20.3.08

Ei päevagi WC-potita

Ei, ma ei kirjuta kenast kevadest, mis Eestimaale jõudis, vaid hoopis ihulikumatest asjadest. Kui viimase kümne päeva jooksul ilmunud uudiseid ja saateid vaadata, siis tundub, et järjest suureneb meediahuvi santehnikute töömaade vastu. Ei päevagi WC-potita.

Alustuseks lugesin ühest blogist uurimusest, kuidas jaapani mehed oma häda õiendavad – istudes või püsti. Mingist lehest jäi vilksamisi silma, kuidas istumine olevat kujunenud ülemaailmseks tendentsiks.

Seejärel vaatasin Soomest viimast saadet sarjast "Palin ja Uus Euroopa". Ennaäe, potid siingi... Koomikust näitleja ja sõnaosav reisimees väisas muude paikade hulgas Meisseni ajaloolist portselanivabrikut. Teatanud, et portselankujukesed maksavad tänapäeval palju, asus ta asja kallale – tundis sügavamat huvi tualetipottide tegemise vastu, vaatas tootmist ja tootenäiteid, arutas koos toodangututvustajaga, miks ikkagi on nii, et osades pottides ihuviljad kohe vette popsatavad, aga teistes langevad enne põhjaeendile, kus neid uurida saab. Sakslastel nimelt olevat komme oma väljaheiteid põhjalikult vaadata. Palin ironiseeris selle kombe üle, aga tema saatja kinnitas, et jah, eriti kasulik on vanematel inimestel teada, kuidas nende hunnik välja näeb, siis võivad selguda ootamatud terviseprobleemid. Küllap oli brittidel kodudes palju naeru, kui nad seda Palini saatelõiku vaatasid – sakslastega on nad ju alati väikest vimma kiskunud.

Siis tuli suuruudis: "Naine istus kaks aastat WC-potil". Kogu maailm ja ka Eesti väljaannete lugejad said teada, et USA-s Kansase osariigis Ness Citys hämmastanud politseid juhtum, kus üks naine istus kaks aastat oma poiss-sõbra korteris WC-potil ja tema nahk oli poti prill-laua külge kinni jäänud. Hiljem tuli küll järelteade, mida ma Eesti meedias tähele ei pannud, et istutud oli ikka vähem aega ja istuja kannatavat klaustrofoobiast hullema tõve all.

Olen niisuguste "uudiste" nagu ka kõiksuguste britni-sõnumite puhul seisukohal, et neid ei tuleks võimendada ja üle ilma kuulutada, sest enamasti on tegemist inimestega, kes vajavad abi ja ravi. Paraku kasutab ajakirjandus nende õnnetute olukorda ära. Ilmselt on ka human interest niisuguste uudiste järele väga suur, sestap suureneb WC-poti uudiste hulk plahvatuslikult.

Vahel varjutab peldikupotiuudis palju olulisemaid ja tähtsamaid asju. Nii on nüüd juhtunud Tiibeti sündmustega. Isegi kvaliteetlehed pidasid vajalikuks teha suured sõnumid sellest, et Pekingi olümpiakorraldajad teatasid, et teevad ümber hulga olümpiarajatiste WC-sid, kuna Lääne atleedid nurisesid Hiinale omaste seisutualettide üle. Põhjalikult kirjeldatakse seisukempsude välimust ja olümpiaeelsete külaliste hinnanguid neile ning arutletakse hiinlaste tualetikommete üle. Mõneski loos, näiteks praegu EPL netiväljaande esiküljel olevas, vihjatakse, et Hiina peab oma kempsupottide värki tähtsamaks kui Tiibetis toimuvat.

Huvitav, kui suuremastaabilistest "potiuudistest" me veel kuuleme. Niisuguste uudiste puhul on mul alati tunne, et lugejaid alahinnatakse ja nende tähelepanu tahetakse milleltki hoopis olulisemalt ära tõmmata. Ehk ma eksin ja lugeja ongi muutunud ning eelistab neid uudiseid tõsisematele. Peaasi, et mõtlema ei peaks. Oma särk ihule kõige lähemal, oma WC-pott kõige vajalikumaid vahendeid...

Aga võib-olla oleme me lihtsalt niisugune rahvas, kellele "potiuudised" hästi peale lähevad. Kuulub ju meie uudiste kullafondi see, kuidas kadunud President lennujaama tualettruume väisas. Nojah, lisada polegi nagu enam midagi...

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails