11.10.08

Võta naine, kui võimalik, Narvast...


Viimasel ajal loetud blogide postitustest on mulle üks huvitavamaid olnud kaamos rules!-i Narva-teemaline, kus ta kirjutab:

"... Narva on minu meelest praegu nagu tükk savi, mida saab vormida millekski heaks või millekski koledaks. Hei, majandusmehed - just teie, mitte poliitikud! - tulge ja hakake voolima! Hetkel on saadaval palju tootmise alt vabastatud ruume, palju õppinud tööjõudu... "


Ma ei ole eriline Narva küsimuste spetsialist, kuid olen sellele linnale palju mõtelnud. Aastaid tagasi käisin ajakirjanikuna seal üsna tihti. Mulle meeldis seal ja kui mõned kolleegid Narva minekut vältisid, oli minu jaoks see alati põnev linn, kus oli palju elurõõmu, töökust, tahtmist midagi luua ja rajada.

Narva Kreenholmi kleidiriided olid imeilusad ja kvaliteetsed, froteerätikud samuti. Neid tootnud naised tegid väga pingelist tööd, aga nad said oma töötulemuste üle uhkust tunda. Nendest lauldi: "Võta naine, kui võimalik, Narvast" ja see ei olnud pilkelaul. Narvas oli palju ka energeetikuid ning osavate kätega töömehi. Hinnatud olid tööinimese oskused ja kogemused, sellega kaasnes tööinimese väärikus.

Vabrikute sulgemine on need väärtuslikud ja väärikad inimesed tihtipeale tööst ja võib-olla ka lootustest ilma jätnud. Me ei oskagi ette kujutada, milline muudatus ja murdumine võib see olla nende jaoks olnud. Tunda, et sind ei vajata, tunda end luuserina...

Et seda puudust korvata, selleks pole ju nüüdis-Eestis suurt midagi tehtud. Miks me siis imestame, et Narvas ja Ida-Virumaal üldse meelsasti Vene kodakondsust võetakse. Hiljutises teleintervjuus ütles üks naine, et lisaks kergemale võimalusele oma sugulasi külastada on tal tänu Vene kodakondsusele ehk võimalik Venemaal mõneks ajakski tööd saada. Eestis ta seda paraku pole saanud.

Minu meelest on see väga mõtlemapanev. Samas tahaksid paljud narvakad töötada Eestis.

Aastaid on Narva olnud eestlaste jaoks n-ö venekeelne ruum. Ja nüüd ollakse hämmastunud, et Narva venelased peavad eesti keele õppimist ja oskamist raskeks. Aga kui neil pole seda tegelikkuses seni vaja läinud, kuskohast saab siis oskus üleöö tulla?

Jutt muukeelsete lõimumisest Eesti ühiskonda on ju portfelliga ja portfellita ministrite tasemel kõlav olnud, aga tegelikkus... kas me üldse teame, missugune on tegelikkus?

Ma ei ole nüüd Narvas käinud hulk aastaid. Sõiduvõimalusi on lihtsalt nappinud. Minu praegused teadmised elu kohta Narvas tuginevad sellele vähesele, mida olen ajakirjandusest lugenud, kuulnud, näinud. Seda on tõepoolest vähe...

Isegi seda ei tea ma enam, kas Narvas on endiselt nii eriliselt head saiakesed, nagu aastate eest...

Pilt: Narva kosk Eesti postmargill.

3 comments:

  1. Saiakesed - hullult head! Kahjuks sel vimasel sõidul oli tööd nii pikalt, et ei jõudnud osta:(

    ReplyDelete
  2. Täpsustus: „Narva valss” on kirjutatud 1944. aastal ja peab seega rääkima minevikust, sest 1944. aastast enamikul ei olnud Narvast just palju järel (evakueerimine, 6.3.1944 lauspommitamine ja seejärel rindelinnana hävitamine).

    Aga see ei ole sugugi paha pärast öeldud, mu enda emapoolsed vanavanemad ja nende vanemad-vanavanemad elasid 1870. aastatest kuni 1944 Narvas ja olid seotud Kreenholmiga. Üks ellisa ehk vanaema vaarisa Kotlep, Kreenholmi mehaanik, koguni hukkus tööstusõnnetuses 1870. aastatel, ning üks mu vaarisa oli 42 aastat Kreenholmis kirjutaja.

    ReplyDelete
  3. Aitäh täpsustuse eest. Üsna kindlasti oli see kirjutamise hetkel laul minevikust, aga samas tekitas selle pidev eetris kõlamine järgnenud peaaaegu poole sajandi jooksul efekti, et tegu on olevikulauluga.

    Kreenholmi ammustest aegadest on ju Vilde kirjutanud huvitavalt oma "Raudsetes kätes".

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails