30.8.08

Suflee, kreembrülee... magusad mälestused


Suflee, kreembrülee - iga kord, kui Maximas jälle nende suus sulavate kompvekkide odavmüük on, ei saa ma sellest üle ega ümber. Ma kohe pean neid komme ostma ja nautima - sõltumata vööümbermõõdust.

Esimest korda sain neid maitsta vist pärast kümnendat klassi. Olin siis vabariiklikul emakeelevõistlusel saanud teise koha ja auhinnaks Moskva-reisi. Seal meile neid pakutigi. Ma ei osanud koju tulles seda maitset kirjeldada, nii sõnulseletamatult hea tundus.

Meil levinud ja minu mõistes üüratult kallid "Punase Moskva" kompvekid mulle ei meeldinud. Ma ei saanud aru, mida inimesed neis leiavad. Kutsusin neid plönnideks. Minu õnneks ei olnud meil kodus plönnikinkimise kommet ega ka raha selleks. Mõni üksik sattus mõnikord ametiühinguilt saadud kommikarpi või kooli kommipakki.

Ja-jaa, nääripühadeks said siis kõik, vähemasti Tallinna lapsed, ametiühingute kommikarbi. Selle järele tuli minna nääripeo talongiga, vist oli see minu algklassiaastatel põhiliselt Pikal tänaval praeguses Mustpeade majas, kus tollal Tombi-klubi asus. Seal said kõik lapsed näärivana näha ja karbi kas temalt vahetult või ta abilistelt. Etendus käis sinna juurde ka, peo ja kuuse kuld-kard samuti, aga kommikarp oli kõige tähtsam. Mälu vist natuke petab, sest nüüd kirjutades hakkas tunduma, et päris kõik lapsed vist ikka ei saanud, kooli pahad poisid justkui mitte... Kommikarp oli enamasti tumesinist värvi ja sellele olid vahvad nääripildid peale joonistanud eesti tuntud lasteraamatute illustraatorid, Asta Vender näiteks.

Kõige paremad kommid olid hoopiski tropsid. Head... ja odavad. Hundi ulu blogist leidsin kord nende hinna, ise enam ei mäletanudki, et see oli 7-8 kopikat.

Nääripakkide juurde tagasi tulles tuleb meelde, et millalgi juba vanemates klassides käisime Kalevis abiks neid tegemas. Kommiliinid käisid kiiresti, hiljem nägin neid tööpäevi uneski, ikka lint jooksmas ja käed käimas. Linditöö kõrval sai komme maitsta ka ja neid võis natukesehaaval kommivabrikust kaasa tuua. Mõistlikkuse piirides.

Kõiksuguste kompvekivabrikute toodetest on mulle Kalevi omad kogu aeg meeldinud. Assortiikompvekke ma aga ei armasta.

Suflee ja kreembrülee avastasin uuesti mõned aastad hiljem. Olin suur teatrisõber ja nii sai Moskvas käies sageli teatris käidud. Sealsetes teatripuhvetites müüdi neid kompvekke, samuti imehead griljaažišokolaadi ja mingit spetsiaalset, samuti väga head Teatri-šokolaadi. Noil aastatel mängisid seal teatrites väga head meile filmidest hästi tuntud näitlejad, aga lisaks lavalistele elamustele käis teatrikompvek alati asja juurde. Seda sai koju kingituseks ostetud.

See on ka meeles, et lennukites tol ajal stjuardessid kompvekke andsid, et lendutõusu ja laskumise ajal midagi imeda oleks. Enamlevinud karamellid olidki siis Teatralnaja ja Poljotnaja.

Läkski maiustamiseks...

1 comment:

  1. Kas nende ametiühingute kommipakkidega kuidagi nii ei olnud, et vanemad maksid mingi osa? Mina sain igal juhul kaks, nii ema kui isa töökoha kaudu.
    Aga Kalevis nääripakke pakkimas olen minagi käinud, teenisime klassiga ekskursiooniraha niiviisi.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails