Sunnitud ootamine on nagu mürk

Üks kõige ebameeldivamaid asju minu jaoks on pealesunnitud ootamine. Eriti siis, kui oodatav on juba üle läinud kõikidest kokkulepitud tähtaegadest ja pole ka teada andnud, milline on tema uus lubadus või millal ta oodatu ära teeb või saadab.

Ootamine on minu jaoks natuke nagu mürk – võiksin ju mingi tegevuse käsile võtta, aga ootus segab, õigupoolest segab teadmine, et kui oodatu tuleb, siis pean niikuinii vahepealse tegevuse katkestama, et siis oodatuga asjad lõpule viia ja see omakorda vajalikule sihtmärgile edasi saata. Nii on pealesunnitud ootamine minu jaoks ka pealesunnitud tegevusetus, millekski muuks keskendumise segaja.

Iseäranisti häirib mind ootamine siis, kui tean, et minu taga on tolle veniva ootuse raamides samuti ootel keegi teine või teised. Kui olen näiteks kokku leppinud, et saadan toimetusele ühe või teise artikli kindlaks ajaks, aga see, kellega või kellest olen loo teinud, on selle enda kätte täpsustamiseks või lihtsalt soovitud ülevaatamiseks lugeda saanud ja pole kokkulepitud ajast kinni pidanud, vaid viivitab. Paarist päevast saab nädal...

Aga häirivad ka teistsugused ootamised, enamasti ikka siis, kui ootamise lõppu pole näha või vahel lihtsalt keegi alt veab. Tavaliselt ju sõltub tegevuse järgmine lüli ootamise tulemusest.

Olen püüdnud end siis lohutada mõttega, et tegelikult pole see minu probleem, vaid tolle, kes mind mingil põhjusel ootama jättis: võib-olla on ta haige, võib-olla on tal laps haige, ülemus kuri, tuhat tegemist endalgi tegemata, halb tuju või teab mis. Ja siis olen tal turjal veel mina, kellest ta ju kindlasti teab, et tema järel oodatakse. Aga mõnikord selgub siis, et polnud tal midagi häda, vaid ta lihtsalt ei viitsinud, ei teinud ära või unustas või arvas, et pole kiiret. Nii et vist siis ikkagi mitte tema, vaid minu probleem.

Nüüd oleks hea öelda, et jah, see on mulle õppetund, ikka minu enda vigade eest, minu karmaline karistus lausa. Aga ma olen püüdnud ise täpne olla, konkreetsel juhul kohe kindlasti olnudki – mille eest siis karistada. Õppetund on see aga küll: järgmisel korral on mul raskem inimest usaldada, kui ta mulle midagi lubab. Aga kas ma niisugust õppetundi vajan?