16.5.08

Vaid vaikne tuuleõhk...


Istusin kord ammu koos ühe tüdrukuga kõrges rohus. Kaugemalt paistsid vabariikliku kokkutuleku telgid. Olime umbes 14-aastased, valvasime laagriplatsi väravat ja ei tundnud teineteist. Tal olid ilusad kuldsed juuksed. Rääkisime elust. Nii nagu tüdrukud ikka räägivad, ka siis, kui nad juhuslikult kokku juhtuvad. Eriti siis, kui avastavad, et neil on ühiseid huvisid. Kohe hulk aega järjest. Tuul puhus tasakesi, rohukõrred lainetasid, mõnus oli olla...

Aastaid hiljem sattusime kokku ülikooli sisseastumiseksamitel. Tal olid endiselt ilusad kuldsed juuksed. Tegime eksamid ära ja õppisime ühel kursusel, küll erinevaid erialasid, aga puutusime tihti kokku. Olime koos kolhoositöödel, kursuseõhtutel, keeletundides, raamatukogus, loengutel... Sageli rääkisime elust. Pärast ülikooli ei kohtunud me kuigi palju, aga ma teadsin, nii nagu kursusekaaslastest ikka teatakse, et ta on olemas. See teadmine on nagu vaikne tuuleõhk, milles on mõnus olla...

Aastad läksid, aeg-ajalt on meie hulgast alatiseks lahkunud mõned endised kursusekaaslased. Tasakesi. Mõned oma soovil, mõned haigusest aetuna. Täna hommikul sain teada, et ka ilusate kuldsete juustega kursuseõde ei ole enam. Vaid vaikne tuuleõhk...

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails