3.7.08

Idiootlik muruniitmine

Hommikul tuli muruniitja.

Olime just mõned vihmajärgsed päevad saanud nautida akna alla kasvanud taimkatet - rohuks seda ei nimetaks, pigem niisuguseks kenaks madallehiseks taimevormiks, millel ka kollakad õied olid avanenud. See haljus rõõmustas pilku, sest mitu aastat olid meil (remondimeeste lohakuse tulemusena) kortermaja akna all muruplatside asemel mustama kippuvad mullaplatsid, kuni tänavu kevadel mingeid seemneid külvati.

Aga nüüd tabas meid taas iga-aastane eestlaste moehaigus - murupügamine. Millegipärast pügatakse muru just sealt, kust pole vaja. Paarkümmend meetrit majast eemal laiutab räpakas rohuala, mis jaanipäevaks alati nii kõrgeks kasvab, et sealt ei saa naljalt läbigi käia. Selle asemel niidetakse rohtu kord kuus sealt, kus seda peaaegu pole.

Esimesel pildil on hiljuti kujunenud haljus. Mitte just haljastuse musternäide, aga mitte ka hirmutav lohakus, hoopis rõõmus rohelus. Püga palju tahad, inglise muru sellest küll kunagi ei saa, tegu on teistsuguse taimekooslusega.



Teisel pildil siis pügaja.



Kolmandal pildil platsi praegune väljanägemine. No kas see nüüd on esimesest pildist ilusam? Mu meelest kaugeltki mitte.



Neljandal pildil on "pügatud muru" teiseltpoolt maja. Pildi ülaosas on natuke näha, kui kõrge oli rohi enne niitmist. Viimaste aastate kogemus näitab, et kui nüüd mitu päeva päikesepaistet saab, siis kujuneb siia tõeline "kõrbenud maa".
Heinaaeg mulle meeldib, aga linnas võtab see aeg-ajalt väga masendava ilme.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails