20.4.08

Korter ja kodu


Visandeid...

Välismaalt tulnu ütleb, miski pole lihtsam kui korter vahetada korteri vastu. Korter polevat kodu, kodu on maja. Ma pole temaga nõus.

Kodu võib olla ka korter. Täis mälestusi. Akna alla istutatud roosipõõsastega, võililledega, mida niitja sirguda ei lase. Mälestusi neist, kes on siin elanud vanaks; neist, kes on kasvanud suureks.

... Kunagi kirjutas üks noor inimene – minu kodu on Lasnamäe. Sai kohe palju kurje vastukajasid, et kuidas ta julgeb tiblade linnaosa koduks nimetada. Ei olnud muulane, oli eestlane, põlvkonnast, mis korteris kasvanud, suure maja ümbruses mänginud, kooliteed käinud...

Ka teiste nn magalapiirkondade kohta on öeldud, et neis ainult venelased elavad. Oma rahvas polevat siia üldse saanud. Minu isa sai tubli töö eest ja seda saamisvõimalust tuli kaua oodata. Ei ole siin midagi ainult pelgalt mujalt tulnud.

... Vahetage, tarbige! Mul on viimase 40 aasta jooksul 30 korterit olnud, kiitleb välismaalt tulnu. Aga Eestisse tahab ta maja ehitada. Või võtab selle maja ära – tagasi nendelt, kes seal vahepeal korteris olnud ja majal üldse püsti seista aidanud.

... Vanainimese valus lahkumine. Mõni lausa nõuab, et vahetagu vanad oma kodu, mingu väiksemasse või maale elama. Ei ole nii lihtne ühtegi suuremat korterit väiksema vastu vahetada, kui sa selles suures oled üles kasvanud või uusi põlvkondi üles kasvatanud.

Mitme põlvkonna mälestuste seas on tugev kodutunne. Just sellesama linnakorteri suhtes. Ja siit on oma lapsed linnupoegadena ellu juhatatud. Juured on siia jäänud. Kuigi vahel öeldakse, et linnainimesel polevat juuri ollagi. Aga kui see linnainimene elab siin juba kolmandat, neljandat põlvkonda?

Pildil: Sarah Lanningu joonistus "Kass koduaknal".

5 comments:

  1. Kodul on minu arvates nii mitmeid tähendusi. Emotsionaalselt saab vist kodu olla ka paneelmaja, kuigi see on minu jaoks vastuolus sõnaga kodu kohamõiste tähenduses.

    Minu lapsepõlvekodu oli eestiaegne ridaelamu oma väikse hoovi ja aiaga. Iseseisva eluga tuli mitmeid kortereid, mis ei olnud minu jaoks kodud. Ja nüüd elan taas kodus, hubases eestiaegses maamajas.

    ReplyDelete
  2. Maamajas on kindlasti hubasem. Minu lapsepõlvekodu oli Nõmmel, ka eestiaegses majas kena aiaga. Olen sellest pikemalt kirjutanud kogumikus "Nõmme tänavalood". Aga nüüd varsti juba peaaegu 2/3 elust olen elanud just nimelt paneelmajas, küll üsna ilusas paigas. Meie majas on päris palju inimesi, kes on siin elanud üle 30 aasta. Ju siis peavad koduks.

    ReplyDelete
  3. Mina pole kunagi "oma majas" elanud, kas siis mul polegi oma kodu olnud?
    Arvan, et kodu algab kodutundest, ja see pole üksnes maja, vaid need seinad, need asjad, need inimesed, need mälestused (inimestest, kes elanud), mis koduga seotud on.
    Kindlasti oleks ilus elada maamajas vuliseva oja kaldal, aga kõikidele pole seda antud.
    Kui ei ole, siis ei oska ka tahta??!

    ReplyDelete
  4. Ma ei rõhu, et "oma maja" võrdub kodutundega. Pigem keskkond ja kooslus, kus mu kodu asub.

    Arvan, et linnas elades oleks mul tekkinud kodu tunne ehk mõnes räämas eestiaegse aguli kortermaja kööktoas samaväärselt kui kesklinna "kindralite" majas kuuetoalises korteris. Lihtsalt minul ei tekkinud kodu tunnet paneelmajade rajoonis.

    Või olen äkki lapsemeelne? Kui paluda last joonistada kodu, siis vanasti ikka joonistati majake, aiake, korstnake... Aga äkki olen hoopis vanameelne, sest tänapäeva lapsed joonistavad hoopis mitmekorruselisi paneelmaju?

    ReplyDelete
  5. Küllap meil kõigil on hinges see: "Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule".
    Paneelmajas sõltub muidugi väga palju veel naabritest, trepikojast, ümbrusest. Kui need on kõledad, siis on kodutundel raske tekkida.
    Minul pole ka "oma maja" kogemust, aga kodu on mul kogu aeg olemas olnud. Usun, et sjgellelgi.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails