Meenutus Soome kelgust (millegipärast soovitab ÕS 2006 seda soomet suure tähega kirjutada) Sjgelle blogist tõi mulle meelde ilma igasuguste kitsendavate tingimusteta õnnelikud ajad.
Mul oli imeilusasti nikerdatud heleda puuosa ja terasläikeliste jalastega tõukekelk. Kui vähegi aega oli, kihutasin sellega Nõmme tänavatel. Haigla juures Lõuna tänaval oli vahva langus kahele poole, mägi, kus tuul kõrvus vihises, kui kelk teel sahises. Tuulekiirelt - nii tundus mulle siis. Head sõidutänavad olid ka Nurme, Mai ja Ravila, aga Lõunakas oli parim.
Seda kelgusõidul tekkivat vabaduse ja lennukuse tunnet on raske kirjeldada, aga hinges on see senini, koos erilise õnnega, mida need sõiduajad meelde toovad. Jah, talved oli siis lumeküllasemad ja säravamad, hanged kahel pool teed kõrgemad, autosid vähe ja kogu sõidutee kelgutaja päralt. Ja milliseid sõidukaari andsid need uhked kelgud teha!
Kasu oli neist ka. Käisin sageli bussipeatuses väsinult töölt tuleval emal vastas, istutasin ta kelgule ja nii me siis sõitsime. Poes sai käidud, turul. Soome kelk oli kuldaväärt sõiduriist.
Mu Soome kelk kadus, kui kolisime Nõmmelt Mustamäele ja ta kohe keldriboksi ei mahtunud. Ju arvas keegi heaks ta eesruumist endale võtta.
Koos kelgusõitudel põski paitava tuulega tulid mulle meelde ka Nõmme rohked liuväljad. Mulle meeldis uisutada, kuigi ma polnud kohe üldse mitte sporditüdruk. Uiske kutsuti pantsideks, ei mäleta enam, millest see nimi oli tulnud.
Oma kooli liuväljal ma palju ei käinud, aga Nõmme parim liuväli oli siis 27. koolil. Seal sai paljude sõpradega tuuritatud. Seal oli muusika ja valgus, lõbus ja lahe. Kodust jäi see küll üpris kaugele, aga kambakesi oli seal tore käia.
Teine suurepärane kogu Nõmme rahva meelisliuväli oli Hiiu tänava ääres Hiiu pargis. Seal käisid enamasti juba suuremad, parajas meheleminekueas preilid ja noorhärrad, seal oli vahetevahel ka joomaseid tiirutajaid, aga sealgi oli lõbus.
Ja muidugi Nõmme suusateed nii Mustamäe nõlvadel kui ka teisel pool, raba ääres.
Mustmiljon mälestust... Mu neiupõlve rõõmsameelsed talved.
Praegu ladistab talvel akna taga vihma.
Tore, veel üks noltalgitseja! Oli küll vahva tõukekaga mäest alla vuhiseda ja siis tegi täitsa viha, kui kusagile oli liiva puistatud. Muide, meie ütlesime ikka tõukekelk. Uue reegli järgi lubatakse kõik sellised sõnad nüüd suure tähega kirjutada, nagu Türgi diivan, Rootsi laud ja Soome kelk. Mõned erandid on , näiteks aleksandrikook ja mulgikapsad.
ReplyDelete*nostalgitseja
ReplyDeleteMinulgi oli see Soome kelk olemas. Sai sõidetud kah.
ReplyDeleteAga üks uisuväli oli meil kohe raudteejaama taga, seal, kus nüüd uued ja uhked majad on.
Oi, kunagi lapsena sai ka lumehange lennatud kui soomekaga liiga libedast mäest alla vuhisetud. See oli siis ülimalt koomiline kuidas kelk omasoodu allapoole kihutas.
ReplyDelete