaartest: suuri ja väikeseid, vaevunähtavaid ja päris selgeid, lühikesi juppe ja kõrgeid kaari.



Ma ei salga, et vikerkaarte pildistamine mulle erilist naudingut valmistab:)

21.8.09

"Déjame que te cuente..."


Et Jorge Bucay raamat "Cuentos para pensar" mulle meeldis, on sellele nüüd järgnenud ka tema teise meil saada oleva jutukogu "Déjame que te cuente..." lugemine. Seekord siis argentiinlasest psühhoterapeudi kogumik vestlustest patsiendiga, mõistujuttudest, mis õpetavad elama ja mida ta näiteks oma patsientidele aga ka kõigile teistele mures olijatele soovitab oma koduleheküljel Mente Sana lugeda lausa ravimiretsepti aseainena.

Miks tsirkuseelevant ei põgene, kui ta seda ometi ju suudaks? Levinud vastus on, et talle meeldib tsirkuses. Õige vastus on: sellepärast, et teda on tema lapsepõlvest peale õpetatud vangis olema. Kui sa oled korra tundnud oma nahal, et peaga vastu seina jooksmisest pole kasu, kas kordad siis seda täiskasvanuna või loobud? Küllap loobud ega märkagi, et su jõud käib seinast juba ammu üle. On ju eestlastelgi vana ütlemine: kes supiga suu põletand, see puhub ka vee peale. Kui nüüd see elevandi käitumine inimloomade hulka üle kanda, siis võib paljugi õppida.

Niisamuti ka kõigile tuttavast loost kahest konnast, keda koorekirnus uppumissurm ähvardas. Üks hädaldas ja uppus, teine vehkis senikaua, kuni koorest või sai, ja ronis siis õnnelikult välja. Mõtle konnade asemel inimesed ja koorekirnus uppumise asemel mõni enda jaoks raske olukord - jällegi ootamatut lahendust pakkuv mõistujutuke.

Nii suunab Bucay lugejat igas olukorras isendast iseendale sobivat lahendust otsima. Kui sind näiteks mingil põhjusel vallandatakse (raamatus juhtub see kirjaoskamatuga), siis võid sa kas halisema jäädagi või püüda midagi ette võtta. Bucay jutukese tegelane ei jäänud vahtima ja temast sai ajapikku miljonär. Kui siis ootamatult avastati, et ta on kirjaoskamatu ning arutleti, mida kõike oleks tast võinud saada, kui ta osanuks kirjutada ja lugeda, oli ta kindel, et jäänuks pidama oma ammusele töökohale ja poleks osanud ette kujutadagi, et temast võib midagi muud, näiteks miljonär, saada. Nii on igal olukorral alati mitu külge. Olukorra lahendusviis sõltub igaühe jaoks sellest, millise ellusuhtumise ja tegutsemisviisi ta valib.

Mõistujutulise kergusega lahendab Bucay oma raamatus raskeid probleeme - teeb näiteks selgeks, missugust teaduslikku vaatenurka kasutab psühhoterapeudina, kas lähtub minevikust, tulevikust või olevikust või hoopiski kõigist korraga.

Mõistujuttudes on palju erinevate rahvaste lugudest tuntud motiive, aga niimoodi lõikelilledena ühte punti panduna omandavad need uue kooslusena uue toime. Mõistujuttude allikatena on Bucay kasutanud kreeka müüte, Osho seisukohti, iseenda kujutluspilte, vene, juudi, senegali, araabia, prantsuse ja paljude teiste rahvaste ning autorite muinasjutu- ja luulekogumikke.

Hea lugemine, võin praegu poolelioleva raamatu kohta öelda. Mitte nii poeetiline, kui oli "Cuentos para pensar", aga lihtsate lookeste najal üpris tõsistest asjadest ootamatust küljest mõtlema panev, seega igati asjalik.

20.8.09

Hommikueinele!


Jätkates söögiteemalisi postitusi tuleb seekord ometi juttu mitte söögist, vaid põnevast kunstisündmusest.

Jälle on tulekul tore (tasuta) pildinäitus. Tsiteerin Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstieksperti Viive Noort:
"Kolmapäeval, 26. augustil kell 16 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse Illustratsioonigaleriis ja Trepigaleriis Moskva kunstnikerühmituse Gruppa Zavtrak näitus.

Tegemist on vene illustratsioonikunsti kõige säravamate tippudega, kelle piltidega raamatuid trükitakse paljudes riikides üle maailma ja kel kamba peale kogunenud pea kõik olulisemad illustratsioonikunsti auhinnad alates Bratislava kuldsetest õuntest ja lõpetades Belgradi kuldsete sulepeadega, meie Tallinna illustratsioonitriennaali diplomid veel lisaks.
Näitus jääb avatuks 26. septembrini.
---
Gruppi kuuluvad graafik-illustraator Jekaterina Silina, tema graafilisest disainerist tütar Varvara Akatjeva, ahitekt-disainer Igor Kotšanov (kes on ühtlasi grupi vaimne liider ja projektide kuraator), tema naine Victoria Fomina – arhitekt-disainer-illustraator, maalikunstnik-illustraator Denis Gordejev, graafik-illustraator Jevgeni Antonenkov ja multiplikaator-illustraator Igor Oleinikov.


Kõigil neil on oma võluriik valitseda. Katja Silinal elavad seal oranžid krokodillid, Denis Gordejevil haldjad ja draakonid, Antonenkovil „härjasilm” ja jalgadega pea...

---
Gruppa Zavtraku näitused on olnud Jaapanis ja Prantsusmaal, Šveitsis ja Saksamaal. Nüüd siis ka Eestis."
Pilt näituse kutselt.

19.8.09

Kala piimaga

Tänased veebiajalehed teatavad, et Miss Universumil osalev Eesti esikaunitar Diana Arno tutvustab YouTube'is asuvas võistluse videointervjuus Eestit omapärasel moel: me leiutasime Skype'i, pakume maailma parimat kohvi ja meie rahvusroog on kala piimaga. Kohe hakatakse neiukesele ette heitma, et mingi kala piimaga pole eesti rahvustoit ja üleüldse olevat ta nõmedik, et niimoodi ütleb.

Aga minule tulid selle "kala piimaga" seoses meelde need head toidud, mida mu ema tegi ja mille tegemine oli mu lapsepõlve ja nooruse ajal suure au sees. Igasugused silgutoidud, soolased, eriliselt hüva maitsega, väga populaarsed.

Vaatasin meeldetuletuseks raamatuid eesti rahvatoitudest ja leidsin neist õige mitu piimaga tehtud kalade retsepti. Esmalt muidugi hautatud räimed: puhastatud ja pestud räimed laduda kihiti võiga määritud vormi või madalasse keedunõusse, kihtide vahele puistata hakitud sibulat ja soola. Piim valada kaladele. Peale panna võitükikesed ja hautada 30-40 minutit ahjus või pliidil. Lauale anda keedetud kartulitega.

Nii lihtne ja nii hea! Tundub, et paljud nooremad inimesed seda toitu ei tea. Seda toredam, et see Dianal teada oli.

Siis veel hautatud räimed kartulitega, mille valmistamisviis veidi teistsugune, kuid ikka jälle piimaga; samuti hautatud silgud ja kartulid, mille puhul lõigatakse kartulid viiludeks, silke leotatakse 3-4 tundi, siis puhastatakse luudest, laotakse kihiti kartulite ja sibulatükikestega võiga määritud patta. Piim valada üle ja võitükikesed panna peale. Keeta kaane all väikesel tulel pehmeks. Loetellu võib lisada ka silguvormi ja silgukastme.

Ja seda, et Eestis pakutakse maailma parimat kohvi, räägiti minu noorusajal ka pidevalt. Tallinna kohvikud ja kohvikukultuur olid väga kuulsad, ega Tartu oma Werneri kohvikuga ka maha jäänud. Kas see praegu ka kehtib? Võib-olla mõnes kohvikus ikka.

Niisugused maitsvad kulinaarsed mälestused tulid siis seoses missivõistlusega.

18.8.09

Mustadeks päevadeks

Kunagi pidin pärast ühe kauge sugulase surma tühjaks tegema tema toa vanadekodus. Enamiku asju jagasin sealsamas laiali, mõned võtsin mälestuseks. Ma ei tundnud kadunukest kuigi hästi, et täpsemini teada, mida ta oli arvanud elust ja inimestest. Oma üllatuseks leidsin tema kappidest kümneid kilosid suhkrut ja soola. Vanadekodus, kus suhkur ja sool söögi ajal alati saada oli ning muul ajal piisanuks pikaks ajaks ka palju vähemast.

Tuli meelde vana jutt sellest, et sõjaks ette valmistudes peaks inimesel ikka olema tikud, sool ja suhkur. Küsisin kadunukese vanadekodu-sõbrannalt, kas ta kartis sõda. Sõbranna vaatas suhkrukotte ja ohkas: "Vist siis kartis jah. Issakene küll. Eks ta mustadeks päevadeks..."

Veel palju aastaid pärast sõda olid jahu- ja suhkrusabad tohutu pikad. Seisin minagi neis lapsena, vahel tundide kaupa. Kraami anti just nii palju, kui palju inimesi seisis - vist oli see kilogramm näo kohta. Rangelt välditi vaheleminekut, kõik pidid oma saba ise ära seisma, ka lapsed. Noil aastatel sai harjumus mitteriknevaid toiduaineid mustadeks päevadeks säilitada jõudu juurde.

Ju olid need ajad vanadekodus lahkunu hingele haiget teinud, et ta ka suhkru- ja soolaküllasel ajal suuri tagavarasid kogus.

Üks teine vana naine kogus pappkaste. Kõiksuguseid suuri pappkarpe pidi tema majapidamises hästi palju olema, sest võib-olla tuleb kunagi kiiresti kodust ära minna või kolida ja siis pole asju millessegi pakkida. Nii ta elaski, kastivirnade keskel.

Kolmandat tean, kes kogus kleidiriideid. Seegi oli viletsa lapsepõlve ja sõja-aastate nooruse kaja - tollal polnud ju midagi selga panna. Tal olid osavad näpud, ta õmbles tervele perele, aga sitsikangaid jäi ikka ka pärast tema surma. Seejuures ei raatsinud ta uusi riideid kohe selga panna. Vanad tuli ikka enne ära kanda. Siis oli uute kord. Ja kui siis enam ei jõudnud neid ära kanda, pidid need järglastele jääma. Sest võib-olla kunagi tulevad mustad päevad ja siis on hea, kui midagi omast käest võtta on.

17.8.09

Kodused vikerkaared


Täna, 17. augustil kl 9.36, köögiaknast. Oli üsna kahvatuke, sestap tuli pilti tumedamaks lasta. Aga ikka oma, kodune.

Ma ei pea vikerkaarte vaatamiseks eriti kuhugi minema. Nad tulevad mulle koju. Soodsate ilmastikuolude puhul on nad hommikuti köögiakna ja õhtuti toaakna taga. Siis soovid vaid, et elaksid kõrgemal, kus taevapind vabam ja vikerkaart laiemalt näha. Mõnikord nihkub köögiakna tagune vikerkaar nii, et võin teda otse töölaua tagant vaadata - tarvitseb ainult pilk tõsta.

Mul on vikerkaartega eriline suhe. Ema on rääkinud, et mu esimesel elupäeval kummunud taevas ilus värvikas vikerkaar. Mis sest, et sünniöö äikeseline oli.

Praegu, mil sageli räägitakse, et penskarid peaksid oma suure linna kodudest ära kolima maale või väikelinnadesse, olen mõtelnud, et kuhu ma raatsiksin siit kolida - kodust vikerkaarte vahel. Siit, kus on täpselt teada, millal nad tulevad, ja kust on neid imehea vaadata.

EDIT// 18. august. Tänaõhtune külaline ilmus kl 20.00, oli suur, ilus, tervikliku kaarega, aga vaevunähtav ja fotokale peaaegu tabamatu. Mingi värviaimus siiski õnnestus pildile saada. Aga küllap ta tuleb jälle, teinekord, kokkulepitud ajal. :)

Vikerkaarte aeg on jälle käes...

16.8.09

August


Ilusatel päevadel on august värviline. Täna on kõik vihmahall. Noil ilusatel päevadel olin tihti iseenese käes vangis. Õues käisin vähe. Kuigi teadsin, et on värvilise suve lõpuaeg ja tuleks minna. Tänase vihmaga on samuti tunne, et tuleks minna.

Võib-olla võtta vanadest eeskuju. Meie trepikojas elab ülekaheksakümnene vanadaam, kes igal hommikul välja tõttab. Ilm võib olla ükskõik missugune. Vanadaam ütleb, et ta kohe peab minema, sest, kui ta koju jääb, on tunne, et surm tuleb ja saab ta kätte. Nii ta siis lippabki igal hommikul surma eest ära.

Lugesin ühest Argentiina, aga võib-olla ka mitte Argentiina vanaemast. Ta joonud igal hommikul kangemat kraami pooleks veega. Ikka pool klaasikest viskit, pool vett. Pool klaasikest veini, pool vett. Ühel päeval otsustanud, et hakkab nüüd tervislikumalt elama. Jätnud ära ... vee lisamise.

13.8.09

Rännakud blogimaailmas

Olen viimasel ajal rohkem lugenud välismaa blogisid kui Eesti omi. Otsustasin lihtsalt, et kasutan blogisid senisest palju rohkem oma kohati roostetama kippuva võõrkeeleoskuse taastamiseks ja täiendamiseks.

Kui WordPress.com teatab, et näiteks ainuüksi 12. augustil 2009 on tal 207 880 blogi, 140 763 uut postitust, 262 403 kommentaari ja 36 565 137 sõna, siis teadupärast Bloggeris on neid veel rohkem.

Mu meelest oleksin rumal, kui piirduksin üksnes emakeelsete blogide lugemisega, jättes kasutamata võimaluse saada teada midagi muu maailma kultuurist, elulaadist ja -viisist, igasugustest muudest põnevatest asjadest. Maailm on ju tunduvalt avaram kui "kodune konnatiik". Pealegi aitab silmaringi laiendamine ka masu-teemast välja minna ning ennast jälle natuke rohkem inimesena tunda.

Need on olnud põnevad päevad, kui olen otsinud blogisid, mis mulle huvi pakuvad. Nii on mu blogrollis nüüd itaaliakeelsete blogide nimistu, kust mind huvitavad eriti mõtteid ja filosoofiat ning kirjandust ja kunsti käsitlevad blogid. On üks päris huvitav hispaaniakeelne kirjandusblogi, mille küljeveerus on omakorda huvitav bloginimistu seoses hispaania keele, kirjanduse ja muu kultuuriga. Nii saab ühest huvitavast blogist kergesti teistesse. On ingliskeelset lugemist, millest mu meelest head meelelahutust pakuvad Earl Pomerantzi (muu hulgas Bill Cosby show`ga seotud mehe) Hollywoodi ja USA elu teemalised palad. On kultuuri, teaduse, ühiskonnaelu jm kirju kaleidoskoop 3quarksdaily. On ka Paulo Coelho blogi - tema raamatud mulle tegelikult ei meeldi, küll aga meeldivad tema lühilood ja see, kuidas ta oma blogi kaudu oma loomingu rohkearvuliste lugejatega suhtleb. Jne. Tõenäoliselt täieneb blogroll veelgi.

Olen üritanud päevas vähemalt tunni võõrkeelsete blogide lugemiseks leida.

Eestikeelseid blogisid on blogrollis vähe (ainult need, kes seal päris mu blogimisaja algusest), sest enamasti loen neid Google Readeri (kus on pikem nimistu) ja blogtree kaudu.

EDIT:// 30. aug 2009. Vahetasin välja itaaliakeelsete blogide nimistu. Eelmine link oli küll paremale nimekirjale, kuid ei tööta millegipärast tõrgeteta.
EDIT:// 30. märts 2010. Nüüdseks on selles tekstis kirjeldatud nimistu tugevasti muutunud, nagu ka mõned mu eelistused. Aga las see postitus jääb pealegi alles.

12.8.09

Lilli loomaaiast


Juba eelmisest postitusest võis saada aimu, et Tallinna loomaaed on praegu hästi lillerohke. Seekord siis sellest rõõmsast kirevusest väike pildilisa.

Minu sõbrants, kes üleüldse ei salli loomaaedu, sest neis peetakse loomi puurides, oli lilleküllusest suisa vaimustunud ja arvas, et loomaaias võiks aednikuna olla päris tore töötada.

Siin olid siis mu loomapildid ja siin linnupilte kah natuke.






8.8.09

Loomaaialised palaval pärastlõunal

Nagu lubatud, panen siia mõned oma loomapildid ja lilled lindudele lisaks. Tallinna loomaaed tähistab augustis oma 70. aastapäeva. Muide, sel puhul saab Kadriorus Kastellaanimaja galeriis vaadata Läänemeremaade animanistliku skulptuuri festivalidel Tallinna loomaaias valminud loomakujusid (näitus on avatud 5. septembrini). Siinsetel piltidel on aga elavad loomad, kuigi mõni neist palavuse ja lõunakõhutäie tõttu vägagi unine.



7.8.09

Fotojaht - uks ja värav


Blenheim

Salisbury

Tallinn

Tallinn

Tallinn
Teised fotojahtijad oma uste ja väravatega on siin.

Kas on linnukesel muret...

Eile pärastlõunal oli Tallinna loomaaed unine ja rambe. Neljajalgsed eelistasid magada. Linnud enamasti ka. Luiged magasid kaldal. Tore oli vaadata nende virgumist. Puntras olekust sirutati end välja, tõsteti üks jalg graatsiliselt kõrvale nagu baleriinil ja aeti tiivad laiali. Nii seisti end sirutades ühel jalal päris tükk aega.




Mõni linnuke oli päris uudishimulik, tuli külastajat hästi lähedalt uurima.


Mõni oli paigale tardunud.


Lähiajal panen siia pilte ka loomadest ja lilledest. Lilli õitses nii rohkelt, nagu Tallinna parimates parkides.

4.8.09

Sinine koer


Palju aastaid tagasi sain armsalt inimeselt kingiks sinise koera. Kingiulataja oli ähmi täis ja ütles, et neiueas tütrele oli raske midagi valida, aga need koerad on vist moes.

Koer polnud just suurem asi. Helesinine siidjas kunstkräsu, millest läikivad silmad üldse välja ei paistnud, ninaots vaevunähtav, kõrvad ja kõhualune vooderdatud oranži sametiga. Valge lehv kaelas. Näotu ja maotu. Moes võib-olla tõesti, sest autode tagaakendest mõnikord umbes taolised paistsid. Selle aja hindades üsna kallis ka, nagu kõik pehmed ja karvased mängu- või kaisuasjad tollal.

Aga kinkija oli nii kohmetunud, et ma ei raatsinud talle piinlikkust valmistada ja koera tänuga vastu võtsin.

Aukohale ma seda ei pannud, aga päris varju ka ei saanud peita. Kui isa juba üsna vana mees oli, ütles ta tihtipeale, et näe, sul mu koer veel alles.

Isa pole enam ammu, aga koer on ikka alles. Mõnikord võtan ta kapi otsast alla, puhastan tolmust, panen jälle varju tagasi. Ära visata ei raatsi, sest kinkija silmavaade ja näoilme on meeles. Lootus, et tütar rõõmustab.

Kingitustega on üldse nii, et ega need pruugi saajale alati meeldida. Aga aastaid hiljem tuletavad nad meile midagi meelde: mõne tundmusekillu, mis meis heldimust tekitab; kellegi armastuse ja hoolivuse. Isegi päris mõttetud asjad võivad meis mälestusi äratada. Nii ei olegi sinine koer lihtsalt ainult sinine koer, vaid sümbol, märk, mälestus isast.

Missugused "sinised koerad" on teil - mõttetud kingitused, aga ometi mälestused kellestki kallist?
Related Posts with Thumbnails