6.5.08

Meem - 20 aasta pärast


Liiv. Vihmasabin. Vaikne laul.
Või mälestus tuulde heidetud tuhast.

Või alzheimeri-vanake, kes suurt midagi ei tea ega mõika.
Või täiesti terve mõistusega, kuid füüsise poolest asemele aheldet vana naine. Kuskil vanadekodus, hoolt vajav, hoolimatuse all kannatav.
Või pere keskel, kuid kellelegi juba koormaks.
Või lihtsalt tore vanaema, kes veel jaksab , teeb ja toimetab.

Või mõned raamatud kuskil riiulis ja koltunud lehelood arhiivides.
Või täiesti unustet, täiesti eemal. Pole isegi lauset: oli kord...
Või miski või keski teispoolsuse säravas valguses.
Või taas olema-elama kehastunu – kes teab küll, kes ja kus.
Või...

Ei tea, ei tea - isegi paari aastat, viit aastat ei tea enam ette unistada ja arvata, kahekümnest rääkimata.
Õnnelik tahaks olla ja terve ning arukas.

Valge lill, oh, valge lill...

2 comments:

  1. Ei julge isegi mõelda...

    ReplyDelete
  2. pole siin midagi. 20 aasta pärast me tunneme elust rõõmu, sest see on mõtteviis ja see on meie endi teha.me naudime on vanadust, sest ka see tunne, et kas naudime või ei, on meie enda teha... ja me oleme õnnelikud, sest ka see mõte meie peades on ise kujundada. vat sedasi, mu armsad. kes lööb kampa?
    minul igatahes on strateegia banaduspäeviks, ja ma lausa ootan et pääseks pensile, 20 aasta pärast. aga siis hakkab tegemisi olema ja tulema:)vinge värk.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails