Minust ikka ei saa kõmupildistajat

Meie majas elab Väga Tuntud Inimene. Vahetevahel, kui ma köögis askeldan, näen aknast, kuidas ta koju sõidab, kellega koos tuleb, missugune vastassoost külaline tal kaasas on, mida ta autosse või autost tassib. Kui aken on lahti, siis kuulen ka, millest ta sõpradega õues räägib. Mõnikord viib ta prügikotti välja. Inimene nagu inimene ikka, teeb tavalisi toiminguid, kui ta kodu juures on. Minust ei tea ta midagi, rääkinud ega vastamisi juhtunud me oma liikumisteedel pole.

Praegu on tal niisugune eluetapp, et kõiksugune kõmu tema kohta leiaks palju lugejaid-vaatajaid. Kui fotoaparaadi ostsin, naljatasid kodused, et nüüd sa võid hakata X-st kõmupilte tegema. Köögiaknast, salaja, justkui paparazzo. Ja raha tuleb...

Varjuna saadan ma sind ääretu maailma lõppu...

Aga ei saa minust paparazzot! Ei hakka ma neid pilte tegema! Inimesele peab jääma tema privaatsus, kodutunne, usaldus naabrite vastu. Kuskil peab ka tema, kes niikuinii on pidevalt kõikide pilkude risttules, kõikide lõugade laksutada, ühtelugu nagu luubi all või kõverpeeglite kuningriigis, saama ennast vabalt tunda. Ilma et keegi ta prügikoti sisus tuhniks, iga ta sammu vaagiks, kaaslasi loendaks...

Ja jäävadki kõmupildid tegemata.

Nendel piltidel siin on hoopis ühe taime kasvamine paarinädalase vahega, enne ja pärast harvendamist. Kunagi ei tea, mis juhuslikult mulda pistetud seemnetest tärkab...