22.2.08

Mõista, meenutada, mäletada...

Paljude meenutuste kuulamise nädal. Üks kohtumine haakus mulle meeldinud blogipostitusega. Hundi ulg kirjutas oma blogis, et tahab teada, kes olid tema vanemad inimestena. "Mis neid rõõmustas või kurvastas, millest nad unistasid, kas nad olid õnnelikud? Lõppude lõpuks, kas nad armastasid teineteist? Nendele küsimustele ma vastust ei tea. Selleks ajaks, kui mina täiskasvanuks sain, oli nende aeg juba läbi saanud."

Selle mõistmine, mis on olnud mu vanemate unistused ja lootused, õnnestumised ja ebaõnnestumised, on olnud ka mulle tähtis. Isa puhul jäi sellest vajaka, emaga aga sain tema viimastel eluaastatel palju ja põhjalikult rääkida. Ometi, kas ma teda ka mõistsin, ei tea...

Aga haakumine oli selline, et ühe populaarse telesaate juht rääkis mulle talle tulnud kirjast, mille kirjutaja meenutas, kuidas oli aastaid vaadanud saadet koos oma emaga, hakanud aru saama, mis ema huvitab. Nüüd, mil ema enam ei ole, jätkavat ta saate vaatamist ja talle tundub, et ta mõistab oma ema järjest paremini. Ta oli saatejuhile tänulik. Too saatejuht ütles, et ta püüabki teha oma saadet nii, et seda koos vanadega ka nooremad vaataksid, nõnda, et erinevad põlvkonnad hiljem üheskoos saate teemadel elu üle arutleda saaksid.

Niisuguste arutluste olulisus pole ju ainult rääkimine ühel või teisel teemal, vaid ka sideme loomine erinevate põlvkondade vahel. Väljapääs tõrjutusest, üksindusest, tundest, et mind ei mõisteta või ei taheta kuulata.

Ühe teise kohtumise ajal oli jutuaineks mälestuste kirjapanek. See, kui lihtne on meenutusi kirjutada siis, kui need, kellest kirjutad, veel elavad. Neil on alati võimalik tulla kirjutajaga vaidlema, selgitama, mis nende meelest toimus, täpsustama, norimagi. Ja kui raske on kirjutada siis, kui need , kellest kirjutad, lahkunud on, kui nendelt ei saa enam midagi üle küsida. Kui kirjutajal on tunne, et näe, panen siin oma arvamuse kirja, sest mulle tundus nii, aga võib-olla see inimene, kellest kirjutan, sai asjadest aru hoopis teisiti ja ma ei saa enam kunagi teada, mida ta ühest või teisest küsimusest arvas. Eriti raske on sel puhul siis, kui lahkunu on olnud lähedane inimene, kellega seotud mälestused on alati mingil määral isiklikud ja intiimsed.

Muidugi on ka kirjutajaid, keda teise inimese võimalik või tegelik arvamus üldse ei häiri, kes panevad maailma nabana kirja mida tahes ja kuidas tahes, et lihtsalt kellelegi "ära panna". Minu sel nädalal kohatud inimesed niisuguste hulka ei kuulu.

Mul endal sai üks eluetapp sel nädalal joone alla: ilmus raamat. On väga tore, et selle väljaandmise taga on minust märksa nooremad inimesed, sest järelikult tundus kirjutatu neile huvitav. Olen neile väga tänulik.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails