27.1.09

Aastaring


See blogi saab täna aastaseks.
Aitäh kõigile teekaaslastele!

Kokkuvõtteid tegema ja midagi lubama ei hakka. On nagu on.

24.1.09

Fotojaht - makro


Makroefekt meeldib mulle eriti lillede pildistamisel. Pisitillukestest märkamatutest õitest saavad sel viisil senitundmatud troopilised kaunitarid. See on umbes samasugune efekt, kui esmaavastus kusagil lõunamaal, et meie väikene potiasalea seal hoopiski suure puuna kasvab...

Aga ka kõikide muude asjade puhul annab makro juurde uusi jooni. Lausa kosmilisi mõõtmeid. Niidijupikesest saab boamadu, tolmukübemest ränirahn, valgusesilmast supernoova.

Mõnel juhul tekitab makro aga tugeva võõristusefekti - nii mõtlen ma alati poliitikute hiigelpilte vaadates, kui mõni järjekordne valimiskampaania käimas on ja keegi A, K või muu ennast üheksakorruselise maja küljesuuruseks venitada on lasknud, et need vennikesed põevad küll tugeva astme suurusehullustust.



Teiste fotojahiliste makrod on siin.

23.1.09

Õhtupildid





Teed olid nõiduslikult valged. Pardid (keda oli palju rohkem, kui piltidele jäi) olid omavahel ameti ära jaganud: samal ajal kui suurem osa allikate ääres rahulikult puhkas, ootas teine osa alles restorani kõrval jalutajatelt korralikku kõhutäit. Imeline õhtu, 22. jaanuar 2009.

21.1.09

Meem tuli külla

Kristel, kelle blogi mulle väga meeldib, saatis mulle uute blogitutvuste meemi kutse.

Kõigepealt reeglid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

Väga põhjalikult ma seda meemi ei võtnud. Aga vastused on siin.
Perest kirjutan ma vähe. Seda täiesti teadlikult ja interneti mõningaid omadusi arvestades. Pere ja mina ise.
Sõprus.
Armastus.
Vaba teema. Mis iganes. Miks mitte üks ilus laul teelolekust kuulamiseks neile, kes end mu sõbraks peavad.

Edasi ulatamine on mulle meemide puhul alati kõige raskem. Praegu ka. Isegi kõige vanemad blogitutvused on vaid aastavanused. Väga paljud neist on seda meemi juba teinud. Seepärast ei tee ma vahet uute ja vanade vahel, vaid ulatan teatepulga koos vabandusega tülitamise pärast

Mirrile
Killukesele
Sällile
Aitab küll, kolm pidavat igaks asjaks hea olema :)

EDIT// Tuli välja, et Killuke on seda meemi juba teinud, aga ma ei hakanud ka uut "ohvrit" otsima.

19.1.09

USA 44 presidenti

Video USA 44 presidendist - kolm minutit võimu sujuvat üleandmist Raveli Bolero saatel...

18.1.09

Fotojaht - loomad

Sellele fotojahile kavatsesin teha pilte talvisest loomaaiast, aga sinnaminek lükkub kuu võrra edasi. Nii et tuli ka seekord lapata mõne kuu taguseid võtteid ja loomi osutus siiski natuke olevat.

Viisaka koeraga saab tsiviliseeritud maailmas minna igale poole, ka teise korruse avakohvikusse või poodi. Pildid on Ceddarist.



Loomad on kõikvõimaliku kunsti ammendamatud allikad. Ka meenemaailm on neist rikas. Neist on legende ja lugusid, muinasjutte ja tähendamissõnu.

Siin ka üks kunstitöö Walesist ohvritallega või hoopiski karja hulka sobimatu musta lambaga.







Teised loomakütid on siin.

16.1.09

Kodusoe

Täna tuli korteriarve. Umbkaudu samasugune kui Aarne bloogis toodu, kokku 3000 krooni. Sellest soojusenergia 1520.45 ja vee soojendamine 365.00. Sellele kolmetuhandelisele kuumaksele lisaks tuleb siis veel elektri, interneti ja veel mõne asja eest maksta. (Aasta tagasi olid need arvud 2420, 1277, kusjuures siin oli tegu küttefirma mitmesaja kroonise valearvestusega, pidanuks olema 870, ning 110.16.)

Peaaegu et anekdoot: kui eestlane peab nii palju kodusooja eest maksma, siis istub ta muidugi kodus, et seda sooja ka viimseni tarvitada ja rahakulu õigustada, ning ei kipu külmal ajal kuhugi parlamendiaknaid lõhkuma.

13.1.09

Mu neiupõlve rõõmsameelsed talved

Meenutus Soome kelgust (millegipärast soovitab ÕS 2006 seda soomet suure tähega kirjutada) Sjgelle blogist tõi mulle meelde ilma igasuguste kitsendavate tingimusteta õnnelikud ajad.

Mul oli imeilusasti nikerdatud heleda puuosa ja terasläikeliste jalastega tõukekelk. Kui vähegi aega oli, kihutasin sellega Nõmme tänavatel. Haigla juures Lõuna tänaval oli vahva langus kahele poole, mägi, kus tuul kõrvus vihises, kui kelk teel sahises. Tuulekiirelt - nii tundus mulle siis. Head sõidutänavad olid ka Nurme, Mai ja Ravila, aga Lõunakas oli parim.

Seda kelgusõidul tekkivat vabaduse ja lennukuse tunnet on raske kirjeldada, aga hinges on see senini, koos erilise õnnega, mida need sõiduajad meelde toovad. Jah, talved oli siis lumeküllasemad ja säravamad, hanged kahel pool teed kõrgemad, autosid vähe ja kogu sõidutee kelgutaja päralt. Ja milliseid sõidukaari andsid need uhked kelgud teha!

Kasu oli neist ka. Käisin sageli bussipeatuses väsinult töölt tuleval emal vastas, istutasin ta kelgule ja nii me siis sõitsime. Poes sai käidud, turul. Soome kelk oli kuldaväärt sõiduriist.
Mu Soome kelk kadus, kui kolisime Nõmmelt Mustamäele ja ta kohe keldriboksi ei mahtunud. Ju arvas keegi heaks ta eesruumist endale võtta.

Koos kelgusõitudel põski paitava tuulega tulid mulle meelde ka Nõmme rohked liuväljad. Mulle meeldis uisutada, kuigi ma polnud kohe üldse mitte sporditüdruk. Uiske kutsuti pantsideks, ei mäleta enam, millest see nimi oli tulnud.

Oma kooli liuväljal ma palju ei käinud, aga Nõmme parim liuväli oli siis 27. koolil. Seal sai paljude sõpradega tuuritatud. Seal oli muusika ja valgus, lõbus ja lahe. Kodust jäi see küll üpris kaugele, aga kambakesi oli seal tore käia.

Teine suurepärane kogu Nõmme rahva meelisliuväli oli Hiiu tänava ääres Hiiu pargis. Seal käisid enamasti juba suuremad, parajas meheleminekueas preilid ja noorhärrad, seal oli vahetevahel ka joomaseid tiirutajaid, aga sealgi oli lõbus.

Ja muidugi Nõmme suusateed nii Mustamäe nõlvadel kui ka teisel pool, raba ääres.

Mustmiljon mälestust... Mu neiupõlve rõõmsameelsed talved.

Praegu ladistab talvel akna taga vihma.

12.1.09

Telekata

Varsti saab telekata oldud poolteist kuud (alates 1. detsembrist) ja tõtt öeldes ma seda helendavat ekraani nii väga ei igatsegi. Kui tahaks, oleks ammu juba parandaja otsinud. Aga pole. Ei tunne millestki puudust.

Mõned osad "Tuulepealset maad" vaatasin ETV arhiivist internetis. Ootasin sinna ka Kersna helenduvaid olendeid, aga need pannakse üles jupikaupa, õigupoolest aasta lõpus kavas olnud juppidekogumi asemel eraldi saadetena ühe või teise vestluskaaslase kohta. Täna vaatasin helenduvat olendit Jaan Tättet. Tal on toredaid mõtteid ja ütlemisi. Tundub, et ka hingerahu... Ta ütles, et telekat vaadates on ta tähele pannud, et mõtlemine kaob, raamatut lugedes aga areneb kõik põnev tema enda peas. Suuresti nii ongi.

Raadio jutusaated ja internet annavad hea ülevaate poliitika- ja majanduselust, muusikasaated on raadios ka head. Teleka tõsielusaated - kõiksugused bussid ja farmid jms - on mind haruharva huvitanud. Üks filmisari, mida olen aastaid vaadanud, oli juba hulk aega viletsamaks käianud ja ma ei tunne ka selle vaatamata jäämise tõttu puudust.

Vägivalda pole filmide ja tõsielusaadete kaudu minuni selle poolteise kuu jooksul samuti jõudnud. Mis jällegi suisa plusspunkt on.

Kui midagi oleksin tahtnud näha, siis ehk mõnda kontserti. Aga need pole ka kõige olulisemad asjad.

Aastalõpus oli telekata olemisel ka see hea külg, et minuni ei jõudnud kommertslik jõulumelu. Aasta alguses aga läks nii tihedaks töötegemiseks, et ega polekski kuigi palju aega olnud teleka ees istuda. Pidev arvutitöö kippus niigi silmi väsitama. Eile õhtuks sai üks ports tööd sedakorda otsa.

Jätkan eksperimenti, eks näis, kaua on tuju telekata olla.

11.1.09

Fotojaht - müürid


Kumb on vabam, kas see, kes müüride sees, või see, kes müüridest väljas? Kumb on kartlikum, kumb tugevam? Mida müür sümboliseerib? Kes müüri ladus?

Kui kunagi ammu ehitusmalevas olin, siis panid meie rühma tudengid oma juhendajale vanale müürsepale hüüdnimeks Maestro. Ei pannud väljanaermiseks, vaid hoopis suurest austusest - müürsepp oli nii oskuslik, meisterlik ja laia silmaringiga. Mõnus mees. Tõeline Maestro. Õpetas meid kõiki tellismüüri laduma.

Mõne müürijupi puhul aga tundub, et seda on hoopiski soss-sepad rajanud.

Läinud aastal olen igasuguseid müüre palju pildistanud ja siingi blogis on rohkesti Inglismaa ja Walesi kindluste ning losside müüre. Fotojahi jaoks polnud sedapuhku aega minna uusi pilte tegema, kuigi vana Tallinn ju suisa müüride ja tornide linn on. Otsisin siis mullusuvel ja -sügisel Tallinnas tehtud müüripilte. Mõned leidsin...

Vahel võib rahvas ise lausa müür olla... Ühel pildil on mälestussammas päevale, mil eestlased nagu üks mees Toompea lossi kaitsma ruttasid. Jupp Toompea müüri on sel pildil ka näha. Teine on omamoodi "nutumüür" - mälestusmärk fašismiohvritele Rahumäel juudi kalmistul - ühtaegu müür ja kivihunnik.



Kolmas on kindlusemüür paljudele tuttavast ja käidavast kohast, suvel harjutati selle juures vibulaskmist. Neljanda pildi kohta ma ei ütle midagi, jätan mõistatada, millise müüri ja hoonega tegu on. Kommentaaridesse on kõigil vaba voli kirja panna, mis ja kus.



Viies on parasjagu kinnimüürimisel, pea on juba läinud... - kas tuleb Kitzbergi "Maimu" meelde, kus sissemüüritutest juttu oli?






Teiste müürseppade pildid on siin.

9.1.09

Kuhu küll kõik koogid jäid...

Üle hulga aja käisin eile kesklinnas. Kõik vajalik tehtud, tahtsin minna Leiburi pagariärisse Suur-Karja tänaval. Aga võta näpust!

Uksel kiri "Suletud", aknast näeb täiesti tühja ruumi. Ei ole mõnusat koogilõhna, pirukatekuhje vitriinides, linna paremaid torte, kohvijoojaid väikeste laudade taga, tuttavaid müüjannasid, kellega vahel on peale kaubaostmise ka lihtsalt juttu aetud. Ei ole ka leivamüügipoolt. Midagi ei ole. Läinud...

Kahju on. Selle poega seostuvad toredad mälestused. Nii kaua kui ennast mäletan, on justkui ka see leivapood olemas olnud. Siit olen kümneid torte ja sadu pirukaid, kooke ja saiakesi ostnud, sadu tasse kohvi joonud. Kui pitsad alles moodi tulid, siis ampsasin siin oma esimesed pitsad. Neid sai tihti ka kaasa ostetud. Siinsed võisaiad olid aga parimad!!!

Siia oli alati hea sisse astuda, sest koht oli käidav. Teenindus oli kiire. Siin olen käinud nii üksi, kui ka lähedaste ja sõpradega. Minu poolt ainult kiidusõnad.

Mingil hetkel märkasin, et leivahind on selles poes kallim kui mujal. Leiba hakkasin mujalt ostma. Aga kooki-kohvi käisin ikka pruukimas. Mitte küll enam nii sageli, kui varasematel aegadel. Võib-olla see kallinemine oli üks põhjus, miks tavalised linnakodanikud seal vähem käima hakkasid. Ei tea.

Kahju on, et omamaine tore ja teenekas koht kadunud on. Märkamatult. Võib-olla tuleb sinna järjekordne välismaise hilbufirma kauplus.

Loodetavasti ei tähenda see, et meie Leiburil tervikuna halvasti läheb...

3.1.09

Fotojaht - talv



Ülal: Nääriöö taevakoll :)
Kõrval: Tallinnas ei ole lund.

Teiste fotojahiliste talv on siin.

EDIT// 6. jaan õhtu. Lund sajab!

2.1.09

Tore komme

Haridusfoorumi listis kirjeldas üks hea inimene (L) toredat kommet. Ta võttis uut aastat vastu Põlvamaa metsakülas:

"Õhtune uue aasta vastu võtmine ei erinenud eriti mujal toimuvast. Vast ainult selle vahega, et vana aasta õhtul tulevad naabrid kellegi poole kokku. Söömine-joomine, laulmine, pillimäng, rakettide laskmine. Ent uue aasta hommikul sain meeldiva šoki osaliseks. "Ma ei tohi täna majast välja minna, enne kui külamehed on üksteise pool head uut aastat soovimas ära käinud," ütleb mulle mu tütar. "Kui naine esimesena majja sisse astub, ei too see õnne. Mees peab see olema."
Ja nii oligi. Vanad ja noored täisjõus talumehed käisid talust talusse head uut aastat soovimas. Memmed ja noorikud aga ootasid neid. Mu tuttav talumees käis jala hea lahmaka maad maha, et seda kõigile teha.

Olen lugenud seda kommet raamatutest, kuid et see elujõulisena ning oodatuna veel alles on, seda poleks uskunud. --- Feministid võivad seda muidugi narruseks pidada, kuid mulle selline komme meeldib."
Mulle ka meeldib, aga Tallinnas on ilmselt hilja seda taas juurutada, sest siin pigem kardad iga ukse taga olevat võõramat meest, kui et pead teda õnnekuulutajaks :)

Tänane päev minu vabas elus oli juba natuke tööpäeva moodi. Ja meeldiv oli üle hulga aja näha kunagist kursaõde. Seisime keset päikeselist tänavat ja rääkisime maast ja ilmast päris pikalt.
Related Posts with Thumbnails